Kolmapäev, 28. aprill 2010

No ei käivitu kuidagi...

... aias rabamiseks. Paar tundi ja kukumanna - igasugused muud tähtsad ja tähtsamad ja isegi tähtsusetud asjad tulevad vahele.
Tänagi ainult mustikad, 5 hostat ja 2 astilbet istutatud ja natuke "nutetud hosta minori haual" - see tilluke on ainus, kes pole ninakest välja ajanud (vaatasin isegi prillidega) kuigi oli ainus, kelle potikese ma "sooja kasukasse" sügisel mähkisin, et külm juuri ei näpistaks :(
Olen siiiani ainult ühe lillepeenra korralikult korda teinud, mul jäi vihma tõttu sügisel ju kompost peenardesse vedamata ja vajas kiiret tegemist, sest lumesulamisvesi leotas ja pressis mulla põrandkõvaks. Teisi ainult korra üle rehitsenud, mutikahjustuste päästetöid teinud ja võililli hanedele maiuspalaks välja urgitsenud.

Natuke unustatud kartul näeb välja täitsa kartuli moodi

Esimene külv tomateid "tomatitordis" läks aiataha, sest üks külas olnud pisike maiasmokk võttis asja tõsiselt ja lõi lusika "torti" noppis need "mittemagusad salatid" välja :))) Teine külv siis sealmaal


Vahearuanne ka tabureti tegemisest - täna sai üks juba pildid peale, natuke värvi ühtlustamise viimistlust ja võib juba ühe kihi lakki peale vurtsata, altpoolt saab ainult toonitud mööblivärvi (seda siis kui lõpuks poodi värvi järgi jõuan)
Pilt tuli kuidagi ebaloomulikult erk, tegelikuses natuke mahedam ja ka pildid veel liimist märjad.

Teine veel ainult krunditud


Lubatud taskuvesti pilt ka, kahjuks ei ole enam "elavate kirjas" külgekäivaid alumisi taskuid (tegin piigadele neist kotikesi), aga aias olles hea taskutes hoida telefoni ja muud vajalikku kraami


Lillepilte ei hakka panema, teate ju küll, millised näevad välja nartsissid ja kirjud püvililled, tulbid sel kevadel natuke laisakesed, aga see-eest "täies õites" ilusad punased pojengivarred :D

Midagi huvitavat idapoolt :)

See imelabidas mulle kohe väga meeldib :) Klikake pildile.



Mootorrattast tehtud kartulipanemise masin ka täitsa nutikas :)


Ma ei tea, mis jama eile selle bloggeriga, prevlewis videotega korras, aga postituses ei töötanud, panin siis viitega, huvitavad leiutised siiski.

Teisipäev, 27. aprill 2010

Kevadet õue ja hinge

Ilus kevadine ilm täna, kas polnud?
Võtsin fotoka, et teha juba õitsema hakanud nartsissidest pilte, aga ega rohkem saanudki klõpsata kui ainult haneaiast ei tea kuidas välja pääsenud Filippi,
kes keskendunult uuris tuulepoisi laialipuistatud (ausõna, 2 korda kriipisin platsi bossega üle, rohkem saepuruvabaks seda võimatu kaapida)saepuruplatsi. Berna andis oma bassihäälega märku, et keegi võõras väravas.

Unustatute aasta? Või ajasränd minevikku?

Mitte just ammu kui külas käis kooliõde, keda vaat et ligi pool sajandit pole näinud, kuigi interneti teel juba kümmekond aastat aegajalt suhelnud. Täna siis võttis julguse kokku ja sõitis läbi klassiõde.
Peale koolist lahkumist pole ma peaaegu ühegi klassikaaslasega suhelnud, ega ühelgi kokkutulekul käinud. Mäletan küll palju kooliaja sündmusi, aga ega eriti kedagi eraldi isegi oma klassikaaslastest, meelde on rohkem jäänud pigem oma hobiringide kaaslased, kõik sõbrad on hilisemast perioodist. Kooliajal mul ühtki sõpra polnud - olid lihtsalt kõik ja mitte keegi eraldi.
Miks siis see üks keegi? Ja ikkagi, kuidas ta mu leidis?

Aga näed, kuidas elu võib inimesi kokku viia - olles talvel sissepõiganud meie poekesse, hakkas klassiõde kummitama minu hääl, tundus vägagi tuttav, ja kui olin kauplusest väljunud, oli ta müüjalt minu kohta küsinud ja nii saigi teada, et mälu teda alt ei vedanud. Tahtis küll mulle järgi tulla, aga kuna ma olevat suure koeraga tuisus kiiresti allamäge rühkinud, otsustas läbi põigata mõni teine kord.
Täna see teinekord siis oligi.
Nii ma siis istusingi päev otsa mõnusalt nagu see Lisa Evansi kass,
kuulates jutte kooliajast ja vargsi häbenedes, et kui vähe ma ikkagi hoolisin oma klassiõdedest-vendadest, võttes klassikaaslasi ühtse toreda tervikuna, aga ei mäleta neid üksikisikutena. Kuigi klassikaaslastega sai läbi viidud hulga koosüritusi, millest tähtsam oli meie pool peetav iga-aastane jõulupidu, mille maskeerisime tädi sünnipäevapeoks (nii mõnigi kord käis mõni õpetaja kontrollimas, mis põhjusel me jõululaupäeval koos käisime), kuigi kui aus olla, oli tädi sünnipäev alles 8-ndal märtsil :) See oli meie klassi ühine saladus, nagu ka kevadeti üks päev klassikaaslastega kollektiivne popipäev, mil käisime suurvee ajal pisikese poekese taga heinaküüni suure puituksega parvetamas ja pärast istusime tallimehe lahkel loal hobusetallis heintes, kuvatades buržuikal oma märjaks saanud riideid ja juues tallimehe keedetud kuuma teed, millesse oli lisatud ka mõni tilk tallimehe plaskust "elueliksiiri" ning hiljem siirdusime minu ema küpsetatud jõhvikapirukat sööma. Järgmisel päeval seisime kõik kampas direktori kabinetis ninad norus ja andsime koos tõotuse, et mitte kunagi enam ühestki tunnist mitte keegi plehku ei pane. Et mõnel ka käitumishinne alla võeti, oli pigem kui auhind tehtud tembu eest. Keegi ei jäänud kunagi peasüüdlaseks, kitujaid meil klassis polnud. Ühtne kollektiiv, kellest kahjuks ei ole mällu jäänud ei nimed ega näod.
Pidin ikka olema paras ennasttäis põrsas, et nii vähe meeles nendest, kellega ma ikka kaheksa aastat koos koolipinki nühkisin!
Aga hea oli kuulata jutte klassikaaslastest ja sündmustest, mis ka minul meeles, aga läbi kellegi teise mälestuste. Olid need jutud tõesed või lihtsalt viisakusest positiivsed, aga vähemalt see ennasttäis põrsa tunne kadus lõpuks sootuks - ju siis ma ikka nii hull polnud, et nii pika aja takka veel kellelgi meeles ja võetakse kokkusaamiseks isegi pikk sõit ette, et ehk ei aeta värava tagant minema :)

