Laiskus jäi karistamata

Olen ennegi maininud, et mulle peaks eluaegse aiakeelu panema.
Eelmisel suvel saksast saadud vesiroosidest istutasin ilusamad sordid, seda siis ajutiselt, et las natuke kosuvad pikast teest, esimesele astmele, mis kusagil 45 sm sügavusel. No jah, nagu ikka nende "ajutistega", kui mul suve teisel poolel vedru maha käis, jäidki nad sinna talvituma. Kõikjal kirjas, et nii madalas vees karmi talve ajal ei jää vesiroosid ellu. Konnakude avastamise aegu kumas läbi vee vesirooside seis olevat üpriski kurb. Egas midagi, ise ju süüdi.
Täna siis läksin uurima, et kuhu siis kudest välja tulnud mustad triibukesed, kes mitmeid päevi oma iseseisvast elust varjasid end kaitsva kudejäänuse "koogi" all, kadusid, kas juba julgeti minna jahedamasse sügavamasse tiigiossa, ja ennäe - läbi vee ilusti näha, et esimesel astmel olevad KÕIK ajavad uusi lehekesi!

Hilisõhtu oli ilus, sain läbi puuvõra isegi killuke kuud pilti 
 Kooretilga pilku jälgides, leidsin õue toodud kassipissikasti kõrvalt külalise, noore käenkonna

Royle tehti küll uus magamisalus, aga eelistab uksevaibal magada või jälgida kasside mängu.

Seistes ja natuke suumides, näeb see pikakereline koer pildil natke naljakas -suur pea ja pisike tagakeha.

Noh, mul vist mis iganes tehtud, kuhu vesi sisse läheb, on koera joogikausid ja lilledele tehtud asjandused on kassidele magamiseks-mängimiseks.

Öösel saime hea lahmaka mürina ja välguga vihma, aed nüüd ka ometi puhtaks pestud ja eile ümberistutatud elupuud korralikult kastetud. Hommikuhakul ajas piksemürin mu üles, köögiaknast nägin kena pilti, ruttu riidesse ja fotokaga õue, aga vot seekord sai laiskus küll karistatud - ma pole siiani viitsinud välja lülitada fotokal need igasugu signaalid, millega ta mulle teatab, et kas on sisselülitatud ja kas võin juba klõpsu teha, et tuleks ilus pilt, iseenesest mulle kasulik, kuigi vahel tiba häiriv, aga täna vaikselt kivikuuri nurga juures tiigil pesevaid metshanesid see piiks häiris ja nad tõusid lendu. Sadas ja ma ei tahtnud ei ennast ega fotokat eriti märjaks teha ja lippasingi pahaselt tuppa, oleksin ju võinud pildid läbi köögiakna teha :(

Ja kui mesinikud kurdavad, et mesilased kaovad, siis tulgu ja võtku, kui omad nägupidi ära tunnevad, nad tagasi - ühed pesitsevad plastist aknaraamis, meil need kõige paksema raamiga, ruumi peaks olema ja egas midagi, sügisel võtame raami alt õhutusaugu kaitsejublakad ära, kõrred sisse ja tilgutame mee purki :D Aga vot mida teha nendega, kes mu uue arvuti korpusesse tükivad, ei või akendki paotada, nii kohe toas ja arvuti jahutusaukudest sisse. Isegi üks metsmesilane üritas oma suurt paksu keret arvutikasti sisse pressida.

Mu lemmik, vareseisand, nüüd harv külaline, ei meeldi vist uued elanikud, aga see-eest näppavad laste õngitsetud kassikalu uued "gurmaanid" (pildid suumitud seekord köögiaknast :D). Korra üritas ka luik kala võtta, aga ju julgust vähevõitu ja eks suurel linnul ka õue kohal manööverdamisvõimalused väga kitsad.

Palun jälle Tii-lt abi - no ei suuda kuidagi kommentaaris linki aktiivseks teha, vahepeal ei viitsinud seda teha, nüüd kas pole see enam võimalik või ei oska :(
Ja vast oskad öelda, miks mõni kommentaar nüüd spam´i pandi (nt 4. apr. kõik 3 Milda kommentaari)? varem midagi sellist pole juhtunud.

Vihma sajab

Nagu ikka - kui mul kange tahtmine aias tegutseda, siis sajab :)

Vähemalt saan üles otsida ühegi mu blogivaramu (kirjad näitavad, et ma juba olen jõudnud kribada pea 2000 postitust, millest avaldtud kusagil poolesaja ringis) avaldamata, aga arvan, et ka teistele huvi pakkuva postituse.

