Vot sellised, juba rusikasuurused, okkalised neljajalgseid olid mul paar nädalat kasvatada-kanseldada. Orvukesed. Naabri koer murdis emasiili maha, ei tea, kuidas suur siil küll läbi võrkaia koera aedikusse pääses, aga minule toodi orvukesed, kes kõik 5 mahtusid lahedalt kämblasse. Kahe nädalaga on puukidest ja teistest parasiitidest vabastatud ja haavad paranenud, pea 250 g kaalust juurde võetud ja nüüd nädalajagu iseseisvat elu elatud. Öösiti veel käivad piimakausi juures, üks norib isegi päeval lisa ja oli nõus kai poseerima.

Raketes kasvavad kurgid-kõrvitsad said vaibad "jalge" alla ja oma eluga üpriski rahul.


Tiik siis sealmaal, et täna toodud kividega saan vist homme ringi täis laduda. Deialt saadud vesiroosid (2-le veel sobivaid korve vaja) paika pandud. See väikeste ümarate lehtedega, mille ka võtsin, on konnakilbukas (Hydrocharis morsus-ranae) ja praegu meie jões õitseb, tal väikesed valged õied.
Teha jääb veel soine ala, millele vaja savine põhi teha, et tiigist ülevoolav vesi kohe pinnasesse ei imbuks, skimmer ankurdada, ära süüa kartulid, et saaks täitma hakkata ka kivikuuri poolset serva ja kindlustada tõstetud pinnas kividega. Disainida vee juurdevoolutoru kividega pisikeseks veekoseks ja hakata planeerima puhkenurga platsi. Põhja ja läänekalda taimestamine siis nagu jõuan ja mida mu aias sinna istutamiseks on.
Täna käisin paadiga jõel veel madalama veeosa jaoks taimi toomas, Deia tahtis vesikuppu, aga taeva päralt - mille kuramuse pärast ma meie purde juurest seda noort vesikuppu eelmisel käigul ära ei toonud, tal nüüd juured nii võimsad ja sügavale mutta tunginud, et oleksin sikutades pea paadi uputanud. Olen küll veevalaja, aga mitte jõemudas solberdaja, aga saatuse tahtel plartsatasin sinna jõemutta põlvini sisse. Vesikuppu ikka kätte ei saanud (juured on vist ameerikani ulatuvad), aga see eest koukisin ämbritäie head rammusat jõemuda. Väljanägemiselt nagu mudakoll, ei hakanudki paati tagasi ronima, vedasin paadi purdeni, ronisin koos mudaste riietega tiiki end loputama, Vihastasin, et mulle kaela sokutatud mehe unistuse pärast sellised "mudavannid" ja muud jamad, viskasin ka selle ämbritäie muda pauhti tiiki. Ise läksin ja istusin pool tundi lõhnavate ürtide vannis, aga haisesin ikka nagu sookoll!
Vesi oli vahepeal mudast selgeks settinud (no tõesti hea muda!), laste püütud kalugi oli paremini näha, otsustasin ka kõõluslehe ja kalmuse astangule paigutada. Ju siis kena seltskond, et nad minu ka kaasa tirisid. Teist korda vette plartsatamine ehmatas isegi ühe vesiroosi potist välja. Plartsu ja vandumise peale jooksid perelised majast välja ja püüdsid siis naeru saatel lillelise kleidiga "näkineiu" tiigist välja, ei aidanud mingi protest, et mul ikka kaks jalga all ja saan ise ka astmeid pidi kaldale, aga ei miskit, soovitati ainult, et võiksin lillepeenrasse minna, saaksid ka lilled kastetud, vihmaga ollakse ju siinkandis üpriski kitsid.
Peale teist ürdivannis ligunemist on ikka veel tunne, et kuulun nende soo- ja mudakollide suguseltsi.