Reede, 29. juuni 2012

Võrratu!

 
 Muhedikult saadud kibuvits. Eelmisel aastal olid esimesed õied ja need olid hulga heledamad, sel aastal tõmbasid kohe oma erksa värviga silma peale, kas Iitin Tiltu?

Neljapäev, 28. juuni 2012

Pojengide hooldus ja haigused

Kuna nii mõnigi kurdab sel aastal pojenge kimbutanud hädade üle, siis toon oma poengikasvatamise kogemustest 2008.a. kirjutatud jutu ettepoole, no ei viitsi uut kirjutada, panen mõned märkused juurde.
Vast on mõnele abiks

Pojenge ma armastan - ilusad läbi suve, õied veel boonusena lisaks kui need muidugi pole täidisõied :), ainult nende mahalangenud kroonlehtede hulga pärast oligi pojenge mu aias ainult kümmekond lapsepõlvekodust pärit sorti. Lisaks oma ilule ka minu aia kõige vähem "poputamist" vajavad lilled.
Haigusi neil pole olnud ja kahjuritest siiani teada ainult sipelgad. Ega ma pojengide kasvatusest suurt teadnudki peale kodunt saadud mõne hooldamise harjumuse:
1. Vanu põõsaid jagada kas varakevadel (enne kasvude ilmumist, kergem just hästi vanu puhmaid tükeldada) või sügisel, erandiks ka mõned juured kaevatud soovijatele kesk suve, mis õnneks kõik ka korralikult kasvama läinud - ärge teie seda tehke :D
2. Ümberistutamisel haruta juuremugulaid vähemaks, et oleks ruumi juurtel areneda - mugulad on ainult "toidulaod" ja kui neid tihkelt koos, siis jääb juurekasv nõrgaks ja pojeng hakkab kiratsema
3. Istutusauk tee varem valmis, et sinna pandud kõdusõnnik või kompost jõuaks vajuda. Panna lehtpuutuhka, hea kui ka söetükke hulgim sees. Kui auk vajunud (hea see veel ka tihendada), siis täita augu servani mullaga. enne istutamist kasta korralikult, teha juurele mulda paras auk, nii et juurekael oleks 5-7 sm sügavusel ja katta juuremugul pool kõrgust mullaga ja peale lillavees pestud liiva.

Varred jätsin sügisel lõikamata, lastes neil rippuda põõsa sidumis nöörile ja raputasin põõsa ümbrusse tuhka. Ma selline laisake, aga enamus talvi kattis lumi selle inetuse.
Kevadel kohe lume sulades lõikasin varred, kaapisin rehaga liiva vähemaks, asendades see uue pestud liivaga, tiba tuhka vahele. Peenraid kobestades lisasin ka natuke komposti. Väetasin ainult paar korda lehtede kaudu enne õitsemist täisväetistisega ja korra peale õitsemist (3 nädalase vahega)sügisväetisega. Kuna laisake, siis noppisin ka õienuppe natuke vähemaks (peale õitsemist vähem koristada) ja toestasin nööriga varred maasse löödud vaia külge, et õite raskus puhmast ei lõhuks, peale õitsemist lõikasin äraõitsenud õied ja kogu moos. Rohkem ma neist ei teadnud ja midagi rohkemat ka teha ei olnud vajadust. Suurem osa hooldusest oligi nende äraõitsenud kroonlehtede koristamine.

Uurima hakkasin pojengide kohta siis kui ühel vihmasel suvel mõned õienutid läksid pruuniks ja ei avanenud.
Siis sain alles teada, et pojengide sage kimbutaja on nii varre põletik kui ka õiepungade mädanik.
Tookord sain õiepungade mädanikust lahti lihtsalt - lõikasin need mõned haiged nupud ära.