Ilus kevadpäev sooja päikesega ja et mul polnud mitte ainult väga toredad klassikaaslased vaid ka hästi tore ja vahva klassiõde.
Vahel tuleb millestki teadmine natuke hilja, aga mul on hea meel, et sain seda teada.

Laupäev, 24. aprill 2010

Pilk naabriaeda


Mitte just kõige õnnestunumad pildid, ilm täna hullem kui koerailm ja võimatu luua ka tervikvaadet sellest aiast. Pealegi see aed pidevalt muutub, ka praegu veel varakevadiselt pooleli ja lilledest lage. Iga kuu erinev ja igal aastal erinev. Detaile küll palju, aga eks igal asjal oma stoori ja tähendus, see on nagu võõra fotoalbumi sirvimine, mille vaatamine ei paku vaatajale suurt huvi, aga albumi omanikule hindamatu väärtus.

Mulle meeldib see aed, isegi väga, nagu ka inimesed, kes selle aia loonud. Ja mulle meeldib kuulata iga aeda lisatud uue "üürilise" lugu, elame ju samas aegruumis, äratundmisrõõmu palju, lisaks mõlemad oleme "kivihullud" :D

Kolmapäev, 21. aprill 2010

Roheline päev :)

Ilmataat andis täna oma parima, et saaksin teha, mida teha tahtsin ja ka seda, mida veel niipea polnud plaanis teha.
Parajalt soe päikest, tuul lõõtsus meeldivalt heki taga ja mulle peale ei puhunud ja peale tunnijagu "hommikvõimlemist" joostes mööda aeda otsimaks kohta, kuhu Muhedikudelt väljanoritud pojengid ja adoonised istutada, ei jäänud muud üle kui asuda täitma el.posti kõrval asuvat lohku. See oli küll juba ammu plaanis, aga kusagil kaugel tulevikus kui asun kaevama tiigikest ja juhtub mulda üle jääma.
Egas midagi, kui tahad tiigiauku saada, pead ju väärtusliku mulla teise kohta viima - on ju mullaülejääk? Käru küll tükkis haledate kriuksatustega teatama, et varsti võib otsad anda, aga töö tahab tegemist ja pisiremont mojus kärule vägagi kosutavaks.
Hea valik, auku pojengidele polegi vaja kaevata, mullakiht seal lohus paarkümmend sm, mis muud kui ajalehed murule peale ja uus kompostisegu paksult peale.
No jah - kui enne ei osanud kuhugile pojengidele vaba platsikest leida, siis nüüd saatuse tahtel mahub neid veel :) Aga, et Muhedik oma heldusest tegi vapustava pakkumise, midagi erilist ja mulle südamelähedast, siis lahenes ka see, et kuhu nad panna. ma pean ikka sagedamini kodunt väljatuulutama, et asjad paika loksuksid :DDD

Aga, et ilmataat oma helduses ka kastmise enda hooleks võttis ja ometi kord ka tiba soojema ja aiale kosutavama vihmakraani lahti keeras - muru pääses nagu halli loori alt, lõi rõõmsalt haljendama. See pani mind tubasele tegevusele.
Juba jupike aega tasaseks lihvitud taburetikesed ootasid inspiratsiooni




Ja täna lõi vist vihmasadu ka mõtte haljendama, tean, mis nende taburettidega teha :)

Teisipäev, 20. aprill 2010

Puhkepausi puhkepäev

Tegelikult võtsin koduskonutamisest vaba päeva.
Parajalt tuulepoiste vempudest vihale aetud, otsustasin minna (õigemini lasin end ära rääkida minemaks kaasa) suguvõsa musta lammast natuke valgemaks raputama. Ma piisavalt õel, astumaks väga-väga valusalt valutavatele konnasilmadele, et lõpuks võtaks kätte ja asuks oma konnasilmi ravima. Ära on tüüdanud kuulata kui virisetakse oma rumaluse tagajärgede üle.

Et siis kui juba mingis sihis sõitmiseks autosse istun, miks mitte ka natuke singa-songa teed pidi - ma selline hea lubaja, aga kunagi võiks ju ka lubadust täita ja ennem hilja kui mitte kunagi, viia ära ka jõulukingitus :)

Ette ei helistanud, et mis kellaks, sadasin häbematult sisse, et ega kauem kui ainult tere, vabandustega pakike üle anda ja lehva-lehva järgmise kohtumiseni. Mul ju planeeritud veel Skizzesse sisse põigata, lõngapoes "inventuuri" teha, natuke tuustida riidepoodides garderoobi uuendamiseks ja kokku oli ka lepitud selle "koira" ostmine ning muidugi sõidu peapõhjus ka.

No on alles kellelgi väga vedanud ja õnnis päev! Sihtkohta me igatahes täna ei jõudnudki.

