Teisipäev, 30. september 2008

Viimane septembripäev

Inimese mälu on saladuslik - kunagi ei tea, mis ajusse nähtust-kuuldust võib salvestuda ja millal miski teadvuse pinnale jõuab. Võid palju näinud inimesele nagu võõrale otsa vaadata või unustada osta kotikest potimulda, kuigi sõidad spetsiaalselt seda poodi ostma, aga mäletad selgelt üle kümne aasta tagasi paar korda loetud värsse.
Ma ei ole just suur luule armastaja ja koolis nägin ikka omajagu vaeva kohustuslike luuletuste päheõppimisega, Majakovskiga seoses sain isegi väikse skandaaliga hakkama, no mõistus tõrkus seda nõukogude punast passi ülistada ja vaatamata sellele, et enne magama minekut oli luuletus kenasti peas, õpetajale vastates ei tulnud küll rohkem meelde kui esimene stroof (mida praegu ei suuda meenutadagi)ja kui õpetaja nohhitas, et edasi... ning ma ikka ja jälle seda esimest rida kordasin, sai mul lõpuks hing täis ja pahvatasin: ... ta peesse saadaksin vist! Rohkem edasi ei küsitud, hea, et sel ajal enam kedagi siberisse ei saadetud, imekombel isegi koolist ei visatud välja.
Kuigi hiljem olen suurema osa tema loomingust ikka läbi lugenud, pole mulle miskit meelde jäänud, ka teiste luuletajate loomingust miskit, Liivist ainult mõned read.
Aga eile öösel "avanes" mu ajusopist viimase Peterburi külastuse aegu (95? 96?) kingiks saadud Jiménez´i kogutud luuleraamatust ridamisi mingeid sügisega seotud stroofe. Ei saa isegi kontrollida, kas nad erinevatest luuletustest või ühest, ma ei mäleta isegi kellele ma juba tükk aega tagasi selle raamatu edasi kinkisin.

Aga siin siis veel jupike sellest, mis ma mälu järgi arvutisse öösel pea kella viieni tippisin ja salvestasin.
Tänase päeva meeleoluga just kohased värsid, mulle hakkab juba täitsa meeldima see sügisnukruses mõnulemine, ilusad värsid ja lõpphead söögilõhnad, kõht täis, siis võib õue päikest hingama minna:)

Душе все роднее мглистый
закат над листвой сухою.
Коснись меня, луч осенний,
своей потайной тоскою!

Деревья сырого сада
размыто сквозят в тумане
и кажутся нареченной,
с которой все ждут свиданья,
и тянутся листья с тропок
подобно живым ладоням...
Листком обернемся, сердце,
и в палой листве потонем!



Haa! googeldasin ja leidsin internetist selle raamatu! kogu sisu ka, nii hispaania keeles kui vene keeles kirjas, eks õhtul saan üle kontrollida!!! :)

Eks siis jäädvustame...

...nimed, kui kivid ka peenardelt kaduma peaksid :)

Kui olin veel pea 30 nimekivi puhtaks nühkinud, sordinimed peale kritseldanud ja peenrasse sättinud, hakkas jälle sadama. Sain täna ainult paar pilti klõpsata

Viltjas ülane "Robustissima"

Müürilill

Punane päevakübar

Aedmonarda "Tulipanoraam"

Köögi aknast vaadates näevad lillepeenrad välja küll rohkem lohaka põllumehe viljapõllu moodi, mingid pruunid varred turritamas natsa rohelise ja kollase keskel ja maapind ka puha kiva täis.
Kas ikka peab neid kuramuse nimesid teadma?
Kohvi juues ja veel nördinult seda vihmavalangut vahtides tulid meelde Juan Ramón Jiménez´i värsiread:
Да сотворим имена.
Нам недолгая жизнь дана.
Жизнь вещей — и та коротка.
Остаются навеки одни имена:
не любовь — о любви строка,
не цветок — названье цветка.
У любви и цветка
жизнь — бессмертье, когда им даны имена.
Да сотворим имена.