Kui müügile tulid lihtõielised, siis enne kui uued juurikad ostsin, uurisin nii internetist artikleid pojengidest kui ka pärisin tuttavatelt, mis võiks neid kahjustada ja mis millegi häda vastu võiks aidata. Teen alati endale selgeks kuidas hooldada neid, keda kavatsen aeda tuua, et mitte teha juba alguses midagi valesti, see toob hiljem lisatööd juurde ja mina tööd ei armasta.

Lühidalt siis mida peaks tegema ja mida ei tohiks teha:
1. otsida hea õhurikas kuid tuulevaikne päikesepaisteline (võib olla vähene keskpäevane vari, osa looduslikke õitseb ka varjus) koht ja valmistada istutuskoht ette juba siis kui pähe tekib endale pojeng muretseda. Seda muidugi siis kui su maa ei ole üle poole meetri rammusat huumusekihti, ka siis soovitati panna paar ämbrit kõdusõnnikut. Kergele liivasele maale lisaks savi ja savisele lisaks liiva, lisaks mulla-komposti-sõnnikule ka spl raudvitrioli, tl kaaliumkarbonaati, liitrijagu puutuhka ja kui on, siis ka poole kilo jagu kondijahu (mul veel väiksed varud olemas), pojeng tahab natuke happelist ja parim keskmiselt 6,5pH.
aiataimede entsüklopeedia
2. Istutussügavusest oli juba juttu - 5-7 sm, sest sühavamale istutatuna õitseb kehvalt või üldse mitte, kõrgemale istutades õitseb küll, aga juurestik areneb halvasti ja puhmas võib jääda põdema.
3. Soovitavalt istutada ainult sügisel. Noh, ka kõik kevadised juurikad (mul neid enamus) on väga hästi kasvama läinud.
4. Pojenge ei tohi üleväetada. Vanematele põõsastele mullastruktuuri parenduseks kobestada mulda komposti, millele lisada natuke väetist - enne õitsemist täisväetist ja peale õitsemist ainult KP (sügisväetist).
Minu märkus - pole neile pojengidele sugugi lämmastikku vaja anda, nagu ma vahepeal vene foorumitest lugesin, arvatakse, et kevadel antud lämmastikuga väetis võib soodustada vihmasema ilmaga õiepungade mädanemist ja varrepõletikku. 
5. Haigustest ei hakka oma kogutud näpunäiteid ümber kirjutama-tõlkima - kuna endal kogemused puuduvad, panen mõned lingid. Kui aru ei saa, siis võin vajadusel tõlkida.
Minu märkus - eksperiment viirusekahtlusega "Jan van Leeuwen"-iga igatahes ei tapnud taime :), siiani terve ja õitseb kenasti. Vahepeal tohterdasin ka veel üht, kelle lehtedele ilmus sügisepoole heledad laigud - pojengi ringlaiksus, lõikasin haiged lehed kohe välja ja põletasin, sügisel lõikasin kõik lehed, võtsin puhma juurtelt mulla, lõikasin varred mugulateni maha, kastsin kange küüslaugu lahuga, millele lisasin kümmekond tilka granaatõuna (Muhedikult saadud idee) koorest tehtud piiritusetõmmist, raputasin peale natuke tuhka ja katsin kõik mulla asemel kaaliumlillas pestud liivaga. Rohkem laigulisi lehti pole olnud.
Eelmisel sügisel esines mõnel pojengi viltrooste. Lollil inimesel tulevad vahel lollid mõtted - kuna aias ringi jalutades jõin just keefiiri, sumasin ülejäänu pakist pritsijasse, natuke rohelist seepi juurde ja liitrijagu vett ka, märgasin lehed nii ülalt kui alt, jätkus ka naabertaimedele ja nagu kuu hiljem pidevate sadude ajal selgus, et see keefiir läks asja ette - mu postipeenras, kus ma pojenge pritsisin ja oma portsu said ka seal asuvad kanada roosid, ainsana jäi poengidest eemal olev Robusta keefiirita ja selle lehtedele tekkisid roostelaigud. 
Lugemist pojengi haigustest:  vene keeles ja ka eesti keeles      
Väino Pallumi jutt Maalehes
Mosaiikviirusest juttu Aiaklubi foorumis :
Enamjaolt on vana aia pojenge kimbutamas kaks haigust:

