Pühapäev, 17. veebruar 2008


Noh, täna sai siis mu võrukaelast kutsa võrratu teoga hakkama!
Naabritel miski praasnik ja üks jogane kõõlus meie värava taga - ajas koeraga juttu, ta olevat suur koerte sõber ja tahtis kangesti teada saada kas kuts emane või isane (?).
Ma küll hoiatasin, et ärgu ärritagu koera, aga egas siis igaühele pole mõistust antud - niipea kui ma silmapiirilt kadusin, tuli mees väravast sisse. Oh, issand, ma pole vist sellist hädakisa ammu kuulnud - koer oligi hammastega mehe munade kallal (üks koera veidrusi, miks eelmine pererahvas sellest koerast lahti tahtis saada) ja alles käskluse peale lasi lahti (ega ma vist eriti ruttu ei taibanud ka koerale käsku anda).
Ai, see võis valus olla, aga kannatanu kamraade, kes vaesekest minema talutasid, ajas see asi ikka kangesti irvitama, mind ka. Vaevalt nüüd ´koerasõber´ mõistust juurde sai, aga kaineks tegi kindlasti.

Siin siis tänase päeva kangelane õhtuuinakut tehes - hea ja leebe ´kaisukaru´ ja suur sõber, aga karm nende suhtes, kes teda vihale ajavad

Teisipäev, 12. veebruar 2008

Eile hommikul tuli naabrinaisega jutuks, et juba paar päeva mu berna kooserdab külavahel, mina muidugi vaidlesin vastu, et võimatu - näen koera pea kogu aeg oma hoovis ja raadiopiire on ka töökorras (ma igal hommikul kontrollin). 15 min hiljem helistas naaber ja ütles, et just ronib üle aia. Jooksin õue vaatama ja ennäe - ronib jah üle aia! Kutsusin koju ja rihma kontrollima - ei tee piuksugi! Vahetasin patareid, kuigi eelmine ka alles uus, ja koer uuesti õue, ise jäin hanemaja taha koera jälgima.
See bernavolask on nimelt kuidagi aru saanud, et kui see raadiopiirde jublakas täitsa märg, siis ei võtagi signaali vastu. Kohe kui ta mind enam ei näinud, marssis sinna aiaossa kus (jõevesi praegu kõrge ja mu aia jõepoolne osa kõik vee all) umbes poole meetrt sügavust, lasi end esikäppadest põlvili nii, et kael vette ulatuks ja marssis siis otsejoones aia äärde! Ja mina juba mitu päeva mõistatan, kuidas on see võimalik, et vihm teeb koera rinnaesise hulga märjemaks kui selja.

Täna siis otsisin lahendust, kuidas koera takistada vette minemast, ei saa ju jõge tühjaks lasta. Ei jäänudki muud varianti kui vedada lisajuhe veepiirile. Eks näe, mis nipi ta nüüd leiutab.
Pole midagi öelda - võrratu krutskitega kutsa! Mitte ei saa aru, miks eelmised omanikud teda magama tahtsid panna, aga tänu sellele olen ma selle sõbraliku kuid isepäise lontruse omanik!
Eks sellepärst ma neid nii väga ei treenigi - kui tahad et koer oleks väga sõnakuulelik ja ei tekitaks mingeid probleemi, siis muretsege mingi karvane mängukoer diivaninurka lösutama.

Remont ei edene kuskilt otsast - mees tõi järjekordselt sellist värvi, mille haisu ei kannata ja kardina jaoks uued suurema auguga helmed jõuavad ka alles paari päeva pärast kohale. Eks siis lõingi aega surnuks ja lõpetasin oma pontšo. Aitäh, Susa, vahva lõng see Feza Dali.