Kel soovi oma aeda huvitavamaks teha, võib google tõlkesse panna lähtekeelena vene - Декоративный огород ja sihtkeelena mis keelt tahes, saate google otsingust väga põnevaid ideid kuhjaga.

Aga peatselt ka aiavilja külvamine-istutamine ja ideid ka dekoratiivsete köögivilja peenarde kohta ifot hulgim.

Villandry lossi köögiviljaaed. Pilt võetud siit
Rohkem ma siia minule enam meeldinud ja blogisse salvestatud aedade-peenarde pilte ei pane, eks igaüks võib oma lemmikud ise välja otsida :D

See uus layout on juba ka varem olnud, minu jaoks õudus ruudus, aga mul soovitati panna vana versiooniga oma blogilink järjehoidjasse ja see link toimib siiani.

Kui midagi läheb hästi, siis...

... peab miski ka halvasti minema.

Noh, selle raadiopiirde sain lõpuks tööle. Veel parem, saan ka vana turva, heale juhusele, tegutsema.
Ah, et mis siis halvasti?
Kuna mees täna kodus tegutsemas, oli see karvane ja sabaga mehele "sabaks" nagu kleebitud. Lahutamatud sõbrukesed :) Ei tea, misasja mees oma kivikuuri saunaosa peal olevasse järsu trepiga kambrikesse ronis, ronis talle ka "sabake" sinna järgi. Üles muidugi ronis, aga alla enam tulla ei jätkunud julgust, sest need paar astmekest, mida koer iga päev kasutab, pole ju mingi trepp, pealegi järsk ja kitsaste astmetega. Seda üle 50 kg rasket ja jõulist karvapundart süles ka alla ei tassi. Ei aidanud mingi meelitamine, ladusin isegi lihatükikesed astmetele, ei ühti, vahiti ainult altkulmu kui Kooretilk liha nahka pistis. Kui üritasime teda tasakesi trepi juurde trügida, heitis koer klobinaga pikali ja niutsus: aga ma ju kardan, hirmsasti kardan!
Uh! Mina juba kartsin, et tuleb kutsuda loomatohter uinutama, et saaks ta vastupunnimatult vigastusteta alla toimetada või päästeamet kraanaga, et katuseaknast välja tirida.
Õnneks ei läinud nii drastilisi meetmeid vaja.
Kui penilane oli pool päeva seal üleval lösutanud, otsustati, et proovivad teki üle pea panna ja ta alla tasakesi tõmmata-lükata, õnneks see trikk paari mehe abiga korda läks. Suur Sõber sai ilma närvivapustust ja viga saamata kenasti jälle maa peale. Ju siis aitas kaasa ka see, et häda oli vaja õiendada ja eks ka kõht tühjaks läinud.

Lillepilte mu blogisse sel aastal vaevalt tuleb - pole ju miskit juurde tulnud ega ole ka tulemas, olijad juba pea kõik end siin näidanud.
Ja kui aus olla, siis aed huvitab kasse hulga rohkem kui mind :)

Kas tõesti keegi ei märka, et need lilled ronivad juba peenrast välja?

See lõhnab vist tiigerliilia järele

Eelmisel aastal olid sel keerdoksalisel sarapuul praeguseks pungad hulga suuremad.

No kuulge, võiksite ikka need maas lösutavad väädid ära lõigata, mul oleks siis parem seinaäärt pidi kõndida.

Kui me mälu ei peta, siis paar päeva tagasi olid mingid taimed siin potis kasvamas, palja mulla peal ei taha isegi Mattias lösutada

Kui te seda elupuud natuke ei kärbi, on mul võimatu selle all saba püsti kõndida!

Kaua need võrgud veel oma inetusega seda vaadet rikuvad? Kui kardate, et koer nad ära närib, pange ka siia raadiopiire.

Ja sellisest räpaseat tünnist peame jooma? Nõusid peab ju iga päev pesema!

Muru kvaliteet võiks ka parem olla

Ei mingit korda! Igal pool vedelevad koera näritud kaikad! Isegi söögiisu läinud

Oeh!