1)Kurgi mosaiikviirus, lehed on kaetud marmori kivi meenutava mustriga. Seda haigust enam ei ravi.Taimed on kidurad, õitsevad väheselt või üldse mitte. Võiks ülesse kaevata ja hävitada, kuna levib ka teistele taimedele taimemahla kokkupuutel (kasutate samu aiakääre,millega pojengi lõikasite)


Annan veel mõned väga head vene lingid pojengide hooldusest ja haigustest:
Üks parimaid linke, kus võib pojengidest teada saada kõike haigused ja ravi
väike artikkel juttu jahukastest ja näriliste kahjustustest
siit saab teada enamuses aias kasvavate taimede kohta
Kahjuks ei ole enam minu lemmik aiafoorumi, kus ka ise aastaid osalesin
Veel üks märkus:  aiakääre ja nuge võib desifitseerida Des insurance2000  vahendiga
Siin mõned mu eelmisel aastal vaasi lõigatud nupukest ja nii nägin õied ära. Ka sel aastal ei lase ma oma noorukestel veel õitsema minna, tugevamatele jätsin ainult ühe nupukese ja need lõikan ka jälle vaasi avanema - uudishimu, sinu nimi on naine :D
Peast ma ei oska nende sorti öelda, õnneks neil nimedega kivid kõigil olemas :)




Kuna mu silmad väsivad arvuti taga ruttu, jäi siia kirja panemata üks omapärane eksperiment.
2007-nda kevadel saadute hulgas ei läinud kasvama "Jan van Leeuwen". Ajas välja paar peaaegu valget kasvukest, mis olid keerdus ja krimpsus. Hirmust, et äkki mingi viirus, võtsin juure üles ja viies lõkkeplatsi ka enamus mullast.
Kuna Moskva botaia töötajad enamuses olid arvamusel, et küüslauk võibolla ravib ka viirushaigusi, purustasin kümmekond mugulat ja pistsin juure mõnekümneks minutiks parajalt kange lahu sisse, viies koos ämbrikesega aia tagasoppi, kuhu oli plaanis ta teistest eraldi istutada.
Teate, ma unustasin selle juurika hoopistükkis ja avastasin alles augusti lõpul. Vedelikku järgi jäänud ainult sm jagu põhjale, pool juurekesest kuivanud (lõikasin ära ja kuivatasin lõikekoha) ja jupikese pistsin igaks juhuks mulda.
Eelmisel kevadel jälle üks heledam, aga rohelist tooni kasvuke. Arvates, et nagunii äraviskamisele kuuluv, kastsin suve jooksul paar korda üpriski kange küüslauguveega. Varreke pidas vapralt sügiseni vastu ja kasvas üle paarikümne sm pikaks.

Sel aastal näeb välja selline

Ühel varrel pruunikad täpid, aga kaks täitsa sordile omased lehed ja värvus (mul uus terve ka olemas), tingimused pole tal just kiita, võrdlemisi tuulises ja jahedas kohas, hanemaja taga, kus savipinnale laotatud 2x peenravaip ja sellel kärutäis mulla kompostisegu, talveks ei katnud ja hanemaja katuselt varisev lumi sulas nädala jagu hiljem.
Eks tohterdan edasi ja vaatan, mis saab, eks ta mul haneaia lilleks jääbki. Aga see visadus on hämmastav ja väärt poputamise vaeva.

Kolmapäev, 27. juuni 2012

Sajab ja sajab, ainult tibake päikest

No jah, Deia ei jõua ära oodata, mil pojengid õitsema hakkavad, mina vist isegi natuke ootan, mil nad õitsemise lõpetavad :)



 Ega vihmaveest läbivettinuid õisi isegi toestus ei toeta.

