neljapäev, 31. mai 2012

Harjutasin hiireklikke

Muhediku blogis :) Ja juba mitmeid päevi.
Krrrr..... auh! Ma pole mitte ainult poolpime vanamuti vaid vist ka robot. See kopitu oli neis üks selgema kirjaga, aga ikka ei saanud õigesti pihta ja tagatippu kustutati ka mu kommentaar(id)

reCAPTCHA challenge image
Vaatasin siis enda blogisse. Sama lugu. Kui paar esimest olid üpris selgelt loetavad, siis mida edasi, seda segasem. See blogindus hakkab juba tasapisi isegi minule närvidele käima, hulga lihtsam on lihtsalt lugeda kes mida teeb ja mängida siis üks ajusid ergutav arvutimäng kommentaarideks :S
Südamest loodan. et see suvi väga vihmane ei ole, et poleks aega arvuti taga istuda.

Tibusid loetakse sügisel...

... aga vesiroose...

Kui see karvane tegelane võis talvel aias käia igalt poolt üle ja otse, siis enne kui jõudsime arusaamisele, et meie väike kutsikas on juba väga suur kutsikas, ja teha kutsule selgeks, et tiigijääle ei tohi minna, sai ta ise oma kogemuste varal aru, et ega pole vaja tõesti sinna tiigijääle enam minna. Ega nüüdki vette tükita.
Aga kui tiigivesi selgemaks sai, nii et ka teise astme taimed näha olid, selgus, et veest välja ronimisega oli väike pahandus juhtunud - teiselt astmelt oli 2 vesiroosi kadunud. Natuke pani pabistama, et kui nad nüüd tagurpidi vajunud kolmandal astmel olevate peale või veel hullem - täitsa põhja kukutatud, siis olen osadest ilma.
siiani on lehed pinnale ajanud 17-st 16 ja kui vesi soojemaks läheb, tuleb vaadata, et mis olukorras need alumise astme taimed on.
Aga end pole veel ilmutanud ei täitsa põhjas olev lootos ega vesikupp, aga nad võisid olla ka liigtiheda vesikuuse pahmaka all - see jupike Trummilt saadu hakkas eelmisel aastal hullusti vohama, pidin teist mitmeid kordi vähendama. Sell aastal tegid selle töö ära tiiki pandud mikroorganismid, minul oli see pinnale tulnud suur pahmakas ainult veepinnalt välja tõsta.

Püsikuks muutunud petersell. Kasvab sellel kohal hostapeenras juba mitmeid aastaid.

Kuna ma pidin seda tiigipeenra serva päris tublisti tõstma, sai eelmisel kevadel täiteks põhja pandud ka küttepuude tegemisest tekkinud saepuru. Noh, nüüd seened kasvamas, aga kes ütleb, mis seen?

Harilik kuusk "Maxwell" ei paista eriti pahandavat, et sügisel enne lumavaiba alla mattumist korra koerapoisi kaasabil maja ees "jalutamas" käis :)

esmaspäev, 28. mai 2012

Natuke pilte ja mõned...

Mõned hästi hilised tulbid veel nuppus, aga enamus õitsemise lõpetanud.

Harilik merikann

Pojengid alustavad õitsemist

Siberlased ka :)

Kus kalad sees, siis on ju uhhaa, mis sest, et lahja :)

No ei ütleks, et üks leheke, nii et võib rõõmustada küll

Tasapisi saavad ka kiviääred õitsema

Mõned venemaalt saadud rahvatarkuse nipid, mida olen kasutanud oma aias aastakümneid ja ausõna, toimivad!

