Laupäev, 30. jaanuar 2010




Ausõna, see pole laiskus, miks ma oma blogi unarusse olen jätnud. Juttu ka nagu et oleks palju, aga... olen juba 11 korda alustanud... ja siis rahumeeli arvuti välja lülitanud, et oma tegemisi jätkata, mis tunduvad olevat kõiksetähtsamad.

See talv on imeline! - tunnen sama suurt mõnu külmast ja lumest nagu need loomadki, ei mingit masendust, nohu-köha ega vanainimese kondivalusid :) ja kevadetki veel ei igatse.

Kuna olematu sügis ei suutnud mind masendada, läks kaduma minu pikk "talveuni" koos igasügisese kümneaastase vananemisega, olen sama ergas nagu kevadeti, hah! ma rahmeldasin mitu päeva lumekuhilatest losse ja draakoneid kelluga välja "lõikuda" ja kuigi lumetuisk ööga minu tegemised paksu lumevaiba alla olematuks muutis, ei häirinud mind see põrmugi - ootan järgmist külmalainet, et kohev lumekiht natuke tiheneks. Ehk siis jälle, peab ju värskes õhus ka viibima :)

Aga kas teate, miks kassid on kohanenud pimedas nägema?
Nad ei ulatu ju lülitini.

Eks teinekord siis vast pikemalt