Aga...

... uus kaunitar  Primevere ja oodata veel ühe uuekese õidepuhkemist (kahest  ei saanud pilte teha, korjasin veel kinnised nupud ära), ning sel aastal veel 4 juurde toodud.

Ma ei teagi, millised toed neile panna, et suurte vihmaraskete õite varred ei murduks. Varemalt, kui pojenge vähem oli, siis ainult topeltõielistel õienuppude tekkimise ajal sai maasse löödud  puutokikesed ja nööriga puhmas tokkide külge.
Siiani need jaapani tüüpi õitega tugesid ei vajanud, see aasta näitas, et toestama peaks vist kõiki. Noh, puutokke läheks siis vist terve tihu vaja. Kuidagi märkamatult on pojengide esialgselt soovitud kogus pea kahekordistunud.
Need poest saadavad on küll kenamad ja head kergemate õite puhul, aga kasutud kui õied suured ja vihmarasked, nad pole "raskekaallaste" jaoks mõeldud. Kuigi jah, mida siin viriseda või keda süüdistada kui ise ei eelmisel ega sel aastal ei lõikunud pojengipuhmaid natuke hõredamaks ja õienuppe vähemaks.

Aga järjest tuleb neid nuhtlusi juurde - kõigepealt teod, kelle olemasolu ei teadnudki enne kui kümmekond aastat tagasi "imetlesin" üht eriti suurt tigu Raadi surnuaias. Nüüd on oma aiast tigude korjamine õhtuti pea sama tegevus kui hingamine. Siis 4-5 a. tagasi tekkisid sääsehordid, keda iga aastaga aga järjest juurde tuleb.
Muttidest parem ei räägi - need meie alalised "sõbrad", kellega mõnel aastal ikka radikaalsete vahenditega lahinguid peetud.
Ja nüüd veel hullem nuhtlus - puugid! Vaatamata sellele, et kassidele puugirohi pandud, korjan neilt iga päev mõne.

Täienduseks - tänu kaareni´märkusele, hakkasin uurima, et siis kumb - Primavere või Primevere.
Kahes esmalt uuritud kataloogis  ekslesin leidmata vastust, aga eks keeled ka võõrad. Saksa omas kohe soovitu käes   Nii, et ei või igakord usaldada ka usaldusväärset :)
Aitäh, kaaren!

Teisipäev, 26. juuni 2012

Parim aialill

on vaieldamatult vesiroos - pole teda vaja ei rohida ega kasta ja ei vaja ka toestamist :)
Õitsevad kaua, õied ka väga ilusad ja neid parasjagu, ei tekita õierohkusega peavalu. Hea laisal aednikul lihtsalt istuda ja kohvetades neid imetleda ning vaadata kalade lupsulöömist. Ega ma üksi tiigikaldal istu, see ka kasside ja berna lemmikpaik, Kooretilk on juba kolm korda tiigis kupsus käinud - hasart tabada mõnd kiili või kala paneb kassi unustama, et vesi märg. Või meeldibki talle vesirooside vahel näkineidu mängida?

Pühapäev, 24. juuni 2012

Vot siis, et ei lähe õitsema

Kui mõni aeg tagasi kurtsin, et siberlased vist kõik sel aastal ei lähegi õitsema, siis praeguseks näitavad kõik oma õienuppe-õisi, isegi need ajavad oma õienuppe, kel tänu kassidele-koertele kevadel "hingeke niidi otsas" ja mõnel hilinejal koguni väga suured õied.
Minu aia suurima õiega  Percheron, kes sel aastal küll oma suurimat mõõtu (pea 13 sm), aga natuke erinevat värvi näitab, sisemised kattelehed, mis peaksid olema hulga heledamad, on alumistega pea sama tooni.