Häda kui inimene läheb vanemaks ja mõistust jääb vähemaks.
Ma juba mitu päeva loen ja testin ja siis jälle keeran nuppe, testin, vannun ja testin, saan märjaks ja vannun, istun pea hommikuni arvutis infi otsides, nõu küsimas, jututamas, enda arvates targemana magama minnes.
Hommikul nina umbes, kurk valus, õudse peksasaanu tunde ja meeleoluga muidugi Tartusse ei sõida. Vedelesin veel paarkümmend minutit nina instruktsioonis, vahetasin patareid ja jälle, pabred näpus, nina tekstis ja mööda hoovi kablutama.
Ja milleks?
Eks ikka selle Suure Sõbra heaks. Iga koera omanik ju soovib, et tema sõbrake oleks kõige ilusam, targem ja ta eluke oleks turvaline. Kõige ilusam ja targem ta juba on, aga vot vana turva andis kas vanadusest või millestki muust otsad, sest eelmist Sõpra turvas ta pidevalt pea 8 aastat ja nüüd kui oli jälle vaja, avastasime, et kutu mis kutu.
Egas midagi - internet, see hea asi, näitas kohe kuskohast uus saada ja paar päeva hiljem oli uus turvaja kodus. Mees testis veel kord kaabli korrasolekut, peale uue asja uudistamist, instruktsiooni lugemist, kaelarima vahetust, kaasasolev sobis oma suuruselt meie bernale rohkem käpapaelaks, pani mees saatjakarbikese kohale ja asusime testima.

Ma ikka väga sinisilmne muti! Arvasin, et pikaajaline kogemus ja kui sain varem täitsa tundmatu riistapuu testimisega poole tunniga hakkama ja meie Suur ja Tark sai asja selgeks juba veerand ringiga ning demonstreeris ülejäänud ringist iseseisvalt, et sai vägagi hästi aru, kus kohal on turva territoorium ja milline osa aiast siis tema jaoks. Aga lihtne see asi ju oligi - piiksumisega anti märku, kuskohast hakkas turva territoorium, tema territooriumile astudes tehti väristades väga kurja häält, millele berna kohe tagasiastumisega reageeris, ju sai aru, et edasi minnes võetakse veel kurjemad vahendid kasutusse. See, et mu eelmine koer oli niivõrd tark, et pidevalt kontrollis turva töövõimet ja pidi õuesoleku ajal alati kaelarihma kandma, näitas kui kasulik on hea ja töökindel raadiopiire.

Ja ma ostsin hea, foorumitest lugesin, et üks parimaid, aga...
Aeg on edasi läinud ja asju täiustadakse, kas just paremaks, ei oska veel öelda, aga minule hulga arusaamatumaks, ausalt öeldes pole ma veel kogu asjale päriselt pihta saanud ja kuidas sa hakkad koerale seletama kui endalgi asi natuke segane.

Täna hommikul lisatarkust kogudes, asusin uuesti pihta, seekord polnud meest kodus kelle sabas sörkida ja nii asus Suur Sõber minu tegemisi jälgima. Oi seda rõõmu kui vastuvõtjaga kaelarihm mu peos piiksuma hakkas, mõelda vaid - perenaine hakkas piiksuma!!! Ma olin kohe selle eluka lemmikmänguasi! Kui aga piiksumine lõppes, istuti mu ette ja vaadati mulle kurbade silmadega otsa, et palun, palun, no väga palun, piiksu veel! Siis joosti hoovist kokku korjama oma teisi mänguasju ja toodi mulle, ärailastatud tirimiskonn, puuhunnikust pätsati isegi üks puukaigas: no onju sulle puuhalge vaja, eksju! Isegi üks kont pisteti pihku!
Tänaseks siis aitab sellest testimisest. Pistsin koerale piiksupalli hambusse - piiksu nüüd ise ka perenaise rõõmuks, ja marssisin tuppa.
Homme ju ka päev.

Safran ja "safran"

Thela postitust tagetese kohta lugedes tuli meelde, et eelmisel kevadel ma miskit juba üritasin pikemalt tagetestest kirjutada, aga jäi pooleli. Eks üritan siis nüüd lõpuni kirjutada.

Arvan, et kõik teavad, misasi on safran ja sellest ma seekord kirjutama ei hakka, kes aga soovib safranist miskit teada saada, siis siin võrdlemisi hea jutt.

Jutt tuleb kahest "safranist"

Üks neist on kollajuur ehk kurkum, mida ohtralt india köögis kasutadakse ja mida ka mina olen ohtralt kasutanud.
Kurkum (Curcuma longa L.) on taim ingveriliste sugukonnast, selle maa-alust mugulavart kasutatakse nii maitse- kui ka värvainena. Kurkum on pärit aasiast, kust selle viljlemine on levinud ka Kariibi mere piirkonda ning ka Euroopas juba ammust ajast tuntud.
Kasutatud on kollajuurt ka ravimina mao, maksa, neerude ja sapipõie vaeguste korral, arvati koguni, et ravib kollatõbe. Tänapäeval on uuringud näidanud, et kurkumi tarvitamine mõjub soodsalt stressi vastu, aitab hoida tervislikku ainevahetust, arvatakse isegi (India näitel), et mõjutab piimast paremini luude kasvu. Toetab immuunsüsteemi, hoiab kolesterooli taset normis ja tugevdab mälu. Pikemalt juttu kollajuure kasulikkusest võite lugeda siit ja siit.
Hiljuti lugesin kusagilt, et kurkumit on edukalt katsetatud ka kurguvähi raviks, kahjuks ei salvestanud linki.
Vot seda vägagi kasulikku maitseainet sokutadaksegi kõige enam safrani asemel.

