Hingamise päev

Sumbe-lämbe-sääsene. Ega tahagi aias miskit teha peale ringi jalutamise ja õietolmu sissehingamise, kuigi tegemist oleks enam kui küll.
Suuremad kivitööd on nüüdseks pea tehtud - koormake või kaks veel siin-seal viimistlemiseks ning võin unustada, kus kivivared asuvad. Ükspäev arutasime mehega, et kui palju neid kaaluliselt siis kokkuveetud võiks olla? Vist mitusada tonni küll.

Peenrad tahavad natuke, tegelikult rohkem kui natuke, harvendamist, eriti see majaesine, sest mitu aastat majatagust kivistades- mullastades, polnud eriti muuks aega kui natuke rohimiseks. Praegu valitseb seal paras padrik, omavoliliselt on territooriumi hõivanud lilletaimed ja vesihein ja hulk puhmaid tillipojenge. Vot sedasi siis, et kui ei ole ja küsid, siis ka saad! ja ei raatsi minema ka visata :DDD

Ma ei ole hingega aiandaja, teen ainult tegemise pärast, et end liigutada ja et oleks koht kus lihtsalt hea olla, mõtlemata, kas see, mis on, on ka õige. Minu jaoks on ja minu lemmikute jaoks ka. Järelikult nii ongi õige - kõik segamini ja värvide virrvarr ja roheliste puhkeperioodidega mil ei õitse pea ükski taim ja sügisese minnalaskmisega. Aed on minu hingepeegel, mitte aiandusõpiku musternäidis - ma ei taha enda ees teeselda ja siin kehtivad ainult minu ja minu lemmikute, olgu nad kahe- või neljajalgsed, reeglid.
Puhma alt vilksatamas kellegi nägu või karvane saba, siin-seal miskit kaabitud või enda jahutamiseks suur auk süvendatud ja puhmaste vahelt vilksatamas miskit suurt valge-oranži uinakut tegemas, murdunud oksake või kolletav lilleleht - see kõik kuulub aiaelusse, igalühel peavad olema oma lemmikud, mida imetleda, mille all hunnikuid kaapida või luurata, mille peale jalga tõsta või mille otsast endale midagi suhu pista.
Aed hakkab juba jälle tasapisi kujunema mängimise ja lõõgastumise kohaks, elamise kohaks - untsuläinud lehega "ufotaldrik", mis näib tiigis tõesti nagu tulnukas teiselt planeedilt, on lindude lobistamise kohaks saanud, kalad löövad vahel lupsu ja kellegi koon luurab neid, käpad üle kivide rippu ja saba volksamas hostalehtede vahel, õunapuu puistab oma õielehti vette minipaatideks vesiroosi lehtede vahele. Mulle meeldivad need valged tiigireostajad, mis säravad pimedal ajal mustavas vees nagu tuhanded taevatähed. Tahan tiigikaldale veel toompihlakat "Robin Hill", aga ma ei taha Tartusse sõita. Aga unistada võib ju ikka. Ja kui isu sest "tähtede" imetlemisest küllastunud, saab ju alati tiigipinna puhtaks teha. Alati on nii, et kui midagi tahad, pead ka midagi vastu andma. Mina annan oma talvega kogutud liigsed pekid või hommikul söödud jäätise kalorid.

Täna ei anna midagi, ainult võtan. Täna mul hingamise päev. Täna on mõtete laagerdumise aeg, et mida ja millest.
Aed ei ole ainult kivid ja taimed ja lemmikud, seal peab olema veel miskit. Ja ma palun veelkord oma kaitseingleid, et nad annaksid mulle veel aega ja juhiksid kätt, et teha neid "miskeid" mida ma veel isegi ei aima ja saan teada alles siis kui nad valmis saavad. Aga see võib võtta aasta või..., aga ma tean, et saavad tehtud.