Väga hea on "väetada" taimi pärmi lahusega, mis minu kogemuste järgi on asendanud täielikult mineraalväetist.
100g pärmipulk hõõruda 2-3 spl suhkruga, lisada 1,5 - 2 l vett ja lasta 3 liitrises purgis (sulgeda plastkaanega) käärida umbes nädal. Sellest saab u 60-70 l lahu, mida 1 l jagu taime kohta juure kaudu või u 100 l veega lahustades lehtede kaudu väetamiseks.
Ka kiirkomposti hunnikusse sai alati pärmilahu lisatud, 3-4 kastekannu veega lahjendatuna.
Kuna see lahu meelitab ligi tigusid, siis pea kümmekond aastat taimi selleka kastnud pole, aga alati lisasin kompostihunnikusse (oleneb komposteeritava kogusest kas 100 või 200 g pärmi)
Praegu, mil pole paaril aastal komposti teinud (ega kilemajas mulda pärmilahu pannud), on vahe ikka märgatav - uutes peenardes pole lillede kasv sugugi nii lopsakas ja teist aastat tomatitaimed ka kehvemad, kuigi on pandud natuke kõdusõnnikut.

Teine nipp, mis parandab tomati maitset, eriti kui öö ja päeva temperatuuride vahe on suur, olen tomatite kastmisvette lisanud 2-3 tilka joodi kastekannu vee kohta (ühele-kahele taimele) .
Kastsin siis kui esimesed tomatid hakkasid natuke värvi muutma.
Väga hea vahend ära hoidmaks igasugu seenhaigusi, oli juba suve algusest (eriti kui olid jahedad ilmad) nädalas kord pritsida tomatitaimi vadakuga, mida kahjuks enam saada ei ole, ja millesse võis siis need jooditilgad ka panna.

Ja väga hea vahend kapsausside vastu - hambapasta :) Eriti hea oli see piparmündiga "Мятная", pool tuubikest 3-4 l veega segatuna ja pritsida sellega kapsapäid - parim igasugu muudest vahenditest.
Kuna ise enam kapsaid ei kasvata, ei oska öelda, milline praegu müügilolevatest hambapastadest võiks kapsa(liblikaid)usse peletada.

pühapäev, 27. mai 2012

Hingamise päev

Sumbe-lämbe-sääsene. Ega tahagi aias miskit teha peale ringi jalutamise ja õietolmu sissehingamise, kuigi tegemist oleks enam kui küll.
Suuremad kivitööd on nüüdseks pea tehtud - koormake või kaks veel siin-seal viimistlemiseks ning võin unustada, kus kivivared asuvad. Ükspäev arutasime mehega, et kui palju neid kaaluliselt siis kokkuveetud võiks olla? Vist mitusada tonni küll.

Peenrad tahavad natuke, tegelikult rohkem kui natuke, harvendamist, eriti see majaesine, sest mitu aastat majatagust kivistades- mullastades, polnud eriti muuks aega kui natuke rohimiseks. Praegu valitseb seal paras padrik, omavoliliselt on territooriumi hõivanud lilletaimed ja vesihein ja hulk puhmaid tillipojenge. Vot sedasi siis, et kui ei ole ja küsid, siis ka saad! ja ei raatsi minema ka visata :DDD