Teine taim, mida ka safrani pähe ostetakse, on tagetes.
Päritolult Ameerikast, kus kasvab metsikult Uus-Mehhikost Argentiinani, kus põlisrahvas kasutas neid taimi elamutest kärbeste peletamiseks ja aedades kahjurite kaitseks (olen varemalt siin-seal oma blogis ka kirjutanud, miks mina seda aiale kasulikku taime ohtralt kasvatan). 16. sajandil tõid hispaanlased tagetesed ka Euroopasse. Nime tagetes pani K. Linne kreeka mütoloogia jumal Jupiteri pojapoja Tages´e järgi, keda peeti väga ilusaks ja kellel oli võime tulevikku ennustada.

Eriti rohkelt kasutusel maitseainena Gruusias, kuskohast ka mina natuke kaasa sain kui olime kirjasõbral Suhhumi ligidal külas. Maitsetaimeks ja eeterliku õli saamiseks kasvatadakse peamiselt kahte - Tagetes signata Barti ja Тagetes minuta L. Seal kutsutakse tagetest imeretini safraniks, mujal tuntud ka kui kardobenedikt (mitte segi ajada Benediktenkraut´iga - Cnicus benedictus) rahvameditsiinis kasutadakse uriini väljutava, higistama ajava vahendina ja ka kõhuusside vastu. Maitsetaimena sobib minu arust kõige paremini linnulihale ja kastmetesse, kasutada nagu safranitki - imeväheses koguses.
Pikemalt lugemist siit .

Vaevalt turgudel (peale "suure kodumaa" lõunaosa, kus kurkum eriti ei kasva) safrani pähe sokutadakse tagetest, sest see ka kallim kui kurkum.

Kuidas siis teha vahet, kas tegu on safrani, tagetese või kurkumiga?
Esiteks värv - safran on küllaltki tume tugeva värvipigmendiga oranžikas-punane, peaaegu sama värvi võib olla ka tagetes kui on kuivatatud tumedamaid õielehti, kuigi enamuses on pulber liivakarva kollakas, on neid läbipaistvas pakendis kerge eristada, sest safrani pulber tundub olema õlisem ja kurkum on oranžikas-kollast värvi. Kõige õigem on safrani ostul mitte kunagi osta pulbriks jahvatatud vaid jahvatamata "niidikesi".
Teiseks lõhn - ma ei oska kirjeldada safrani lõhna, korra seda tugevat värsket lõhna nuusutanud, ei vaheta enam millegagi, tagetese lõhn on küllaltki sarnane estragonile, millel siiski see eriline tagetesele omapärane väga tugev lõhn (neist kolmest kõige tugevaim), õlil, mida kasutadakse parfürmeerias ja osade liköörise valmistamiseks, on see lõhn palju meeldivam.
Kolmandaks maitse - kuna safran isegi imepisikese kogusena keelele panna, on minu arust ehtne bäka ja vaevalt tõelist safranit teile ka maitsta antakse, võrdleme tagetese pulbri ja kurkumi maitset. Kurkum on selline "piprane" põletav, mille kõrval tundub tagetes lausa maitsetu, piirkondades, kus kurkum ei kasva, aga pannakse tagetese pulbrile juurde punast pipart, et siis seda kurkumi pähe sokutada, aga mis ikka toidu täitsa ära rikub.

