Parajalt tuulepoiste vempudest vihale aetud, otsustasin minna (õigemini lasin end ära rääkida minemaks kaasa) suguvõsa musta lammast natuke valgemaks raputama. Ma piisavalt õel, astumaks väga-väga valusalt valutavatele konnasilmadele, et lõpuks võtaks kätte ja asuks oma konnasilmi ravima. Ära on tüüdanud kuulata kui virisetakse oma rumaluse tagajärgede üle.
Et siis kui juba mingis sihis sõitmiseks autosse istun, miks mitte ka natuke singa-songa teed pidi - ma selline hea lubaja, aga kunagi võiks ju ka lubadust täita ja ennem hilja kui mitte kunagi, viia ära ka jõulukingitus :)
Ette ei helistanud, et mis kellaks, sadasin häbematult sisse, et ega kauem kui ainult tere, vabandustega pakike üle anda ja lehva-lehva järgmise kohtumiseni. Mul ju planeeritud veel Skizzesse sisse põigata, lõngapoes "inventuuri" teha, natuke tuustida riidepoodides garderoobi uuendamiseks ja kokku oli ka lepitud selle "koira" ostmine ning muidugi sõidu peapõhjus ka.
No on alles kellelgi väga vedanud ja õnnis päev! Sihtkohta me igatahes täna ei jõudnudki.
Sest kui olin papa Muhedikku kõvasti kallistanud (mamma Muhedikku ju polnud silmapiiril :DDD), põrutasin siis otsejoonelt mamma Muhedikku ehmatama.
Aga oli siis vaja heita pilk kohvikannule - seal paras tilk, et mul hing sisse jääks, ma olin vaatamata hirmvarajasele ärkamisele jõudnud ainult paar lonksu kohvi juua - keegi mees tahtis kangesti mingis väljamaakeeles Džessikat, minul Džessikat polnud anda ja püüdsin siis igas keeles, mida oskan purrsida, selgitada et mina ka ailaaavjuuuu ja jätku see Džessika kus kurat. Vist hakkasin meeldima, sest isegi enne majast kohvitermosega väljastartimist helises telefon jälle ja nii mu "elupäästev futlar" laua peale maha jäigi.
Arvate, et mulle siis anti see kannupõhja tilgake? No nii lahked seal peres ka ei olda :),
keedeti hoopis suur kannutäis värsket!
Kaks naist ja kannutäis kohvi - loomulikult jätkus juttu kauemaks, eriti veel kui mehed silmapiirilt kadusid. Ma oleksin juba end sinna kööki mugavalt elama sättinud kui poleks uudishimu õue ajanud, et mida need mehed seal ikkagi niiiii kaua teevad?
No jah, kuidagi läks see "kiire läbilippamine" mittekiireks ja ka see "ainult üks pojengike mahub peaaegu et kuidagi veel aeda" sai laiema mõiste ja laienes veelgi kui lõpuks koiirile järgi sõitsime.
Aiainimesed on ikka täiega hullud - kui nad kokku saavad kaotab aeg oma tähtsuse ja aed venitab pinda juurde. Kindel tõestus jäävuse seadusele, et kui miski kaob, tuleb keski juurde :)))
Must lammas võib oma musta kasukat edasi kanda, meil selleks väga hea tuju, et minna veel kellelgi tuju rikkuma, Skizze oli juba ammu oma ukse sulgenud ja nagunii on aias õiendamiseks vanu pükse ja kampsikuid lademes, mida värviplekilisemad, seda armsamad :)
Tegelikult kui aus olla, siis on heagi, et ei olnud ahjupraadi ja kooki - söömine on tegevus, mis vajab natukenegi keskendumist söömisele ja maitsele, vastasel juhul oleks see perenaise solvamine, aga see oleks "röövinud" vähemaks seda aega, mille sain nüüd pühendada hoopis meeldivamale, vaim ja hing said "suuremad suutäied" :)
Ja esimene tass kodust kohvi tundus kuidagi "mitte minu maitse" olevat :DDD
3 kommentaari:
No hea, et halvast ilma jäid:)
A ma olen ikka täitsa jobu, ausalt ma ei osanud esimese ähmiga isegi seda suurepärast kingitust imetleda, alles õhtul tuli meelde:)
Aga naistel pidi 20 minutit lobisemist vähendama igasugu stressi vähemalt paariks nädalaks:)
vaene mamma muhedik, oli see vast ehhhhmatus :DDD
:o))))))
Postita kommentaar