Ma ei ole hingega aiandaja, teen ainult tegemise pärast, et end liigutada ja et oleks koht kus lihtsalt hea olla, mõtlemata, kas see, mis on, on ka õige. Minu jaoks on ja minu lemmikute jaoks ka. Järelikult nii ongi õige - kõik segamini ja värvide virrvarr ja roheliste puhkeperioodidega mil ei õitse pea ükski taim ja sügisese minnalaskmisega. Aed on minu hingepeegel, mitte aiandusõpiku musternäidis - ma ei taha enda ees teeselda ja siin kehtivad ainult minu ja minu lemmikute, olgu nad kahe- või neljajalgsed, reeglid.
Puhma alt vilksatamas kellegi nägu või karvane saba, siin-seal miskit kaabitud või enda jahutamiseks suur auk süvendatud ja puhmaste vahelt vilksatamas miskit suurt valge-oranži uinakut tegemas, murdunud oksake või kolletav lilleleht - see kõik kuulub aiaelusse, igalühel peavad olema oma lemmikud, mida imetleda, mille all hunnikuid kaapida või luurata, mille peale jalga tõsta või mille otsast endale midagi suhu pista.
Aed hakkab juba jälle tasapisi kujunema mängimise ja lõõgastumise kohaks, elamise kohaks - untsuläinud lehega "ufotaldrik", mis näib tiigis tõesti nagu tulnukas teiselt planeedilt, on lindude lobistamise kohaks saanud, kalad löövad vahel lupsu ja kellegi koon luurab neid, käpad üle kivide rippu ja saba volksamas hostalehtede vahel, õunapuu puistab oma õielehti vette minipaatideks vesiroosi lehtede vahele. Mulle meeldivad need valged tiigireostajad, mis säravad pimedal ajal mustavas vees nagu tuhanded taevatähed. Tahan tiigikaldale veel toompihlakat "Robin Hill", aga ma ei taha Tartusse sõita. Aga unistada võib ju ikka. Ja kui isu sest "tähtede" imetlemisest küllastunud, saab ju alati tiigipinna puhtaks teha. Alati on nii, et kui midagi tahad, pead ka midagi vastu andma. Mina annan oma talvega kogutud liigsed pekid või hommikul söödud jäätise kalorid.

Täna ei anna midagi, ainult võtan. Täna mul hingamise päev. Täna on mõtete laagerdumise aeg, et mida ja millest.
Aed ei ole ainult kivid ja taimed ja lemmikud, seal peab olema veel miskit. Ja ma palun veelkord oma kaitseingleid, et nad annaksid mulle veel aega ja juhiksid kätt, et teha neid "miskeid" mida ma veel isegi ei aima ja saan teada alles siis kui nad valmis saavad. Aga see võib võtta aasta või..., aga ma tean, et saavad tehtud.

reede, 18. mai 2012

Külm, tuuline, vihmane

Ühesõnaga liiga "tatine", et õues tegutseda.
Söögid söödetud ja söödud, mitmeid kordi kohvetatud, tellimised tellitud ja kirjadele vastatud. Egas midagi - harjutan end natuke kauemaks arvutis istuma.
Mängud! Polegi nagu viimasel ajal ühtki arvutimängu mänginud, läksin oma lemmiklehele ja valisin viimati lisatud asjade otsimise ja ruumist väljapääsemise mängu.
Džiiisis! Neiuke nutab nägu pihkudes, kass söögikausi juures nälgas, vanaisa istub diivanil ja mureliku näoga kõlgutab jalgu, teises toas kurb koerake viga saanud käpaga, prillid ees ja ilmselgelt näljase näoga, külmik lukkus, kapid lukkus ja need, mis pole lukkus, on tühja täis. Egas midagi, otsisin sellest tobedusest vajalikud asjad üles, tohterdasin koerakäpa, sain vanaisa prillid kätte ja kui söögi ette andsin (vaeseke nii näljane, et raputasin krõbinad talle vaibale), raputati kõrva tagant veel üks lukuparool. Kassi piim oli muigugi lukustatud külmkapis ja kui terve pudelitäis piima ära lakuti, sain kausi põhjast veel otsitavat vajalikku. Nojah, lõpuks uks lahti ja neiuke, rõõmsalt hüpeldes hõljus minema. Suur tobedus ja mina suurim lollpea, et sellise tobedusega aega raiskan.
Aga õues endiselt külm ja tatine, vaatamata, et ka päikest pilvede vahelt vilksatab.
Tagasi arvuti juurde. Järgmise mänguga end lollitama ja aega tapma, aga ausõna, täna pole päev mil kas või teeselda, et olen usin ja tark :)

esmaspäev, 14. mai 2012

Ilus esmaspäev

Peale tormist ja jahedat oli tänane päev mulle täitsa kontimööda, vedasin end aeda liikmeid liigutama. Tehtud sai paariaastane võlg- jupike tegemata peenrapiiret ja kurgi"tünnidest" välja veetud 2 aastat komposteerunud hea ja parem lillepeenardesse rammuks ning tagasi 2/3 jagu uut kompostimaterjali sisse veetud, eks homme jõuab ka uus muld peale veetud, et kuu lõpul kui ilm lubab, ka kurgid saaks panna kasvama ja uut komposti "tootma".