Kui kollajuurt safrani pähe sokutadakse, on veel mõistetav, et võimalik miskit veel juurde lisades ostjat ära petta, sest safrani on müügil ikka väga erineva kvaliteediga ja ta kaotab oma lõhna kiiresti, peale 3-4 kuud on lõhn võrdlemisi nõrk, siis mitte ei saa aru, kuidas on võimalik safrani pähe sokutada tagetest? Aga ju siis on, üks mu sõbrannadestki oli jaapanis tagetest safranina ostnud ja alles kodus toitu valmistades sai pettusest aru - hieroglüüfid karbikese peal vastasid küll sisule, aga inglisleelne oli safran :)

Lisamärkuseks - mina olen ostnud madalaid ja ahtalehiseid tageteseid (T. patula ja T. tenuifolia) ja külvanud kuhugile peenrasse, ning siis taimed aeda laiali istutanud. Eelmisel aastal jäin tiba hiljaks, külvasin alles juuni alguses, millalgi siis kui avastasin, et mul kassikari kodus, aga juuli teisel poolel hakkasid nad oma õitega juba aias võimust võtma ja jõudsin enne tüdineda nende õierohkusest kui külm neile liiga tegi.
Eelmise aasta lemmikud olid 'Red Cardinal', 'Carmen' , 'Harmony' ja kapist leitud mingi nimetu tumepunane lihtõieline, ei lootnudki, et tärkab.

Midagigi...

... edeneb. Visalt, aga... mu postitused lähevad enne hapuks kui nad valmis kirjutatud saan :S

Üks "suur" toiming igatahes tehtud - juba jaanuaris ostetud uus arvuti ka lõpuks lauale tõstetud! :D Silmale harjumiseks :), sest 8 aastat mu pisike hõbedane kastike nõnna armsaks (ja vihatuks) saanud, et see kolmandiku võrra kõrgem ja kolmandiku võrra laiem uus tundub monstrumina, kassidki käivad sellest suure kaarega mööda. Ah, et miks? Lihtsa probleemi tõttu - asi, mis pole mul enne probleemi tekitanud, osutus probleemiks. Esimese asjana kui juhtmed uue kasti külge pandud, tahtsin pääseda internetti, aga võta näpust!, isegi elioni tehniku juhendamine ei aidanud, ei teagi miks, nii saigi sellel kastikolakal juhtmed küljes võetud ja silma alt ära pandud, et eks homme ... ja siiani kasutan vana, keda kirudes mu sõnavara on suuresti täienenud ja hoiab mu vererõhu vajalikul kõrgusel :D

Aga arvuti arvutiks - polegi teda õieti nii väga vaja, ja vajalikud toimingud saavad ikka tehtud. Hullem asi hoopis see, et kevad tuli kuidagi ruttu ja ootamatult :P

Vaatamata sellele, et sel kevadel ei ole külvanud ühtegi seemet,

pole uurinud ühtegi kataloogi ega tellinud ühtegi taime, tellisin endale uue aiakäru ja isegi riisusin natuke, et kärutäie sodiga sisseõnnistada algavat aiahooaega :)
Ime küll - talv läbi vabalt oma suva järgi lillepeenardel möllanud berna pole peaaegu mingit kahju tekitanud, isegi mutid on aiast eemale peletatud, ainult mõni hunnikuke lillepeenardes, see-eest jõepoolne ala on ikka täiega ülesküntud.
Sodi on muidugi palju, aga nagu ikka - kord sajab, siis külm tuul ja vahel tekib tahtmine lihtsalt laiskust hellitada.
Krookused hakkavad juba õitsemist lõpetama, kodustatud heinamaa juba rõõmsalt rohetab, natuke hilinenud varajased nartsissid, nupud näha, aga ju neid ka laiskus tabanud, ühtki õit veel avanenud ei ole.

Kivi all kükitav kaktus ka täie tervise juures, kuigi kahtlesin, et kas see koht sobib - see ju asub minu aia "kamtšatkal" ja ka päikest saab ainult pool päeva.

Suur üllatus aga ootas mind tiigis, Peale jää sulamist mõned päevad hiljem (pildid tehtud 15-ndal) ulpis madalamal kohal mitu konnakudekogumit!

Minust natuke hoolsam on bernapoiss, kas ei olnud võõrasema taimed kunstipäraselt istutatud või ei meeldi need lilled, aga ...
ise vaatab üpris patukahetseja näoga kaugemalt, kuda ma mulda tagasi potti panen ja ellu jäänud taimed tagasi istutan.
(Tänaseks on potist kogu muld välja kaabitud - ju siis ikka vale muld oli, ja võõrasema taimekesed vist nahka pistetud, isegi täissööta saavad koerad vajavad kevadeti vitamiine :)

Tehtud ja tegemata pattude lunastuseks toodi mulle siis kondike :)


See on vist kujunenud juba needuseks - nii kui ma miskit oma blogisse kirjutama hakkan, nii tuleb keegi või miski vahele, mul selle kevade jooksul juba kümmekond lõpetamata postitust hapneb draft´is. Sedagi lõpetan juba neljandat päeva, Arvan, et aitab, sõbrad igavlevad.

Palju õnne, Trumm!!!

Ja soovime Sulle kõike-kõike parimat!