Sest kui olin papa Muhedikku kõvasti kallistanud (mamma Muhedikku ju polnud silmapiiril :DDD), põrutasin siis otsejoonelt mamma Muhedikku ehmatama.
Aga oli siis vaja heita pilk kohvikannule - seal paras tilk, et mul hing sisse jääks, ma olin vaatamata hirmvarajasele ärkamisele jõudnud ainult paar lonksu kohvi juua - keegi mees tahtis kangesti mingis väljamaakeeles Džessikat, minul Džessikat polnud anda ja püüdsin siis igas keeles, mida oskan purrsida, selgitada et mina ka ailaaavjuuuu ja jätku see Džessika kus kurat. Vist hakkasin meeldima, sest isegi enne majast kohvitermosega väljastartimist helises telefon jälle ja nii mu "elupäästev futlar" laua peale maha jäigi.

Arvate, et mulle siis anti see kannupõhja tilgake? No nii lahked seal peres ka ei olda :),
keedeti hoopis suur kannutäis värsket!
Kaks naist ja kannutäis kohvi - loomulikult jätkus juttu kauemaks, eriti veel kui mehed silmapiirilt kadusid. Ma oleksin juba end sinna kööki mugavalt elama sättinud kui poleks uudishimu õue ajanud, et mida need mehed seal ikkagi niiiii kaua teevad?

No jah, kuidagi läks see "kiire läbilippamine" mittekiireks ja ka see "ainult üks pojengike mahub peaaegu et kuidagi veel aeda" sai laiema mõiste ja laienes veelgi kui lõpuks koiirile järgi sõitsime.
Aiainimesed on ikka täiega hullud - kui nad kokku saavad kaotab aeg oma tähtsuse ja aed venitab pinda juurde. Kindel tõestus jäävuse seadusele, et kui miski kaob, tuleb keski juurde :)))

Must lammas võib oma musta kasukat edasi kanda, meil selleks väga hea tuju, et minna veel kellelgi tuju rikkuma, Skizze oli juba ammu oma ukse sulgenud ja nagunii on aias õiendamiseks vanu pükse ja kampsikuid lademes, mida värviplekilisemad, seda armsamad :)

Tegelikult kui aus olla, siis on heagi, et ei olnud ahjupraadi ja kooki - söömine on tegevus, mis vajab natukenegi keskendumist söömisele ja maitsele, vastasel juhul oleks see perenaise solvamine, aga see oleks "röövinud" vähemaks seda aega, mille sain nüüd pühendada hoopis meeldivamale, vaim ja hing said "suuremad suutäied" :)
Ja esimene tass kodust kohvi tundus kuidagi "mitte minu maitse" olevat :DDD

Esmaspäev, 19. aprill 2010

2010.a. "pikim ja veninuim"... valmis! :)))

Ma lõpetasin täna ka teise säärise!!! Juhhuuu!
Seda võib päris kindlasti 2010.a. suurimaks, raskeimaks ja pikimaks projektiks nimetada :D
Pilti ei teinud, võite seda ühte imetleda teine sai ikka ka peaaegu nagu see esimene, vähemalt sama pikk :DDD

Ja homme mul Tartu päev, vast jõuan ka natuke kõverat teed pidi kuhugi kellegi poole läbi põigata :)

Pühapäev, 18. aprill 2010


Kõige tähtsam on ikka see, et meile on antud elu! Hea või halb - see sõltub juba igaühest endast.

Esimene nartsiss juba õie avanud ja ometi ka minu aeda tibab midagi taevast, see on nagu õnnistus, sest tuuleiilide poolt toodud tugev lehesadu tuju just eriti heaks ei teinud, kuigi kompensatsiooniks sai tuuleiil ka paraja vembuga hakkama - mehe hoolikalt kokkuriisutud saepuru, mida oli just kavas viia kasvumajja ilusate pakuketaste peale (see üks neist natuke praaki saetud), et nad lõhki ei kuivaks

ja kui mees kivikuuri kadus toomaks suurt kilekotti, tõstis pisike tornaadohakatis saepuruhunniku õhku ja paiskas aeda laiali. Võrratu pilt vaadata, kuidas mees hämmingus seisab, suur kilekott käes laperdamas, ja vaatab kohta, kus hetk tagasi oli suur saepuruhunnik :)))

Teisipäev, 13. aprill 2010

Aed pole orjamiseks ...

... vaid nautimiseks ja töö pole jänes, et metsa jookseks :DDD

Ja nii ma siis lebotan ja vahin taevast.
Aegajalt kriipan ka luuaga kivisillutist pühkida ja korra tegin ka tiiru bossega, et ka majatagust kodustatud rohumaad natuke puhtamaks kaapida. Kuigi veel natuke vara, tiba veel niiske ja need rohelised kurgitünnid, mis eelmisel aastal oma olemasolu vägagi õigustasid, asendadakse natuke aiale sobilikemate "tünnipeenardega"
Aga mul ju pisike aed ka, millest veel suurem osa kivi ja muru all. võin tiba luuslanki lüüa küll ja kuulata kuda umbrohi kasvab :)))

Paar linki Marele oma blogist, et mis on bosse ja siin pikemalt, milleks ta hea ja milleks mitte.
Pikalt ka juttu KK foorumis

Aga natuke nalja tänaseks poleks ka liiast :) Kus ikka palju rahvast, seal ka palju naljakat :DDD

Miks mesi?