Teisipäev, 23. september 2008

Kübeke tänast

Proovisin siidi helki ka fotokasse püüda - no ei õnnestu. Hea kui ligilähedased värvidki monitorist näha saad. Aga tühja sest, kui õele helistasin, et nädala pärast saab pakikese, rõõmustas hullupööra juba teada saades, mis tulemas. Ta on vist ainus inimene maailmas, kellele meeldiks isegi mu värviproovi lapp. Aga seekord saab tõesti ilusad sallid, ise olen küll rahul nagu koorekirnust matti võtnud kass.
Midagi ligilähedast




Nüüd siis akud laetud ja fotokaga sügisvärve püüdma.

Siin siis kübeke tänast päeva




Reede, 19. september 2008

Siidireis

Ma olin täna hea laps, istusin ilusti auto tagaistmel ja ei virisenud, Baunhofis läksin aiandusosast suure kaarega mööda, noh, mitte väga suure kaarega, krookuste pakk hakkas näppu, aga need ju tillukesed sibulakesed, pole teisi õieti ollagi ja ei lähe arvesse. Pidin ju natuke ringi vaatama kuniks mees mingeid kruve otsis.
Ja tasuks siis vaba voli valida Skizzes mida aga hing ihkas. Selle pärast ma end ju sõidule kaasa sokutasingi.
"Kleepisin" end värvide riiuli ligi ja arutasin - ei või jaa.
SilkArt värvid, valikus kogu palett! Sõbranna sõnul väga hea värv ja...
Ei.
Kindlasti siis kui ma oma ruumid saan ja seal võin auruga tossutada palju aga tahan. Pole neil triigitavatelgi häda midagi.
Pintslid, silmad vajusid fookusest välja! Uh, minu unistuste valik!
Ei.
Kindlasti siis kui sõbrannade kingitused kohale jõuavad ja pintslid osutuvad sooblikarvadest tehtuteks, neid ei raatsiks kasutada, tahavad rohkem hooldamist ja pealegi mu mees ei tee pintslitel mingit vahet, peaasi, et oleks millega õlitada-puhastada-värvida, hiljem küll mainib, et oleks pidanud ehituspoest ostma, nood on paremad.
Siid, mitmes laiuses ja tiheduses ja...
Jaa.
Ühte-teist-kolmandat ja veel natuke peale.
Samal ajal jõudis ka mees poodi ja küsis, et mis ma sellise kangahunnikuga teen, et kas sellest saab ka mõni seinapannoo, noh, tema tuba ju, saab kindlasti ja võtsin siis veel. 3,5m, värve ka kümmekond purki ja kontuurvärve ja väikseid pintsleid pole ka kunagi palju, isegi fantoompliiatseid oli. Mul pole kunagi midagi mehe soovide vastu. Andmisrõõm pidi olema parim rõõm ja vist mees arvab sama - arvet tasudes küll ei saanud aru, et kurvastaks.

Siin siis minu tänane "saak". Krookused juba mulda tipitud. Sügis ju :)
















Lisan ka ühe lingi, kus õpetadakse kuidas teha kingikarpi , vast läheb kellelegi vaja

Teisipäev, 16. september 2008

Importkana ja lendavad pintslid

Kui mehe sünnipäevaliste tuumik pühapäeva lõuna paiku laiali sõitis, nautisin natuke ilusat ilma.


Ega rohkem pilti saanudki püüda...

Jätke aga nõud pesemata ja võib loota, et tuleb veel külalisi, mida suurem hunnik kraanikausis, seda kaugemalt.
Seekord siis sõbrannad - need mu interneti igahommikused tereütlejad, need väga ammused, vahepeal kaotatud ja lõpuks interneti teel odnoklassiki kaudu hoopis igast euroopa nurgast jälle kokku kogutud.Lobatoristide põhituumik.
Kuna olen mitmeid kordi meie kokkusaamistest eemale vingerdanud, siis ka sel korral ütlesin Bartselonasse sõidu ära - mul ju ribid katki ja majanduslik seis, et vaja ehitada ja sada põhjust otsa. Imelik öelda, et peamiseks põhjuseks laiskus, mu rännuisu on täitsa otsas.

