Nagu mu õde on rääkinud, ta ju 8 ja pool aastat minust vanem ja kõik minu patud minu sünnist saati hästi meeles, et minu raamatulembuse stoori sai alguse sellest kui ema sattus peale minu katsetele üht raamatut värvipliiatsitega "disainida". Tüli muidugi suur - õe värvipliiatsid (tol ajal väga defitsiitne kaup) ja raamat osutus meie perekonna üheks väärtuslikumaks, mitusada aastat vanaks anatoomia käsiraamatuks. Ma olevat mingid sooled siniseks värvinud.
Ai, tüdruk, su tagumik nurus kaseplaastrit!
Selle skandaalse loo peale jooksis kokku vist kogu suguvõsa, tädid ja vanatädid ja..., see raamat kuulus tegelikult ühele vanatädile, kes kartis, et mees selle (ja ka teised) harulduse maha joob ja tõi meile hoiule.
Vitsa mulle siiski ei antud, sest kaks head haldjat, vanaema ja tädi Marie, olid suutnud kõiki veenda selles, et see paharet ei suuda elada must-valges maailmas, ta lihtsalt sureks.
Pole ime, et see sündmus mu õel eredalt meeles - oma 10-nda sünnipäeva peol olevat mina saanud rohkem kingitusi kui tema.
Ise arvan, et kuna osa mu sugulastest teenis oma igapäevast Jumalat "ümmardades", arvasid nad kindlasti selle raamatusodimise olevat Kõrgema märk, et kas see on ainus võimalus minu temperamenti ohjata või esimesed märgid tulevasest kuulsusest, sest miks muidu paraja keretäie asemel sain hoopis kingituseks uusi "eneseteostamise" vahendeid.
Ei tea, kas oleks oldud nii üksmeelselt leebed kui tante Liisa rariteedi asemel oleksin mõne piiblis olevale pühakule sinise näo värvinud?
Noh, ei saanud must kuulsat kunstnikku ega kirjanikku, aga see-eest sai raamatutest väga hea vahend mind paikse tegevusega ohjata.
Et siis millal?
Eks siis kui olin teistest tegemistest isoleeritud ja mu emotsioonid keesid, olid raamatud minu iseloomu taltsutajad, rahulikud ja leebed seltsilised, tagades teistele kodukondsetele rahu. Millega muidu seletada neid raamatuhunnikuid, mida mulle pidevalt toodi, nii et sain isegi laduda neist endale pisikese "lugemistoa", kuhu mahtus lahedalt ära ka minu rangepilguline karvase koonuga kaitseingel suuršnautser. Nendest raamatutest said minu lapsehoidjad, minu nähtamatud ja nähtavad sõbrad.
Kes teab, mis suhe oleks mul raamatutega kui "raamatuteraapia" asemel oleks kasutatud kaseplaastrit?
Värvipliiatsid kadusid, asemele ilmusid käärid, niidid ja nõelad, sest tekkis huvi "rõivadisaini" vastu.
Lugema õppisin ise, emal ei olnud aega, vanaema oli pime, õega pidev tüli, sest just tema kleite armastasin ma "ümber teha", lõigates nööpauke sinna kuhu neid polnud vaja ja õmmeldes pitse ja satse kooliriietele, millede ainsaks "kaunistuseks" võis olla ainult punarätt.
Kuna rõivadisainimise kaitsehaldjast ristiema mul polnud, tohterdati see "tõbi" kaseplaastriga välja.
Parim ravim mind põngerjapõlves "tervena" hoida :) Ja arvata võib, et "tervenenuna" oli mul aega ka lugema õppida ja avastada imeline elutu elu paralleelmaailm - ma ei olnud mänguasjadega mängija, elusmaailm huvitas mind rohkem.
Ma ei olnud eriti suur lugemisfänn, mind ei pidanud lugemisest välja kiskuma, aga ka mitte lugema keelitama. Tasakaal rahmeldamiste ja rahuperioodidega, milles raamatutel oli suurem tähendus pigem pereliikmetele kui minule, vaatamata sellele, et juba siis kuulusid raamatud lahutamatuks osaks minu maailmas, said osaks minust endast.
Olukord muutus kui mu "raamatutuba" tulekahju tagajärel olematuks põles. Ma ei mäleta sellest rohkem kui ainult lõhna, sellest ei rääkinud kunagi keegi midagi, ainult oletused, aeg oli selline, mil isegi tühisema asja tõttu võidi... sel ajal oli palju keelatut.
Neljaaastasele sai sellest uue perioodi algus.
Korvates minu hukkunud kaaslasi, nakatusin lugemisviirusesse, rängalt ja ravimatult.
Haiguse ägenedes loed püsti, istudes, lamades. Toas, õues, rannas, rongis, metroos, lennukis, söögilauas, vannis, kempsus. Loed raamatuid, ajakirju, ajalehti, käsikirju, manuaale.
Kõnnid kilomeetreid jalgsi, et mitte kulutada raha, sest tahad osta mingit muuseumi pildialbumit, jätad vahele lõunasöögi, sest said tuttava nõusse müüma soovitud teost. Kirud, võttes appi kõik maa-alused, kui põrutad raamaturiiuleid paigaldades haamriga näpu pihta, käid siniste silmaalustega nädalaid, sest tahtsid lugeda just seda raamatud, mis kõige kõrgemal ja kui kõiki jõupingutusi rakendades näpud raamatu külge ulatuvad, libiseb see kohe kindlasti teie ninajuure pihta. Sinine silmaalune, verine nina ja lõhkine huul olid nii sagedased, et keegi ei vaevunud isegi tähelepanu pöörata.
Ma vihkan raamatuid!
Ma armastan raamatuid!
Seda teadsid paljud ja nii kogunes mulle hulk teatmeteoseid, kunstialbumeid ja väärtkirjandust - enamus vene- ja saksakeelseid nendele lisaks, mida oli võimalik osta poest või välja nuruda trükikojast.
Olin rõõmus neid kingiks saada ja helde neid kinkima, aga alati läksin raevu kui keegi venitas laenatud raamatu tagasitoomisega.
Ma lugesin palju, paljudel põhjustel, igat ja igal ajal kui oli soov lugeda. Raamatud on olnud ja on osa minu elust.
Aga kunagi pole enam olnud tunnet, et raamatud oleksid minu sõbrad, oleksid osa minust.
2 kommentaari:
Raamatud on osa elust, aga ka sellest osast võib mingil hetkel kõrini saada.
2008.aastal, kui ma peale operatsiooni poolteist kuud praktiliselt muud teha ei saanud, kui lugeda, ma lõpuks enam ei suutnud lugeda. Sest see oli vahepeal ainuke asi, mida ma teha sain. Püsti olla ei jaksanud, istuda ei saanud, välja minna ammugi mitte.
Siiamaani loen vähem kui varem. Nüüd alles tunnen, et see tülpimus hakkab vähehaaval Üle minema.
Millal loeme? Alati ja igas olukorras, aga viimasel ajal kõige rohkem alates õhtul 21-st kõhuliasendis. Kui kaua? Oleneb raamatust- vahel veidi, mõnikord hommikuni:)
Postita kommentaar