Laupäev, 27. veebruar 2010

Juba sulab!!!

Töötoa aknast tehtud pildid - niipalju kahanenud hanged, et ilusti näha väravavalvurist kuradikest, tilluke lumetutike peas, veel eile oli ainult peas olev suur lumekuhi teda hangest eristamas.

Ja ka väravapostid juba nähtaval, lumemüts asendumas kassimütsiga :)))
Ka linnud ei ründa enam toidulauda, ainult mõned varblased on natuke songinud head-paremat otsides.
Varesepaar aga endiselt ootas stoilise rahuga, mil nende hommikulaud kaetakse, kahju, et pilti ei saanud, nad endiselt sellised häbelikud ja ei armasta üldsusele näitamiseks poseerida, see-eest armastavad muusikat, eriti meeldib neile Vivaldi ja Kuldne Trio, kuigi panid kohe punnu kui fotokat nägid :)

Neljapäev, 25. veebruar 2010

"Tomatikook" ja "maasikamunad" :)))

Olen üldiselt nn kuufaaside järgija, aga pikaaegsete kogemuste järgi võin kinnitada - taimedega tegelemiseks pole midagi tähtsamat kui tahe teha ja soojad käed, näidaku need külvikalendrid ja kuufaasid mida tahes.

Täna siis minul "tahtmist taevani ja soojad käed" :))) Lisaks sõbranna saadetud pakike, milles isegi kokkuahnitsetud lemmikute sortidele tubli lisa.
Raske valik, ladusin tomatisordid ritta ja panin pimesi näpu peale ainult kaheksale pakile.
Maasikad kavas kõik külvata, nendes munatopsides 5 sorti 11-st, teised loodan ka lähipäeval. Asi selles, et vist mida suuremad mammud, seda väiksemad seemned ja neid külvates silmad nõnna pealuu seest väljas, et prillisangad enam ei ulatu kõrvadeni :D

Meeldib asju taaskasutada - äraviskamisega aega küllalt, las "tenivad" mind veel natuke ja nii ongi aknalaual tomatikook ja maasikamunad - kulinaarsed külvid :DDD
Vahepeal pidin silmad ka kuklapoolele keerama, Kass Kurepoeg oli pleedil päikese käes peesitades une täis maganud ja üritas veel pooleliolevast kampsikust vardaid välja kiskuda, et siis ilma segavate asjandusteta kampsikupusasse pugeda ja tehtud lahtiharutada :)

Triibuline nurgake - tiigriaasta ikkagi :)))

Täna jälle ilus päikseline päev, vaatamata, et temperatuur pole veel üle -5 tõusnud, öösel oli -16,7

Kolmapäev, 24. veebruar 2010

Vabariigi aastapäev

Kella poole 8 paiku (minu jaoks hirmvara) haukus vareseproua avatud aknasse hommikutervituse, taustalauljateks suur parv varblasi. Las aga säutsuvad! ja keerasin külge.

Dziisis! , mis nüüd lahti - neljajalgse sõbra mürin, meeste hõiked ja plekikolin!!!?
Lumehanged triiki täis sadanud? Või, õige jah, vastu ööd hakkas ju vihma tibama, vesi siis väravani?
Kähku püsti, aken pärani ja kõhuli aknalauale uudistama, mis möll käib?
Oh, taevas kogu see 16 jalaline kamp (varblaste jalgu ma lugema ei hakanud), kaks meest, kaks koera ja meie pere "vezdehod", kühveldas, kargles ja haukus ning urisedes üritas hange otsa tagurdada - lipp heisati masti!
Igatahes Vabariigi sünnipäev sai küll omapäraselt sissejuhatatud - rasketehnika, ringitammuvad osalised, varblaste kõrvulukustav segakoor (ei saanudki aru, kas säutsuti hümni või mingit oodi) ja räästast allakukkuvad lumemütsakad kolistasid vihmaveetorudega nagu aupauguks.
Mina siis ainsa pealtvaatajana hõiskasin "elagu!" ja plaksutasin :DDD
Päikegi lõi soolakristallidena helkleva lume ilutulestikuna sätendama.

"Ilus oled, ilus oled sa
Ilus oled, isamaa
Ilus oled, ilus oled sa
Ilus oled, sünnimaa!"

