neljapäev, 7. juuni 2012

Me teame, aga...


Seekord siis juttu rabarberist.
Arvan, et rabarber maitseb kõigile, sest toitainete sisalduselt ja keemiliselt koostiselt võib teda võrrelda õuntega. Vitamiinide sisalduse poolest ületab ta paljusid köögivilju. Vartes on suhkrut, valku, pektiinaineid, lämmastikku sisaldavad ained, kaaliumi, magneesiumi, kaltsiumi ja fosforit. Meeldiv maitse ja hea aroom on tingitud orgaanilistest hapetest (õunhappest, sidrunhappest, oblikhappest, salitsüülhappest ja vaikhappest).
Kasutame kahjuks peamiselt kevadperioodil, sest, mida suve poole, seda rohkem koguneb vartesse lämmastikaineid, oblikhapet ja salitsüülhapet, mis teadagi pole suurtes kogustes eriti  kasulik ja sellepärast suve teisel poolel teda eriti süüa ei soovitata. Pealegi muutuvad rabarberi varred puisemaks ja kiulisemaks, ega neist enam head ja hõrku rabarberikooki saa.
Aga  pikendame selle maitsva ja kasuliku aiavilja kasutamise perioodi.
Alustame siis kui päike hakkab lund sulatama, see on kusagil märtsi keskel aprilli alul, katame tabarberi puhma (kui teate, kus ta lume all asub) kas suure ämbri või mõne suurema nõuga, praegu selleks väga head need suured segunõud (muideks, sama tegin ka murulauguga, et saada hästi varajast rohelist), see oleneb rabarberi puhma suurusest. Ja saaki hakkab selle nõu  all saama paar nädalat varem.
Niiviisi ämbri-püti või nõu all hoiame rabarberit pimedas kuni meil tast isu täis, võttes (parem hämaras, et valgust ei saaks) siis kui tahtmist, sealt varsi söögiks. Meil sai isu täis kusagil  augustis, siis kui hakkasid valmima  sõstrad ja õunad-ploomid. Siis võtsin katte maha, et jõuaks enne talve kosuda, järgmisel aastal katsin teise rabarberipuhma.
Muidugi on varred peenemad ja kahvatud, naabrite ees ei saa uhkustada, et vot kui ilusad punased ja kui jämedad ja pikad, aga see-eest on need peenemad kahvatud ikka sama hõrgud ja õrna varrega nagu varakevadised ja ka  happeid ning lämmastiku vähem kui valguses kasvanutel, õitsema nad ka seal pimedas ei tüki. Peab ainult arvestama, et saak on küll pea poole väiksem.
Seda nippi kasutasid juba mu esivanemad ja nagu  ühes dok.filmis telekas näidati, kasvatavad inglased rabarberit pimedas juba väga pikka aega ja neil seda delikatessi müügis pea aastaringselt.
Aga meil pole see eriti populaarne, ei teagi kas ei viitsita või kahju kaotada suurt saaki, mis suve teisel poolel nagunii raisku läheb. 

2 kommentaari:

MUHEDIK ütles ...

Meil on seda loodust veel üksjagu alles, pole pidanud neid kultuurmaastikke rajama ja seepärast oleme igasugu puuviljade/marjade rikkusega ära hellitatud ega vaevu nende kasutusaega pikendama, sest uued maitsed tulevad ju peale.

Mulle ei maitse ei rabarber ega õun, söön neid vaid koogiks muundatuna:). Aga rabarbril hoidsin siis, kui ta veel mu aias elutses, samuti pangi peas. Peaks vist uuesti ta endale muretsema.

Tsiil ütles ...

Mnjah, minul on nad nüüd olemas ja eh, (pöörab pilgu häbenedes ära), kasvavad naadi sees ja on pikad ja peenikesed. Pange polegi esialgu vaja:)

Nali naljaks, aga hea teada, tänud :) erit algajale põllumehele nagu mina :)