Väärt kraami ei hindanud ainult pojengid heaks :D Eelmisel aastal muti poolt poolitatud pojengipuhmas oli vist see kõikse parem koht õhtuuinakuks. Egas midagi, kui meeldib, siis magagu, mul ennegi kassid tõbiseid kõbusamaks nurrunud ja njufad oma kehasoojusega talviseid hellikuid elus hoidnud, kui läksid koerad teispoole vikerkaart, järgnesid kõik mu aias kasvavad krüsanteemid neile.

Ubaleht alustab õitsemist.

Kuna mu tiigivesi ju pärit jõest, kust võimas pump lööb mäe otsa mitte ainult floorat ja faunat, vaid ammutab vahel põhjamuda ka. Iseenesedt pole see ju paha, aga kui mitu kuud põuda ammutas kastmiseks tiigist vett janustele taimedele mitme tiigi jagu, ning veel "kinnikasvamata" tuulekoridoridest tõid tormituuled vist kõigi ümbruskonnas kasvavate puude lehed, pole vaja mõistatada, miks tiigivesi oli selline nagu oli. Hea, et lätlsed toodavad bioloogilist mikroorganismidega vetikatõrjujat, mis tasapisi tegutsevad ja teine abiline - skimmer "ahmib" need surnud vetikad veest välja.

Eelmisel aastal Muhedikult saadud kilpleht üllatas oma õiekobaraga, suurem üllatus, et lehti ajavad ka mullanatukesega kaasa tulnud 3 pisikest risoomikillukest, mis ma niisama mulda tippisin ja eelmisel suvel ainult ühel oli armetu leheke - mul siis nüüd 4 taime, no oskan ma ikka ahnitseda :D

Kui hakkasin tuppa minema, istuti kukupailt fotoka ette poseerima, patukahetsus pilgus, klõpsasin siis paar pilti, otsevaadet ma sellelt "jõehobult" ei saanud, kas südametunnistuse piinad?.
Üldiselt küllaltki kuulekas koeralaps on siiski veel täitsa laps, kel ikka vahel ununeb, mida võib või mida ei või teha.

No jah, ega kassidega koos mängides ei tule küll meelde, et lillepeenras juba ainult end ringi keerates võib maha jääda nagu teerulliga ülekäidud suur lahmakas lillepuhmaid.

Üks asjaosaline aga ronis kohe oma magamispaika raamaturiiulis, mängimine ju ka väsitav töö.

reede, 4. mai 2012

Must leeder - Sambucus nigra

See kirjutis üks nendest, mis kummipaelana veninud eelmise aasta hingedeajast ja ei saanud ka volbriöö ajaks valmis.

Aga sellest maagilisest ja imelisest puust, mis meil kasvab küll rohkem põõsana, - leedrist võib ju kirjutada, mis ajal tahes.

