Et kasvaksid suuremad

Kuna minul selline elukoht, kus kunagi päike ei tõuse vaid ilmub mingil ajal (enamuses siis kui mina ärkan :D) taevasse. Kui muidugist pilvi ees ei ole. Eks ka loojumisega tegelikult nii, et päike lihtsalt peidab end puude taha ja tõmbab punase teki peale.
Täna jõudis päike siis enne mind taevasse särama ja kuna naistepüha, meikis end kaunimaks (no kes ütles et päike meessoost?) ja mattus puudripilve kui mina õue särama jõudsin minna.
Kevadine kingitus oli ka akna alla poetatud, ega polnudki eriti hullu jäätunud hange otsa kevadekingitusest pilti tegema ronida. Õnneks berna mul hea kasvatusega, ei irvitanud minu hange otsas ukerdamise üle, üks enamvähem pilt siis varsti õisi avavatest lumikellukatest, tavaliselt ennem õitsema hakkavatest märtsikellukestele ligi ei pääsenudki, ei tahtnud rohkem koera peent närvikava traumeerida.

Tunnijagu hiljem kukkus siis see pühade meigi puudritops uppi ja eraldas meie aia jälle omaette maailmaks, kõik ülejäänu oli lumme haihtunud.
Ei vaadanud, kaua see valge puuder ülejäänut maailma oma varjus hoidis, kerisin siis lõnga, et nagu Maarjapäeval sedasi, et suured siis suuremad kasvaksid, kapsad muidugi, noh, eks hea kui kõik muudki, mis suured olla võiksid :)

Mõni aeg hiljem kui taevane puuder otsas, nägid mu eelmisel pildil olnud kohad tavalised nagu ikka aknast paistavad.

Paar päeva möllanud tugev tuul oli eilseks sellise hoo saanud, et puhus mu interneti, plaksti!, ära. Alul arvasin, et antenn katuselt lännu, jooksin vaatama, mingi kolin katusel ju oli. Õnneks hästi kinnitatud, kõikus küll nagu kellapendel, aga katusel kolistaja hoopis varesehärra, kel oli täitsa tegu katuseharjal püsimisega, aeg oli ju sealmaal, mil bernale krõbinaid kaussi pannakse, egas seda momenti ju maha või magada. Päeval magamine ju minu pärusmaa :DDD
Ja nagu lubatud, seitsmeks jälle ühendus maailmaga olemas :)