Ja  Hellblauer Riese, kes küll oma värvides, aga õied ebaloomulikult suured, natuke raske mõõta, aga  Percheron´ist sendimeetri jagu suurem.


Natuke imelik see kevad-suvi - üllatavad  mu jaapani tüüpi õiega (mul neid enamus) pojengid küll oma õie suuruse, küll liigse lopsakusega, kasvatades staminoodidekuhila  keskele(vahele) südamekroonlehed? või moondunud ise kroonlehekujuliseks. Osadel (Do Tell) see sordi eripära, aga teistel... aasta eripära?
"Üle" (st ei tuhka ega komposti ega väetist, mida saavad ainult vanad õunapuud ja tiba mikroelementidega olen kompostimaterjalile lisanud) ei ole nad juba paaril aastal saanud ja vaadates nende lopsakust, ei paista olevat ka "alatoidetud". Mõnel õisi kohe nii palju, et ei pääse õitsemagi, kuigi korjasin oma kümmekond õienuppu mõned nädalad tagasi, et kuidagi liigtihkelt neid sel aastal.


Yellow Crown


Doreen

 
Nippon Beauty

 
Immaculee

 
Do Tell

 Ja selliste  "rammusate" õite pärast pean siis hakkama ka nendele lihtõielistele tugesid muretsema. Pagan võtku seda pojengindust! :)

Ka siberlasi, kellel õisi nii palju, et puhmik näib rohkem inetu kui ilus. Noorperenaine on neid lõikelilledeks omajagu harvendanud, aga aru küll saada pole. Ja peale eilset vihmavalingut ja halvast ilmakaarest puhunud tugevat tuult, vajaksid ka need õiehunnikud toestamist.



Ja need veel noored prantslased! Paistab, et nüüd on aiatööde tegemisel tähtsaimal kohal mitte rohimine, vaid lillepuhmaste väiksemaks kaevamine :)


No ei kujuta ette paari aasta pärast olevat Muhediku aeda...tal ju neid siberlasi minust hulga rohkem - avad lillepoe või?  :DDD

Reede, 22. juuni 2012

Pojeng Cora Stubbs

Igal aastal üllatab oma õite ja tugeva lõhnaga. Kõik piltidel olevad erikujulised õied ühe ja sama Cora Stubbs´i omad.  
Jaapani õietüüpi suurte tumeroosade õielehtedega, mille südames kreemikasvalge suur staminoodidest kuhik, mis kasvatavad vahel roosakad-lillakad tipud.

Aga sel aastal pea pooled õied  mille südamikuks vot selline mütakas kuhi, mille alt kroonlehedki eriti välja ei paista. Puhmas pole varemalt toestust vajanud, polnud ka sel aastal toestatud ja suur oli mu üllatus kui kasvumaja juurde minnes see üle meetrise kõrgusega puhmas kasvumaja ukse ees oma suurte täidisõite raskuse all lääpas.




Kolmapäev, 20. juuni 2012

Täna 20 aastat tagasi

toimus sel päeval kaks sündmust:
Eesti iseseisvumise tähtsaim -  rublasid hakati  Eesti kroonide vastu vahetama.
Ja munast koorus  ka "krooniprints", kes sai  tähtsa sündmuse auks nimeks Filip.

Kiiresti möödunud see aeg. Kroonist tänaseks jäänud ainult mälestus, nagu ka iseseisvast Eestist, sest ega eriti vahet ju pole, kas okupeeritud või koloniseeritud - eeskirjad-käsud-keelud tulevad ikka mujalt ja meie valitud tegelevad suuremalt jaolt mitte ajusid pingutades, kuidas oma rahva heaolu tõsta, vaid kuidas olla niiditõmbajatele meelepärasem.

Aga juubilar "krooniprints" Filip, vaatamata oma 20 aata vanusele, on endiselt uhke, nutikas ja hea väljanägemisega, isegi sulgimise ajal on ta olek oma nime vääriline.
Pikka iga ja head tervist talle!

