Pühapäev, 15. august 2010

Tänane äike võttis elektri ja ausõna, egas pühapäeval ei viitsi eriti miskit teha (aias muidugi). Üllatuseks avastasin, et mees oli ääreliistud lauale pannud, ajades küll näpud minu siidiraamide lippidele külge, aga andeksantav, sain siis esimese kihi vahetäidet juba kuivama.
Nüüd siis kaks vaba päeva, ega enne kolmapäeva edasi teha anna.
Vast saan mehe nõusse, et veaks mootorpaadi Võrtsule, pole ammu Emajõele saanud.

Reede, 13. august 2010

Hei workshoplased!

Kas teile sobiks järgmise nädala teisipäev (17. aug)?
Või oleks parem neljapäeval (19. aug.)? lubati jahedamat ja lootus taevamärjale, aga varjualune olemas.
Hilisema kohta ei tea ette ennustada.

Ei umbrohi hävine :)

See siis minu kohta käiv.

Vahepealsetest siis:
Rekordtomat (tänu harakatele ei teagi, kas Tšudo rõnka või...) 1122 g
Kaks uut asukat tiiki toodud - tähkjas vesikuusk
ja ???
Kõõlusleht läks uuesti õitsema
Deiale - luigelille mul rohkem, minu veest püütud hulpivas mättas noored "lapsukesed" ka hakkavad õitsema ja ilma Sa küll ei jää :DDD
Trummi toodud see vesikuuse moodi pisteti kalade poolt paari päevaga pintslisse. Tänamatud tegelased, oleksid aitähki öelnud. Aga vesikarikad näitasid end paar päeva ja siis uppusid ära :D Kas ongi nii, et esialgu ujuvad pinnaläheduses, siis hakkavad sügavust mõõtma ja ainult õhtuti "käisid värsket õhku hingamas" ning siis tegid kollektiivse "enesetapu"? või elavadki kusagil põhjas, kuniks jälle pinnale asja?

Suur-suur tänu Deiale vesirooside eest! Oma õisi pole veel 2 näidanud, aga kõik tublisti kosunud ja täna õitses korraga isegi 4 õit!


Ja vot sellist asja siis nädalajagu nokitsenud - kahe kuivanud ploomi oksad, natuke õunapuud ja kaske.
Praeguseks siis hööveldamisest (no teada ju minu saagimisoskus, kuigi mees kinkis miniketassae :D) ja lihvimisest selg kange nagu puuhobusel ja täna ju reede - lubasin mõlemad bossed varem töölt puhkama :) Päris valmimiseni veel umbes kaks nädalat tihket tööd ja mu vanast rääbakast töölauast saab uus aialaud.

Neljapäev, 12. august 2010

Ah, et kuidas meie tormi üle elasime?

:DDD Taevastel vägedel on vist ka paras ports huumorimeelt. Kui mujal (ka naabritel) tegutsesid vihased tuuleiilid, rebides kõike, mis ette jäi ja lõhkudes kõike, millest jõud üle käis, siis meie aiast lippas üle paras vigurivänt :)
Lühidalt - värava juures viidi kuradikene paar meetrit eemale ja pandi roosipõõsa alla selili, vigastamata ühtki lille. Lipuvarras oli kinnituspesast välja tõstetud ja õrnalt (ei ühtki mõlki vihmaveerennil) pandud katusenurgale vihmaveerenni najale. Lehti ja kuivanud oksi tuuseldati tublisti ja kõik kukutati maja taha peaaegu ühte suurde hunnikusse, järgmisel päeval sain seda sodi 6 kärutäit lõkkeplatsi vedada, ainus, mida pidin riisuma oli katuselt maha kistud ja köögiakna muruplatsile laiali laotatud sammal. Seda sain ka natuke üle kärutäie. Tuulekeeris aitas meestel aiatelgi kokku panna enne kui tugev tuulehoog, mis keerisele järgnes, oleks selle kindlasti ribadeks lõhkunud ja kurat teab kuhu kandnud, nagu tal oli kavas vist ka mind minema puhuda, mu ainus mõte selle "lennu" ajal, et jõkke ikka vist ei tõuka, võpsikusse jään pidama. Aga mulle halastati, jäeti hanemaja kõrvale ja tormati ülemaja naabri juurde puid lõhkuma. minule aga näidati imelist trikki - peaaegu tiigi keskkohal imas tuulekeeris veesamba umbes poole meetri kõrgusele ja lasi pauhti tiiki tagasi, tagajärg ainult üks kõõluslehe murtud vars ja veega välja uhatud minikilpkonn (ujur). Väga sooja vett kallati ka nagu tünnist korra pauhti selga, no kus sa siis kuivaks võisid jääda, toidunõud ka uhati puhtaks, me ju parajasti hakkasime õhtustama kui pimemust tormipilv päikesepaiste kattis. Tummad välgusähvatused tegid õue imeliselt sinakasvalgeks ja õhk oli täis lillede ja veel mingi meeldiva parfüümi lõhna.
See oli rohkem nagu suure ja väga-väga võimsa sõbra külaskäik, kes põikas korraks ütlemaks tere, tegi kalli-kalli, tõmbas välja teise sordi pähe saadud pojengid (või arvas, et lillepeenras umbrohi) ja andis vist mõista, et mehe tehtud tiik talle väga meeldib.
Ma lehvitasin talle järele, hinges hea soe tunne, et mulle lehvitati vastu, sest korraks vaibus tuuleiil ja saputas keeristuulena korra veel sarapuudelt satikaid maha nagu oleks kahju ära minna ja uuesti tormas kumeda mühinaga edasi oma tegusid tegema, rebides teel ülemaja naabritel puudelt oksi. Seisin künkajalamil ja vaatasin lummatult seda laastamist.
Pool tundi hiljem oli see tugeva tuulega, madalalt undava tuulekeerisega välgutav must asjandus peakohalt kadunud. Valgenes ja ma ei tahtnud veel majja minna, jalutasin niisama aias ringi. Viimased tuulepuhangud olid kiviplaadid juba peaaegu kuivaks puhunud, temperatuur oli 32-lt 24-mi langenud ja tiigivesi auras.
Ahaa, paar kõrvitsalehte oli ka murtud ja maja ees 2-l "tilli"pojengil olid varred koos mugulariismetega maast välja tõmmatud, need avastasin siis kui järgmisel päeval teispool maja risuhunnikut ära vedasin. Pea 2 päeva oli elekter ära ja internett natuke kauem.
Imelik kurb tunne jäi nagu oleks midagi ütlemata või tegemata jäänud. Alles siis tundsin, et kleidiservast tilgub vett mööda sääri alla ja mul hakkas jahe. Kahetsusega läksin majja, teistele sõnagi lausumata, söömata, läksin lihtsalt oma tuppa ja uinusin niipea kui pea patja puudutas, kõrvus kumisemas see madal kume heli ja sõõrmeis imeline tormiparfüüm.
Tänasin imelise suve eest ja andsin andeks, et vihma sain jälle nii vähe.
Ma ei tea, kuidas teised tormi üle elasid, olen vara hommikust hilisõhtuni teistega suhtlemata tegutsenud oma tööruumis, tahtmata kaotada kübetki sellest pühapäevaõhtust. Olen juba selline enesekeskne egoist, pole midagi parata... ma tahan jätta ainult endale, mida mulle anti.