Ja just mustast leedrist, millele on omistatud võlujõud.
Paljude
rahvaste legendides elavad mustas leedris nõiad ja haldjad , magada leedri all peeti ohtlikuks, sest haldjad võisid magaja oma voli alla nõiduda, ja seetõttu arvati, et musta leedri lehed eritavad nõrka narkootilist lõhna, mille mõjul saavadki haldjad magaja oma mõjule allutada. Sakslased arvavad, et musta leedri puidust on võimalik teha võlukepikest, kuigi mitte igale kepikesele ei anna haldjad võlujõudu.
Samal ajal väga paljudes riikides, ka Venemaal, istutati musta leedrit majade juurde peletamaks kurje vaime. Lisaks peletas lehtede lõhn kärbseid, kimbukesi leedriokstega riputati aida uksele, lehmalauta, sest arvati, et leedri lõhn kaitseb piima müredaks minemast. Ka pikale teele minnes pandi leedrioksake hobuserakmete külge.Pagaritöökodade sissekäigu juurde pidi kindlasti istutama leedri, et hoida eemale kurje vaime, eriti Vanakurja enest, kes armastas tulla sinna kus lõõmas ahjus tuli ja oli palav. Samal ajal ei soovitatud leedrioksi tuua ruumidesse, võis ainult valminud vilja ja õisi mida kasutati ravimiseks.Musta leedri valminud viljad on söödavad, nad sisaldavad rikkalikult C-vitamiini, kaaliumi, karotiini, aminohappeid, parkaineid, fruktoosi, glükoosi, eeterlikke õlisid, flavonoide, koliini, tanniini, parkhappeid ja viljadel on tõesti hämmastavad tervendavad omadused. See aitab nohu, gripi, psoriaasi, herpese ja erinevate nahahaiguste puhul, tugevdab immuunsüsteemi, aitab kõhukinnisuse ja ülekaalulisus vastu, on efektiivne kaariese vastu - ja see ei ole täielik loetelu tema kasulikest omadustest. Soovitadakse juua marjade tõmmist ka HIV-i haigestunutel. Kasutadakse ka nahavähi ja maovähi ravimina. Ka õisi võib kasutada ravimina.
Retsepte ma ei anna, sest peab meeles pidama, et kuigi musta leedri valminud marjad on söödavad, on nii toored marjad kui kogu taim siiski küllaltki mürgine.

Ka valminud marju rohkelt süües pidage meeles - neis olevad seemned sisaldavad tsüanogeenseid glükosiide
, mis põhjustavad, eriti lastel, oksendamist, kergeid krampe, kõhulahtisust või ebamugavustunnet kõhus.

Aga kuna täna sai koju toodud Taanis aretatud ja saksas juba tunnustust pälvinud sort "Sampo", ja seda just suurte maitsvate viljade pärast, annan mõned retseptid, musta leedri marjade hoidistamiseks.

Pidage meeles - marjad peavad olema kobaras kõik valminud, st. kobaras olevad peavad kõik olema ühtlaselt musta värvi. Marju on parem korjata kobarana.

Kompott:
1 l vett, 900 g suhkurt ja 1 sidruni mahl (olen ka tiba koort riivinud)
Marjad pesta, eraldada kobarast, panna purki ja kuum siirup peale kallata.
Steriliseerida 85 C juures 15-20 min (oleneb purgi suurusest)

Keedis
1 kg marju, 500-600 g suhkurt (oleneb sordist) ja lisanud ka 1 sidruni mahla.

Osa marju purustan, et saada vedelikku (ma ei lisa keediste puhul kunagi vett), lisada sinna terved marjad, keeta laiapõhjalises nõus umbed 5 min. Lisada viiendik suhkrust (kes soovib džemmi, võib lisada ka suhkruga segatud pektiini 30-40g). Tasasel tulel (nii umbes 10 min) keetes kui terved marjad pehmenevad, lisada vähehaaval (keemine ei või katkeda) ülejäänud suhkur, Keetmise lõpul lisada ka sidrunimahl (sidruni koort pole lisanud)

Keedist võib keeta ka vähema suhkruga (1 kg marju,150-200 g suhkurt), aga sel juhul olen osa keedise vedelikku võtnud mahlaks, lisades 1 l mahlale 200 g suhkurt ja 1spl sidrunimahla. Mahlale võib lisada natuke apelsini koort.

Musta leedri marju võib lisada ka teistele keedistele-kompottidele värvi andmiseks ja sellest saab ka head veini teha.

Kui te marju pesete ja kobarast eraldate, pange kummi- või latekskindad kätte, marjad annavad ikka tugevalt värvi.