Eh, Trumm, tead, ega sellest mee kasutamisest olegi suurt midagi pajatada.
Ja kui aus olla, siis enamus aiaproffe on mind välja naernud ja mitteenamus lihtsalt viisakusest vait olnud. Ja osake ka heaks kiitnud (seda siis suurel laial endisel kodumaal, siinse rahva mõistes olen väga irratsionaalne selle mõiste kõige laiemas mõttes :DDD)
Aga see, et ma ikka mett taime kasvustimulaatorina kasutan, on süüdi minu neetud iseloom, ülearu loetud kõiksugu raamatud ja pidevalt kõike analüüsiv aju, mis sageli tuustib mu ajusoppides fakte korjates ja annab mulle igasugu totakaid ideid.
Kõik, kes on lugenud aiaraamatuid alates... kuni isegi veel eelmise sajandi 80-teni, soovitati paljasjuursed (viljapuu) istikud kasta enne istututamist virtsalahusesse nii ja niipalju lisades savi. Lehma mul pole ja nii ei ole mul ka virtsa, pealegi ta ju haiseb ka veel :( Aga neid paljasjuurseid ju istutada oli vaja. Hulgim, ja mitte ainult viljapuid.
Ja siin tuli mängu minu vist juba emapiimaga saadud iseloomujoon, et mitte ükski "õige" ei ole õige ja ükski "vale" pole vale kui sa seda ise ei kinnita või ei lükka ümber.
Teiste tõestatud tõed on nende tõed, mina tõestasin vastupidist ja leidsin enda tõe.
Mesi sisaldab ju peaaegu tervet Mendelejevi tabelit ja kui inimesed sajandeid kasutanud, miks mitte proovida... ja minul see meevann juurtele on alati väga hästi toiminud. Ja ega ainult mesi ole minu "aiaapteegis" ainus "imeravim", kasutan ka küüslaugu, taruvaigu, punase päevakübara jm. tinktuure ja leotisi.

Enda retsepte kõigi ja kõige kohta ei anna, sest esiteks kubisevad kõik aiaraamatud juba kellegi poolt tõestatud vahenditest ja meetoditest iga vähegi taimedel esinevate probleemidega võitlemise kohta, ja teiseks - kui tegeled taimedega, siis saad aru, et peale nende kasutatavate vahendite saavad taimed veel midagi, mida annab iga inimene ainuisikuliselt, ja see on see, mis paneb mõnel ka kõige vasturääkivamad meetodid toimima.

Taimed on elusorganismid ja meie meeleolud ja suhtumine ümbritsevasse võivad nende kasvu ergutada isegi kui teeme midagi natuke valesti ja võivad tappa kui teeme ka kõik õigesti.

Esmaspäev, 12. aprill 2010

Kartulid!!!

Jeesus Maria! Minul peaks kohe seadusega aiapidamine olema ära keelatud!
Paar nädalat tagasi kui veel kõik uppus ja lund ka veel küllaga, pistsin oma nina kasvumajja. Hea soe kevadine tunne ja kohe tärgatas pähe panna mõned eokestega varajased kartulid potiga kasvumajja. Potid olid juba sügisel mulda täis kasvumajja pandud ja egas muud kui kartulid sisse, paks kuiv lehekiht peale ja...
...ja unustada.
Täna läks mees kasvukasse õuekiike välja tirima ja küsis, et kes seal lehepahmaka all elab?
No jah, meelde tuli - minu kardulased. Iga jumalast päev kõnnin sealt mööda ja säh sulle, no tõesti ei olnud meeles kordagi vaadata :(
Kõige hullem küll veel pole, aga potis ettekasvatamiseks nagu et natuke pikaks väljaveninud kasvud, tibake rookisin lehti vähemaks, et kasvud ka natuke valgust saaksid.

Pühapäev, 11. aprill 2010

Vihmausse noppides :)

Maasikaid seemnest kasvatada on mu paari viimase aasta nn "ekstreemsport". Sorteerin sedasi enda jaoks maitsvamaid ja suuremaid metsmaasika- ja mehele aedmaasika sorte välja. Elemistel aastatel elasid kõik talve väga ilusti üle, sel aastal sulasid lume alt ilusad rohelised ainult aedmaasikasordid, metsmaasikad on küll enamus elus, aga kõik talvitunud lehed pruunid.
Suur oht neile veel siiani liigniiskus, mis ei taha ega taha väheneda, sest kasvumaja kõrval oleval maasikapeenral veel paks kelts all. Asusin sealt mehe suureviljalisi päästma. Ka mutimulla hunnikus olevad krookused korjasin ettevaatlikult potti õitsema, vast jäävad ellu.
Pott küll alles potitoorik ja sügisel kellelegi teisele tehtud, aga vast ei panda pahaks, hädaolukord ikkagi :)
Panin siis koera lebolat kaunistama

Ja nii ma siis istusin suurema jao tänasest päevast kompostimullast vihmausse välja noppides :)
Köögikata küsis, et miks - kes arvab ära, miks? :DDD


Vaevatasu sain ka tänase töö eest - mu umbes 12.a. Corylus avellana "Contorta" andis 3 pähklit :)

Laupäev, 10. aprill 2010

Mõista, mõista...

... kes see on?

Ega suurt tarkust polegi vaja - pojengi pungake loomulikult :)

Aga eriliseks teeb sellega kaasnev pisike stoori - selle tõid Muhedikud eelmisel suvel. Koos suurte vabandustega, mis pani mind muigama - kes teeb, sel ju ikka juhtub.
Kilekotist tuli paberi seest välja ilus suur pojengijuur koos ilusa varre ja pisipungaga, aga kahes jaos - juur eraldi ja varreke pungakesega eraldi.
Igat on mulda topitud ja kasvama läinud, hiljem neid üle vaadates jäi lootus küll pikale priskele juurikale, aga ka varrekese pistsin mulda.
Kuramuse lolli kohta, sest pikad sajuperioodid ja kevadine üleujutus oleksid tapnud ka suure pojengipuhma ja märg see koht isegi täna veel, aga seal tahtsid mu maasika noorekesed taimehakatised päästmist. Ja vot siis - rõõmus üllatus!
Mis Nime Ta Nüüd Kannabki pojengikene elab!!! See varre küljes olev pungake!
See´p see on, kes kuidas annab, vastuvõtja oli veel tund tagasi üpriski skeptiline :D

Näpunäited.... vol. 2


Praegu on kõige vajalikum aiatööriist reha.
Neid võib olla päris mitu. Mitmeks otstarbeks.
Teil on vaja riisuda muru, vaja tasandada peenraid, vaja koristada koeramiine, riisuda püsilillede vahelt jne.

Kõigepealt mururehad. Parim, mida inimene on loonud, on see pikkade metallpiidega, mida siis annab laiemaks-kitsamaks reguleerida, sellise väikse kangiga. Ilma selle rehata ei kujuta elu kohe ettegi. Soovitan kohe kindlasti.