 

Natuke täpsustuseks kommentaaridele - mitte kroonprints vaid krooni - meie EEK-i auks "printsiks" ülendatud, sest kes poleks siis lootnud meie iseseisvuse tähtsama tunnuse, oma raha, pikka kestvust. Teadaolevalt on vanim hani elanud 80 aastaseks, minu lapsepõlve sõber, ema poolt kodustatud viga saanud hallhani Matin, elas 38.aastaseks.
Ja ta pole lumivalge, üks emahani oli ülelennul oleva hallhanega tiiba ripsutanud ja nende lapselapse lapsena  temal esiisalt pärandatud ka natuke halli, praegu tal sulevahetus, selle tundubki, et lumivalge.
Tema nutikusest olen ka oma blogis natuke kirjutanud, aga lisada võin, et oskab vist vähemalt 11-ni lugeda. Ühel aastal võttis emahane asemel Filip pesakonna inkubeeritud hanetibusid oma hoole alla, neid oli 11 ja kui üks õnnetult  surma sai, ei rahunenud ta tibu kutsudes ja otsides enne kui panin pesa juurde ühe savist hanekujukese. Ning kuidagi haneaiast välja pääsenud ja vareste saagiks saanud pea kuuvanusete tibude asendajaks said mu valged puukingad. Ühegi teise hane juures pole seda täheldanud, et tähtis oleks ka tibude arv (pea igal aastal andsin osa tibusid ka soovijatele), reageeriti ikka tibu hädakisale  ja mitte ükski emahani pesakonna vähenemisest ei teinud märkamagi. Filipp reageeris ka tibude häälitsusele, aga tal oli ka väga tähtis, et ta hoolealuseid, mis sest, et osa petekad, oleks ikka sama  palju kui hooldada võttis. Alles paari kuu vanuseid enam üle ei loetud, sain oma puukingad tagasi võtta :)
Võin julgelt väita, et selle isahane intellekt ületab küll nii mõnegi kahejalgse oma :)

Soovitan hoopis hallhane Eesti rahvuslinnuks - lindudest üks kõrgeima intellektiga ja ka eluiga võrreldes räästapääsukese  5-7 a. (arvatakse, et võib elada kuni 11.a.) ikka palju- palju pikem, vast siis ka Eestis oleks midagigi pikemaajalisem, stabiilsem ja... aga unistada ju võib :D

Esmaspäev, 18. juuni 2012

Uued tiigiasukad

Nüüd siis olemasolevatele, kes teab mis tõugu kohalikele kaladele, keda pisikese parve jagu (eelmise aasta maimud, keda ahven ei pistnud nahka), ühele ahvenale ja tähnikvesilikule (neid vist isegi mitu tiiki tulnud), igasugu satikesi ja mutukesi ei tule arvesse, ka tiba eksootilisemaid asukaid tiiki elama toodud. Mehele ka miskit aias imetlemiseks :)
Hõbedased on valgeamuurid  Ctenopharyngodon idella ja punased kuldkalad Carassius auratus auratus




Laadalt tõi noorperenaine ka sellise sildi. Tegelikult oleks õigem, et kuri kass ja koera ei või ka usaldada :)

Pühapäev, 17. juuni 2012

Kui tahad seda... 3. Iirised










Teine hea asi on Picasa. Viimati laetud versioon annab võimaluse ka natuke untsuläinud ja ülevalgustatud pilte vaatamiskõlbuliseks sättida, ilma et moonutaks lillede tegelikke värve. Ja tiba veel muudki, mis aitab pildilt tuua esile just seda, mida tahad.


Mitte just kunstipärased ega professionaalsed fotod, aga õielt ei võta ta omapära ja tunneb ju ilusti ka ära, et mis lillega tegemist, aga pole ju vaja sugugi teada, millises umbrohus see õieke õitseb :)

Kui tahad seda... 2. Vesiroosid