Nüüd nad siis jälle siin. Et uurida, kas mitte ei peaks musta looriga kübaraid tellima hakkama. Leides mu veel elusa ja tervena eest, arvasid üksmeeles, et eks siis vilets majandusseis süüdi ja koukisid termosest (ime, et seda "pommivutlarit" lennujaamas ei konfiskeeritud) hiigelsuure täidetud kana, tsellofanis. Keegi oli mu "kanaarmastust" mäletades mingist restoranist tellinud ja termos ka sealt "renditud".
Kuna mina olen selle seltskonna esimene "luudepurustaja" ja järelikult "aukohal", tõmmati loosi, et kes mida teeb ja asusid tegutsema. Seljaopist veel kange poeg, nähes seda imelikku kanapakki, otsustas igaks juhuks grill-liha pakiga õue jalga lasta. Ja ega mu majja rohkem ei mahugi kui viis naist.
Kana pandi restile ja topiti ahju, kuna ma pole kunagi tervet kana selles ahjus küpsetanud, siis süvenesin manuaali ja valisin kanaprae pildiga küpsetusrežiimi. Kuna igal ühel mu külmiku sisule lisaks ka midagi hõrgutavat kaasas, siis otsustasime katta lauad õue, ilus ilm ja laudu rohkem.
Unustasime vahepeal kanaprae, enne kui ahi piiksuma hakkas. Rabasin fotoka ja nagu ikka - akud tühjad, parasjagu uusi akusid aparaati toppides, hakkas üks lobatoriste kana ahjust... ajalooline hetk, et importkana pildile saada... sorry, importõhupall, mis enne kui ahjust välja sai, sisinaga lõhkes.
Õnneks see "kanapomm" ei tekitanud suuri kahjustusi, ainult sodi täis praeahi ja ehmatusega mingisse kastmekaussi pudenenud kaks akupatareid.
Natuke ärevat arutelu, kes pidi küpsetuskotile augukesi lõikama ja kas ikka küpses õige programmiga ja kas kaste...
Lõbu laialt. Sai meenutatud, klatsitud, söödud-joodud ja pisaratega ära saadetud.
Kui järgmisel päeval seda lõbusat seltskonda veel lõunapaiku välja magasin, pistis mees mulle mobla pihku. Üks mu kallitest sõbrannadest, eirates lennukis mobiili kasutamise keeldu, helistas, et öelda - mulle kingituseks toodud pintslid lendavad.
Prantsusmaa poole.
5 pintslit, kindlasti maailma parimad... nagu mu sõbrannadki.

Õhtuks jõudsin oma tulbid maasse tippida. Kõik.

Teate seda Tallegi reklaami:
“Mis sulle suvest meenub?” “Kana”
“Mis sulle sügisest meenub?” “Kana”
....

Kui minult küsida, mis mulle sellest sügisest meenub – arvan ka, et kana.
Importkana ja lendavad pintslid.

Pühapäev, 14. september 2008

Kolmapäev, 10. september 2008

SOS kanapraad ja mis veel rummikoogist...

Ei tea, kas kusagile kalendrisse märgitud, et kanaroogade küpsetamise periood?
Igatahes pistsin täna mehe sünnipäeva eellainetuse õnnitlejatele ahju oma "kokakunsti" SOS prae - kartulid aedviljaga pannile, lill- ja spargelkapsad teisele (need panna 10 min. hiljem ahju) ja maitseõlimarinaadis kana rinnafileed restile.
Ma juba tuues valmistan neid SOS komponente ette, et kes teab kes ja millal... , ja nad alati külmikust võtta. 37 minutit ja laud kaetud.
Salatit küll ei olnud, aga aias õitsevad veel päevaliiliad, monarda ajab noori lehti ja külmikusse sai sel aastal rohkelt murulauku pandud, natuke muud rohelist ka, paar kurgirohu õit ka leidsin.

Viimased rummikoogid tegin ilma täidiseta, ma tavaliselt teen neid hulgim, niisutan jahtunult ainult natukese rummiga ja keeran kilesse, nii võib külmikus seista vähemalt mitu... noh, kuni otsa saab.
See on mu kiirmagustoidu üks komponente ja retsept selline:
lõigata rummikook kuubikuteks
lisada kompotivilju ja natu -mahla, mis parajasti leidub
peale koorejäätist (seda ka peaaegu alati külmikus olemas, aga võib ka vahukoort), riivitud šokolaadi ja roosileheke.
12 portsu ja 12 minutit.

See siis ülejääk, sest ühele ei jätkunud jäätist, ma eile õhtul tegin endale pistaatsiapähklitega paraja portsu.


Hommikuse Veskimati mitmevilajahu leiva ülejääk söödi kohe ära, teine ports valmis siis magustoidu ajaks ja võeti kaasa.
Tegin esimest korda, täpselt pakil oleva õpetuse järgi ja maitses väga.