Teine, ilma milleta ka enam elu ette ei kujuta, on elektriline (kel raha rohkem ka bensukas) mururiisuja-õhutaja.
Aga enne kui lähete valima muru riisumise ja õhutamise masinat, mõelge, mis on selle masina head ja vead:
1. ta on ilus riistapuu (need, mis veel kaupluses, minu oma enam ei ole nii ilus) - hea
2. mida ilusam, seda rohkem tarbib elektrit(või bensu) - halb
3. riisub murupinna sodist puhtaks ja õhutab - hea
4. ei saa liigniisket pinnast riisuda, tavalise rehaga saab - see on halb, sest nabrinnal muru juba riisutud, aga masinaga peab veel ootama, kuni ka niiskemad kohad tahenevad
5. hakib puulehed ja koos kuluga väga heaks kompostimaterjaliks - hea
6. kribab kaasa ka natuke mulda - halb
7. minusugusele, kes juba sündis antiriisumise sündroomiga ja kelle mehed ka protesteerivad riisumise vastu sellise innuga, et kui nendele el.pirn suhu pista, näeks öösel raamatut lugeda, on parim ja kiireim tööriist - hea
8. aga kui olete, nagu mu nabrinna, rehaga riisumise maailmarekordi omanik, siis äärmiselt aeglane riistapuu - halb
Nagu näete, on seis 4:4, aga...

Aeda võiks võrrelda meiega - muld (see on see maakoore pealmine kiht) on nagu inimkeha ja see, mis sellel mullal kasvab, on nagu meie välimus (kõik,alates jumest, juustest, küüntest jne)
Mis juhtub teiega kui panete oma keha pikaajalisele dieedile või veel hullem, toitute mittetervislikult? Teie välimus muutub, nahk kaotab jume ja juuksed tuhmuvad (või hakkavad välja langema), peate selle varjamiseks ja kosutuseks kasutama ohtralt kosmeetikat, lähete kas liiga kõhnaks või vastupidi, tüsedaks, enam ei sobi riided ja peate neid kohendama oma figuuri järgi või ostma kõik uued, ja see on juba väga suur lisakulu.
Mullaga on sama lugu. Ideaalne oleks mullale, et kõik, mis seal kasvab, peaks kõik ka seal kõdunema! See tähendab, et muld peab tagasi saama kõik, mis taimed on mullast endasse talletunud, andma kõdunedes mullale tagasi. See toimib kui inimene end sellesse protsessi vahele ei topiks.
Aga inimene ongi vist loodud selleks, et end igale poole vahele toppida ja looma oma ideaalistandardeid. Me pügame muru ja ülejäägi kogume kõik kogumiskotti, andmata tagasi, mis muld taimedekasvuks ära andnud. Sama ka riisujaga, sellega võtame veel viimase raasu, mis oleks muidu mulda tagasi kõdunenud.
Aga, et muru näeks hea välja ja haljendaks, "söödame" murule vitamiine - väetist.
Nonoh, jajah, eks me midagi ju komposteeri ka ja nii saab muld tagasi oma kaotatud väärtusest, sest olgem ausad, ainult vitamiinidega ühtki organismi kaua elus ei hoia.
Ainult väetisega väetades hävitame ka suure osa Looduse poolt, meie rumalust ette nähes, meile abiks loodud vihmaussid, kes teevad kõik selleks, et mulda "elus" hoida.

Aga kuramuse kuramus - kuniks ma mõnuledes hommikupoole "santi" mängides soojemat õueminekuks ootasin, vedasid mehed kõik eile hunnikutesse pandud lillevarred lõkkeplatsi!!!

See on siis see kõige halvem asi selle bosse kahjuks, veel natu niiske maa riisumisega pidi sagedamini tühjendama kasti ja sagedamini kleepunud massist puhastamisega pidin tegema vist oma miljon kükki, mis muidugi talv läbi luuslanki löönud vanamutile hea virisemise põhjus ja minu head ja hoolitsevad mehed võtsidki ette selle "röövaktsiooni", põhjendades seda tegu sellega, et kui nad oleksid kõik need lillevarred ja muu sodi kuluhunniku otsa pannud, oleks mul üpris vaevarikas oma kulunud kontidega nii kõrgele ja suurele hunnikule mulda peale kühveldada.

Reede, 9. aprill 2010

Kui majaesine nägi 1. aprillil välja nagu aprillinali

Siis eilseks oli väljanägemine juba parem :)

Sügisel jäigi suursadude tõttu viimane niitmine koos langenud lehtede riisumisega ära, sest maa oli ikka nii läbi ligunenud, et ei olnud tark tegu isegi murul kõndida, saati siis masinat porri uputada. See oligi põhjus, miks ma ruttu-ruttu üritasin veel hinges olevaid murutaimi paksu sodikorra alt päevavalgele kribida.
Ärge pikali kukkuge, aga vot selline (tegelikult kõige all on ka äralõigatud pojengivarred) hunnik sai 2/3 murupinna riisumisest.

Aga see hunnik saab suurem, täna sain küll suuremjagu lillepeenraid riisutud, homme üritan ka ülejäänuga hakkama saada ja kogu sodi (lillevarred ja puulehed) veel otsa, mille katteks tuleb ka ülejäänud muru riisumisejääk (õnneks pole puulehti) ja siis (selle hunniku taga olev) muld paksult peale, must kile otsa ja sel hunnikul on aega kuujagu kuumeneda ja komposteeruda, enne kui lahti võtan. Peenem osis läheb freesiga peenramaasse, jämedam kompostrisse edasi kõdunema.

