Kevadet õue ja hinge

Ilus kevadine ilm täna, kas polnud?
Võtsin fotoka, et teha juba õitsema hakanud nartsissidest pilte, aga ega rohkem saanudki klõpsata kui ainult haneaiast ei tea kuidas välja pääsenud Filippi,
kes keskendunult uuris tuulepoisi laialipuistatud (ausõna, 2 korda kriipisin platsi bossega üle, rohkem saepuruvabaks seda võimatu kaapida)saepuruplatsi. Berna andis oma bassihäälega märku, et keegi võõras väravas.

Unustatute aasta? Või ajasränd minevikku?

Mitte just ammu kui külas käis kooliõde, keda vaat et ligi pool sajandit pole näinud, kuigi interneti teel juba kümmekond aastat aegajalt suhelnud. Täna siis võttis julguse kokku ja sõitis läbi klassiõde.
Peale koolist lahkumist pole ma peaaegu ühegi klassikaaslasega suhelnud, ega ühelgi kokkutulekul käinud. Mäletan küll palju kooliaja sündmusi, aga ega eriti kedagi eraldi isegi oma klassikaaslastest, meelde on rohkem jäänud pigem oma hobiringide kaaslased, kõik sõbrad on hilisemast perioodist. Kooliajal mul ühtki sõpra polnud - olid lihtsalt kõik ja mitte keegi eraldi.
Miks siis see üks keegi? Ja ikkagi, kuidas ta mu leidis?

Aga näed, kuidas elu võib inimesi kokku viia - olles talvel sissepõiganud meie poekesse, hakkas klassiõde kummitama minu hääl, tundus vägagi tuttav, ja kui olin kauplusest väljunud, oli ta müüjalt minu kohta küsinud ja nii saigi teada, et mälu teda alt ei vedanud. Tahtis küll mulle järgi tulla, aga kuna ma olevat suure koeraga tuisus kiiresti allamäge rühkinud, otsustas läbi põigata mõni teine kord.
Täna see teinekord siis oligi.
Nii ma siis istusingi päev otsa mõnusalt nagu see Lisa Evansi kass,
kuulates jutte kooliajast ja vargsi häbenedes, et kui vähe ma ikkagi hoolisin oma klassiõdedest-vendadest, võttes klassikaaslasi ühtse toreda tervikuna, aga ei mäleta neid üksikisikutena. Kuigi klassikaaslastega sai läbi viidud hulga koosüritusi, millest tähtsam oli meie pool peetav iga-aastane jõulupidu, mille maskeerisime tädi sünnipäevapeoks (nii mõnigi kord käis mõni õpetaja kontrollimas, mis põhjusel me jõululaupäeval koos käisime), kuigi kui aus olla, oli tädi sünnipäev alles 8-ndal märtsil :) See oli meie klassi ühine saladus, nagu ka kevadeti üks päev klassikaaslastega kollektiivne popipäev, mil käisime suurvee ajal pisikese poekese taga heinaküüni suure puituksega parvetamas ja pärast istusime tallimehe lahkel loal hobusetallis heintes, kuvatades buržuikal oma märjaks saanud riideid ja juues tallimehe keedetud kuuma teed, millesse oli lisatud ka mõni tilk tallimehe plaskust "elueliksiiri" ning hiljem siirdusime minu ema küpsetatud jõhvikapirukat sööma. Järgmisel päeval seisime kõik kampas direktori kabinetis ninad norus ja andsime koos tõotuse, et mitte kunagi enam ühestki tunnist mitte keegi plehku ei pane. Et mõnel ka käitumishinne alla võeti, oli pigem kui auhind tehtud tembu eest. Keegi ei jäänud kunagi peasüüdlaseks, kitujaid meil klassis polnud. Ühtne kollektiiv, kellest kahjuks ei ole mällu jäänud ei nimed ega näod.
Pidin ikka olema paras ennasttäis põrsas, et nii vähe meeles nendest, kellega ma ikka kaheksa aastat koos koolipinki nühkisin!
Aga hea oli kuulata jutte klassikaaslastest ja sündmustest, mis ka minul meeles, aga läbi kellegi teise mälestuste. Olid need jutud tõesed või lihtsalt viisakusest positiivsed, aga vähemalt see ennasttäis põrsa tunne kadus lõpuks sootuks - ju siis ma ikka nii hull polnud, et nii pika aja takka veel kellelgi meeles ja võetakse kokkusaamiseks isegi pikk sõit ette, et ehk ei aeta värava tagant minema :)

Ilus kevadpäev sooja päikesega ja et mul polnud mitte ainult väga toredad klassikaaslased vaid ka hästi tore ja vahva klassiõde.
Vahel tuleb millestki teadmine natuke hilja, aga mul on hea meel, et sain seda teada.