Ma pean vist sildi väravale riputama - ettevaatust, siin võib millessegi nakatuda!
Seekord siis leivapisik hakkas külalistele külge


Teate vist küll, et ma nõusid ei armasta pesta ja uue siidsalli alustamine oli väga hea ettekääne, et unustada nõud rahumeeli kraanikaussi, töö pole jänes, et metsa putkeks ja mu õrn närvikava pole harjunud pidevalt tühja kraanikaussi nägema.
Vast kaks-kolm päeva veel ja arvata võib, et jõuan salli lõpetada ja puhtad nõud ka kappi tagasi laduda.

Laupäev, 6. september 2008

Rummikook

... see ehtne - täidisega :)

Ja teate, praegu olid maximas võrdlemisi odavad väga maitsvad mandlid müügis.

Homme hakkan mulda vedama :)

Retsept
200 ml piima
200 g nisujahu
100 g maisitärklist
100 g niisutatud (1tl vett 1 tl rummi) mandlipuru
100 g võid
Soovi korral võib lisada ka terveid mandleid (mina soovisin)
1 muna (kuna seekord pisikesed munad, panin 2)
2 spl suhkurt
1 spl kakaopulbrit
1 tl (väikese kuhjaga) küpsetuspulbrit
1 sl sidrunimahla
1 pakike vaniljesuhkurt

Kuna mandlipuru imab vedelikku erinevalt, siis et tainas oleks selline nagu keeksitainas ikka, lisada vajadusel kas juurde tiba piima või natuke jahu (tärklist)

Masinas küpsetasin kiirprogrammiga 6 (1 kg)

Täidiseks sulatada tl või, 1-2)sp piima (koort) ja 50 g magusat tumedat šokolaadi, natuke jahtunult lisada 20 ml rummi.
See täidis valmistada vahetult enne koogi küpsemist, et saaks kohe soojalt kreemipritsiga (mul üks suurem klaassüstal) koogi küpsemise lõpul mitmesse kohta koogisse pritsida ja sulgeda küpsetusmasina kaan (kasutame jääksoojuse täidise paremaks imbumiseks).
10-15 min pärast võib koogi masinast välja võtta.

Šokolaadi ja rummi ei ole kunagi liiast ja täidise kogused on suhtelised :) Kuigi liiga niisutatud ka jääb... noh, liiga niisutatuks.

Teisipäev, 2. september 2008

Minu mittetervislikud hommikusaiad

Kuna olen juba nii vana, et usk igavesest elust on läinud, siis küpsetised kõik enamuses a´la "elu peab nautima". Lohutuseks võib siis nentida, et maks vajab hommikul magusat :)

Kõigepealt lihtsustatud variant šokolaadikoogist, mille leiutasin küpsetusmasina jaoks kodus olevatest materjalidest:

1 pk šokolaadimuffini pulbrit
250 ml piima või kassikoort (10%)
1 muna
1/2 pk võid
1 kopsiku täis seda lahjat rootslaste vaniliini
natuke vahtrasiirupit
kooritud purustatud mandleid
Küpsetus kiirprogrammiga 6
Muna lisamisega enam seda toorest ei jäänud.

Teiseks üks universaalne retsept:

260 ml piima (selle puudumisel kasutan kassikoort, seda alati olemas)
410 g jahu - veskimati eriti head
1/4 pk võid
1 muna
vaniljet
tiba soola (vahel ka mitte, ei või palju panna, parandab küll maitset, aga teeb küpsetise vintskemaks)
vahtrasiirupit ja 1 kopsik suhkurt või vahtramaitselist peedisiirupit maitse järgi
pärmi peaaegu täis väiksem kopsik
Küpsetus ajastatud programmiga 2, keskmine pruunistus

Sellele viimasele võib juurde lisada mida iganes, ka riivitud porgandit (eelnevalt siis segatud siirupi-suhkru-piimaga). Ingveriga veel proovinud ei ole, aga rosinate, mandli ja kardemoniga minu teine lemmik.
Olen ka kohupiima lisanud, siis tiba vedelikku vähem.

Lisan veel juurde, et kiirprogrammid on ainsad, millega saab soodaga tainast küpsetada, soodaga ei taha mitu korda segamist ega ka niipalju kerkimist nagu pärmiga tainad.