"Leedi Madonna" aga nautis tänast päikest, kissitas silmi ja naeratas nii, et hambakesed välkusid :

Kolmapäev, 7. aprill 2010

Tänane kohv

Tige, rahutu ja nihelev, nagu oleksid sipelgad püksis, läksin õue uurima, kas juba annab midagi teha. Brrrr... külmu veel takkapihta kringliks, no oli vaja nii kaua naabrinnaga üle aia külarahvast klatsida?!
Tassike kuuma kohvi ja jälle õue - päike halastas ja ronis pilvede tagant nähtavale.
Bossega annab juba köögiakna-mitteveelhaljasala juba kriipida, vajutasin kangi miinuse peale põhja, et kui juba, siis juba. Kõik kena, võiks küll tibake tahedam olla, aga käib kah.
Ha, kui miski on hästi, siis miski ei ole hästi - vot käru ei saa tühjendada, sest paksu lumevaiba tõttu vales kohas asuv veel hiigelsuur küttepuupakkude hunnik, kuramus, on täpselt ees!
Ma juba nagu anektoodis, selles, milles pikk jutt, kuda mees autol õli vahetab, aga mina ei joo õlut, joon kohvi :)
Kohvetamist segas mu kaks päeva kevadtuurile kadunud Kass Kurepoeg, kes kõva näugumisega kuulutas, et juba kodus ja hirmus näljane. Kissitasin töötoa aknal, et tulgu tagaukse juurde, aga ju arvati, et otsemini võiks aknast ja põrutas üle lillepeenra. Üle just lõigatud roosipõõsarootsu ka.
Vaene raske lapsepõlvega kass, kes esimesel paaril aastal kõiki ja kõike kartis, ning enamuses argusest õues peaaegu kõhuli ringi roomas, on nüüdseks kosunud parajaks tülinorijaks ja esimesena kaklust alustavaks kraadepoisiks. No ma ei tea, kes tüli alustas - roos või kass, aga kuniks ma majandusruumi uksele läksin, et kassile öelda, et meie majas käivad eranditult kõik ikka uksest, mitte aknast, oli kisma täies hoos - roosiokkad kassi küünte-hammaste vastu.
Lahing lõppes sama kiiresti kui algas, kass turris selja ja võidukalt püstise sabaga, lipsas kärmelt uksest sisse. Kui ümber nurga kaema jõudsin, kaapis mu halastava südamega berna järelejäänud roosi oksapurule mulda peale, tekkinud auku siis peideti suutäis krõbinaid. Sa sarviline! Roosa Robusta! Mehe oma. No kas ma ei virisenud, et see koht ju pojengidele sobivam.
Sedasi siis, kass jäi siiski keretäiest ilma, kõht täis söödetud, verised kohad puhastatud, jõin oma külma kohvi. Mis seal ikka - armastan küll roose, aga nad ei meeldi mulle niivõrd kui kassid, keda ma tegelikult üldse ei armasta. Pealegi võib mõni pung ikka veel elus olla, istutasin ta ju küllaltki sügavale, mehele võib täitsa julgelt hambasse puhuda, et ta nõnna hilisevõitu või nii, ja kui osutub "liiga hiliseks", eks siis tellin uue või palun kellelgi tuua.

Kohvetatud, läksin bossetama. 10. min pärast oli mu segasummasodila (no ei tahtnud nõrganärvilisi ehmatada ja enne riisumist pilti ei teinud) siis üle vuntsitud
Suur astilbe"pott" ka prillidega üle vaadatud, kõik kivid "elus"
Ja kõik lilled elus
Ja isegi kivi "silmas ja suus" pärnaseemnetele lisaks mingi imepisike seemneke, kel võrseke tekkinud

Aga nüüd natuke naeruõhtust:
Õhtuhakul astus möödasõidul läbi üks koolikaaslane oma kahe lapselapsega. Kohvi, kaeraküpsised ja "juttu kauemaks". Tüdrukud küpsiseid ei tahtnud, tõid autost piima kõrvale mitu pakki krõpse. Kuni vanaemad lobisesid, uurisid tüdrukud mu töötoa riiuleid ja muidugi tuli mul ka paljudele küsimustele vastata. Vanaema küsimusele ka, et kas kõik need värvid-lakid-savimassid ei ole mitte väga mürgised? Muidugi natuke on, aga kui neid lausa suhu ei topi, siis igadahes kahjutumad kui need krõpsud, mida piigad sõid. Mille peale siis vastati - mis sest, aga neid ju söövad kõik.
Ma olin nõus, sest tõsi, mis tõsi - kuna neid värve-lakke-masse just kõik ei tarvita, suren ma kindlaste hulk aastaid enne tüdrukuid.
Tüdrukud hakkasid vargsi itsitama, siis ka näost punetav vanaema ja mina, naer on ju nakkav ja äärepealt oleksime kohvi kurku tõmmanud. Selgus, et hoopis naermine koos kohvijoomisega võib olla veel kahjulikum :)
Arvata võib, et ma saan kaks suvepiigat juurde ja kooliõe sõit Tallinn-Tartu hakkab kulgema minu majast mööda.

Kui ei saa teha...

... mida tahad ja ei taha teha, mida saab, siis on paras aeg korrastada oma blogi.
Prügikast, nagu ta on, olen siia salvestanud oma paarsada huvitavana tundunud artikleid ja jutte tõlkimiseks ja ja vaatamiseks, ning ka väga palju linke.
Tasapisi olen neid teile ka näidanud-kirjutanud.

Nüüd ka, jutt siis ühest väga omapärasest puust - vikerkaare eukalüptist, keda tuntakse kui Painted Gum Tree või Mindanao Gum, ladinakeelse nimega Eucalyptus deglupta.
Tal kaks erinevust teiste eukalüptidega - ainus liik, kes kasvab ka põhjapoolkeral ja tema eriline koor, millesarnast pole ühelgi teisel puul, see on värviline!
Aga vaadake ise :)



Kuna kahjuks salvestatud lingid enam ei tööta, siis kel huvi, võib ju guugeldada.

Teisipäev, 6. aprill 2010

Lepatriinudest


Eile astilbede ja krookste "potis" lehti riisudes, nägin lepatriinusid, 4 oranžpunast täpilist mutukat, kes tegid meeleolu paremaks - vot siis, alati olen esimesena näinud liblikaid, aga seekord siis muinasjutuprintsesside "kirjatuvid" (neid ju kutsutakse ka kirilindudeks) esimesed. Tõid nad häid uudiseid?

Korjasin need natuke uimased looduseimed käeseljale soojenema.
Ilusad, eks ju. Kasulikud abilised ka. Egas muidu nad poleks vist kõige armastatumaid putukaid.
Mitte kellelegi pole antud sellisel hulgal hellitavaid ja pühalikke nimesid, nagu lepatriinudele.
Venelased kutsuvad neid jumala lehmakeseks, mitte põhjuseta, olete ise näidnud kui võtate putuka pihku, tema jala lüli vahelt imbub oranžikat vedelikku, mida lepatriinu kasutab kaitsevahendina peletamaks eemale vaenlasi, keda polegi nii vähe.
Aga see ilus putukas on tegelikult väga ablas kiskja, süües päevas kuni 200 lehetäid ja nende vastsed on veelgi aplamad


Jah, ja söögipoolist lepatriinudele jätkub, sest lehetäid on väga kiired sigijad, kui poleks täidega maiustajaid, on teadlased arvamusel, et isegi kui jääks ellu kasvõi üks lehetäide liik, on nad võimelised hävitama paari aastaga kogu rohelise, mis Maad katab.

Pole siis ime, et lepatriinut armastadakse ja austatakse. Paljude rahvuste folkloor seostab oma müütides lepatriinut päikesejumala lastega, neid on seitse, nagu ka nädalas päevi ja täppe (seitsetäpp-lepatriinu Coccinella septempunctata, liigi kõige aplam) lepatriinu seljal.
Hollandlased peavad heaks endeks kui lepatriinu lendab käele või riietele.
Ka tšehhid usuvad, et kui leiad lepatriinu, toob see õnne.
Aga prantslased usuvad, et lepatriinu kujutisega amulett hoiatab ja kaitseb nende lapsi õnnetuste eest.
Juba see, kuidas eri rahvad lepatriinut kutsuvad, on tõestuseks, mis rolli nad neile putukatele on omistanud. Arvati, et lepatriinud elavad taevas ja laskuvad maapeale toomaks Jumala tahet. Paljud uskusid isegi, et jalgadelt eritunud nõret kasutasid Jumalat oma toiduks (jumalalehmake) ja sellepärast ei tohtinud lepatriinusid mingil ettekäändel tappa. Ka on nimetatud lepatriinut jumala verepiisaks, eks nad näevad lehel tõesti verepiisakestena.


Inliskeelsed nimetused Ladybird, Ladybug või Lady Beetle, on "Lady" Neitsi Maarja sünonüüm.
Bulgaarlased kutsuvad lepatriinusid jumalikuks kaunitariks, sakslased ja šveitslased Marie sitikaks, jumalaküünlaks, jumalalinnukeseks või -hobuks, päikeselinnuks, -õhvakeseks.
Prantsusmaal jumalakanaks, püha Mikaeli tibuks. Leedus jumalikuks Marjušaks, Tšehis, Ukrainas päiksekeseks, Argentiinas püha Antoni lehmakeseks, Tadžikis punahabemega vanaisaks.
No jah, heal lapsel ikka mitu nime :)

Raputasin nad tagasi oma tegemiste juurde, leides käelt kollase piisakese - oli see jäetud tänutäheks soendamise eest või hoiatuseks? Sest inimestel ju kombeks enne hävitada ja siis jumaldada, nagu hiietamme hakati kummardama ja austama alles siis kui tammemetsad olid kõik aleks põletatud.
Kas ka lepatriinudega on nii?
Me kõik tahame elada ideaalses maailmas, aga millegipärast arvavad kõik, et looma peaks seda keegi teine!

Esmaspäev, 5. aprill 2010

Huvitavat aedviljadest

Kas teate, et:

* naerist külavati suuga? Seda seepärast, et naeri seeme on väga pisike ja käega praltiliselt võimatu seda korralikult külida. Kuigi ka suust seemnesülitamine nõudis pikaajalist harjutamist ja naeriseemnesülgamise meistrid olid väga nõutud ja lugupeetud rahva hulgas.

* Mark Twain nimetas lillkapsa kapsaks, kes on lõpetanud kolledži. Brokkolit nimetavad ameeriklased kapsaks, kes on ülikooliharidusega.

* aedviljadest konserveeriti esimesena hernes.

* 18.saj Inglismaal oli kurk haruldane, arstid "võistlesid" omavahel, kes millise kurgi halva mõju inimesele leiab - ühed arvasid, et kurk on mürgine, teised jälle, et kurk on organismi jahutav ja tekitab külmetushaigusi

*tomatit peeti aga tõesti mürgiseks, näiteks Taanis 1774.a. välja antud Aedniku Käsiraamatus kirjutati: " Tomativiljad on väga kahjulikud, sest need, kes neid sööb, läheb hulluks." Ka Venemaal nimetati pikka aega tomatit "hullumarjadeks"

*alates 1991. a. peetakse EL-s porgandit puuviljaks. Mitte üheski dokumendis ei tohi porgandit mainida juurviljaks või aedviljaks, sest Portugal otsustas jätkata porgandikeedise tootmist ja eksporti, aga euronõuded keelavad keediseid teha millestki muust kui marjadest ja puuviljadest.
Eks peab vist siis kõrvitsa aedviljast marjaks või puuviljaks nimetama - mina rikun jämedalt euronõudeid, keedan ju enamus ploomi-, mustsõstra-, tikrimoose koos kõrvitsaga :)

*kõige külmakindlamaid söögi- ja ravimtaimi on Cochlearia officinalis, kes kasvab kogu Jäämere äärsel kaldal ja tema teisendid (Gröönimaal Cochlearia groenlandica, Tšukotkal Cochlearia fenestrata) on võimelised õitsema isegi kuni -40 pakasega.

Lolle ei külvata ega...

See vist kaasasündinud "anne"
Tegelikult, mis asi see lollus on ja millega seda mõõta?

Noh, see et mees uhas vett pumbata, päästmaks kahte pargiroosi ja osa veest juhtis teispool "tiiki" üle kõrgema sillutatud tee kuuseheki alla, seades ohtu 7 pojengi, 3 veel Raadi mõisa aiast ja 4 lihtõielist kaunitari ja veel kümmekond seal kasvavat püsikut. Täna varahommikul ka, näidates hommikulauas uhkusega kui tubli ta olnud - majaesisele annab juba astuda, pumpas viimased loigud üle tee - ikka sinna pojengipeenrasse.

Kuuseheki juures nüüd lumi ka lõplikult sulanud. Jeerum! Mis vaatepilt! Lisaks veele veel paks kiht pärnalt pudenenud sodi ja tuulega sinna kogunenud lehti! Kuni lõunani kaapisin seda sodi teekividele tahenema ja võttes appi pikad plangud, et vedelasse pinnasesse ei upuks, tegime naabrinaisega, kes lahkelt aitas oma poole pealt hekialust kanalit kaevata, et juhtida minu aiast vett tema küllaltki lirtsuvasse aeda. Vahel ikka kasu ka, et nabrinna ainult unistab, kes kõik võiksid ta aias kasvada-õitseda, aga...
Ma isegi ei vihastunud, kuigi rassimist omajagu ja naha võttis päris märjaks, jalad ja käed ka, tegu pole siiski mehe lollusega - tema tegi, mis suutis, et olla kasulik. Muidugi oli tast kasu palju, tegu ju siiski minu lollusega - ärge usaldage iseseisvalt, ilma järelvalveta, aiatöid meestele, kel pole õrna aimugi, kus miski kasvab, kui sel miskli just suuri õisi parasjagu küljes ei ole!!! Iššand, no ei saa ma ka targemaks!

Aga vot minul on, st. teadmine, kes kus kasvab ja kes millist hoolt vajab, pikaajaline praktika veel takkaotsa. Kuid millega seletada asjaolu, et kui nabrinna(teiselt poolt) tuli nõu küsima, et mida tega Yellow Crowniga, se puitunud vartel pungad kõik külmunu, pehmed ja pruunid, lohutad, et pole hullu, korja need kahjustunud pungad, vartel ju elu sees jne, jne, ise aga pool tundi tagasi lõikasin oma YC-l kõik puitunud varred maha!?
Vaevalt, et keegi veel lolluse definitsiooni nõuab, teada puha - see on see, mida Mirjam vahel teeb või vahel tegemata jätab.
Egas midagi, ootame siis veel aasta-paar, millal õitsema hakkab - see siis ühe lolli tembu mõõtühik :)))

Aga eks ta nii ju ole - kes teeb, sel juhtub :)

Pühapäev, 4. aprill 2010

Ei ole pääsu mõtetest

Suurest veeuputusest siis peale tänast (viimast) pumpamisest ainult niipaljuke vett veel jäänud, maapind küll veel nagu käsn vett täis ja pole mõtet sinna sügavaid jälgi tegema minna. Käisin ainult vaatamas, mis seisus on pakukeselt maha libisenud maasikapott, pole miskit häda, ei ühtki kildu küljest ega mõra, maasikas ka seda nägu nagu talle meeldiks väga selles potis olla.
Nii et, Deia, võid neid potte ja muud selle turba-liiva-tsemendi segust teha küll, isegi see suur "pott" prügikasti varjamiseks, elas talve üle ootuste hästi üle, kuigi kartsin, et pidevatele sadudele ei saanud korralikult kuivada ja serva pandud kivide vahele võis valguda vett ning külm mõned kivid välja kangutab.

Aga vaadates seda veel sulamata, kuigi vahepeal oli see üleni vee all, lumetriipu, tuli mõttesse kahe üheraskuse koera erinevus. Kui njufa oli "eluandja", tema kõnnirajad sulasid alati esimestena ja rohi kasvas paremini kui tallamata murul. Magada nad armastasid lillepeenardes, kevaditi tärkasid lebolakohtades lilled teistest varem ja olid elujõulisemad, kuigi suvel "magati" osa lillepuhmaid, krüsantemid, talinelgid,sügisastrid jt, ära, aga tänu nendele magamiskohtadele kasvasid ja õitsesid need lilled alati rikkalikult ja paljunesid kiiremini kui koerad oma magamiskohti vahetada jõudsid. Kadusid njufad, surid välja ka suurem jagu talinelke ja kõik krüsanteemid ning sügisastrid, nad ei allunud minu hoolitsusele ja pikaajalise virelemise järel kadusid minu aiast.

See lumetriip on berna talvine käigurada, majaesisel ainus, mis veel sulamata. Ka suvised rajad rohus tallatud taimedega ja jooksukohtades paljas maa järel. Miks ma oma peenraid kividega ääristan? Aga selleks, et kaitsta lilli, sest juba paarist korrast selg vastu lillepuhmast magades, on see taim kaotanud palju oma elumahladest.

Ka inimesed on erinevad, nüüd juba taevastel aasadel lilli kasvatav nabrinna, võis igal ajal näpsatud okkalise oksakesele juured alla saada, minul pole õnnestunud ühelegi elu sisse puhuda. Õel kasvavad sõnajalad nii varjus kui päikesepaistel kuumade radikate läheduses, minul pruugib vaid samas toas olla mõned päevad, et panna sõnajalad kuivama ilma neid isegi puudutamata. Samas on minu majatrepi juurde tulnud sõnajalad ise kasvama.
Mulle on väga paljud toonud taimi, elujõulisi istikuid ja isegi selliseid, kelle kohta on paras öelda "mis". Aga ju nad on toojalt saanud sellise elujõu, et jäänud elama ja elavad jõuliselt siiani.
Samas on inimesi, kelle toodud taimed ei jää ellu või "kolivad" minu aiast naabrite juurde.
Kes kuidas annab või kellelt kuidas võtan? Ei tea.

Läheb veel päevi, enne kui vettinud maapinnale võin astuda, eks siis näeb, kes ellu jäi - see talv polnud aiale just kõige paremaid - kes elasid üle ilma lumekatteta ligi -30 kraadised külmad, kellele võis liiga teha peale vihmasadu tekkinud paks umbne jääkiht, kellele sai saatuslikuks üleujutus.