Aga hommikukohvi juues tuli meelde üks mu elu meeldejäävaimaid oktoobriparaade :)))
Aeg on ära kustutanud aastaarvu, aga kusagil algklassiplikana(1 või 2 kl?), ma isegi ei mäleta, kellega, olime novembri alguses külas meie suguvõsa pavlikmorozovil. Ilusa nimega, mitte just kõige ilusamas kohas, Pljussas. Kolm päeva pühi trehvas olema. Peale pühapäeva lõbusat ettevalmistust, oli külarahvas esmaspäeval ülevas meeleolus osalemaks Suures Ürituses - oktoobrirevulutsiooni... paraadil.
Parajalt krõbe külm, lumevaba maa ja ümberringi hõredalt kasvavad võsasalud paksult härmas. Minule toodi vildid ja pakiti hirmsasti nina kõditavasse suurrätti.
Kogu seltskond kogunes külaväljakule - vist kõik vähegi liikuma saadud põllumajandustehnika, hobused vankritega, rahvas lippude ja plakatitega, rahvast igas vanuses, meestel paariliitrised piimalänikud näppus, ja koolijuntsude puhkpilliorkester. Ja see hakkas korratu pundina liikuma, punalipp ja suur Lenini portree kahe mehe kanda ees... külast välja, üle lageda välja... lagedusse. Kolin -mürin -pesni- pljaski, aegajalt piimaplänikutest rüüpamist ja üksiku puhkpilli kääksatuse saatel sammuti ikka edasi ja edasi. Olin juba lõpmatuseni tüdinenud kui hakkas paistma vastu tulev samasugune killavoor paraaditsejaid - lipu ja Lleniniga eesotsas - naaberküla rahval ka ju Suur Püha .
Sõbralikud tervitused, kaelarättides pioneerid vastamisi midagi deklameeris ja vot siis tekkis arusaamatus... kooli orkestrid alustasid küll kõrvu seistes korraga, aga kumbki oma lugu :)
Naised hakkasid kõvahäälselt miskit hõikuma, piimanõud liikusid sagedamini käest kätte ja suude juurde, rahvas läks liikvele, võeti üles lauluviisid, mõni alustas tantsu, lapsed kogunesid ringi niisama vahtima, nende selja taha natuke kaugemale kogunesid mehed (ilma länikuteta) suurde punti sõimlema ja peagi algas "segasumma poksivõitlus", mis küll peagi lagunes sektsioonideks ja võitlusesse võeti käiku ka lipud ja plakatid. Orkester keset seda melu, kumbki kollektiiv mängimas oma lugu.
Ma ei märganudki, et mingil ajal oli kohale toodud suure veoautoga sõdureid, vist igal punalipp käes, keda siis naised kiirustasid tervitama, piimanõud näppus ja kui nõud tühjad, jagas ohvitser (medalid kenasti sinelile kinnitatud ja joomiseks pakuti pudelit) sõduritele raketipüstolid ja läks kõvaks paugutamiseks. Õhku lendas vist sadakond punast-rohelist-valget raketti, mis taevas olnud pilved auklikuks tegi, sest algas tihe lumesadu.
Veel mõnda aega lõbutsemist lumesajus, kallistusi ja naised-lapsed laaditi veoautodele ja vankritele, osa mehi riputasid end puntidena traktorite ja autokabiinide külge ja algas tagasisõit.
Millal pidu lõppes, ei teagi, me sõitsime enne koju.

See oli igatahes võimas elamus ja kui joonistustunnis pidime tegema pildi pühaderongkäigust, arvasin, et see paraad oli väärt talletamaks ajalukku kunstiteosena. Oma arust joonistasin väga-väga ilusa pildi ja kõigetõepärasemalti õnnestus mul jäädvustada kakluses kannada saanud Lenini portree.
Tegelikult hea hinde asemel vabastati mul igaveseks ajaks kooli joonistustundidest osavõtt.
Nii siis minu kunstniku karjäär lämmatatigi :DDD

Aga kui mõnus ja ere mälestus millestki kordumatust!!! :D

Teisipäev, 23. veebruar 2010

Kas teate, et....

... koer, vajudes lumehange, kaevab end maapinnani ja liigub pehmes lumes hämmastavalt kiiresti ikka paksema hange alla

... see, mis ära võetakse, antakse mitmekordselt tagasi (mõtlen lund)

... kass ennem sureb keset paksu kohevat lund oleva aiaposti otsa, kui et sumpab läbi lume koju

... ufod on ikka olemas, sest teist seletust ei ole, kuda see kass sinna posti otsa sai

... kõige sügavamad hanged on ikka seal, kuhu sa oled sunnitud minema

... pole mõtet hange kaotatud saabast otsida, targem oodata kuni lumi sulanud

... mul on 18 superhead tomatisorti, aga kasvumaja 15 taime suurune

... mul sai lõpuks sellest võrratust talvest siiber, palju head ei ole enam sugugi hea
Ega ma olegi aednik, on ju?
Olen kogu aeg korrutanud, et mul kama kõik, mis seal kasvab ja kas üldse miski kasvab, eriti kui arvesse võtta, et ega ma nii väga liigutada armastagi, siis on ju täitsa mõistetav ka see, et igal kevadel kinnitan - EI ÜHTEGI TAIME ENAM!!! Mitte kõige kribalamatki!

Pealegi oli mul ju midagi kadunud, mäletate - ufod viisid ära... :) Vandusin, et tühja kah, mind üldse ei huvita, mis lilled ja mis sordid ja kindel, mis kindel, see kindel - uut tegema enam ei hakka!
Nüüd siis suur rõõm, et aiapäevik ON OLEMAS, aga... (natuke inetuid sõnu) meeleolu, et ufosid EI OLE OLEMAS!
Tegelikult ka aiapäevikut samahästi kui pole - selleks, et seda kätte saada
Peab maha lõhkuma kogu vot sellise (pildil ainult osake) 4 x 2,6m kapisüsteemi, sest need kaks keskmist on külgmistega vägagi kõvasti ühendatud, et nad mulle mugavalt nende all oleval kushetil kududes muusika jm dvd-sid vaadates-kuulates pähe ei kukuks. Pealegi on neil riiulitel vist tonnide viisi igat, mis tegelikult minu jaoks väärtuslikum kui aiapäevik ja aed takkapihta!

Täna tellisin aktiniidiad - mulle väga maitsevad nende viljad ja pealegi kui kinnitadakse, et kui peetrilinna lähedal viljad valmivad, miks siis minul nad ei peaks valmima.
Noh mõned hostad ja astilbed - head komposti terve hunnik ja varjulist kohta tuleb aias aina juurde. Üht-teist veel, mis nagu iseenesest nimekirja lisandus - mullastiku suhtes vähenõudlikud ja haneaeda annab edasi tõsta (ta ju ammu ajutine)
Ja Mirjam pole loll, et Mirjami nimelist elupuuhakatist oma aeda ei istuta!

Oi, jeerum! ja kõik ainult sellepärast, et ka mehele maitsesid need arguta viljad ja lahkelt maksis kogu kupatuse nurinata kinni.

Ega tegelikult ma ei olegi aiafänn, olen lihtsalt lillede, puude ja puhmastega kaetud "võimlemisplatsi" hull - kusagil ju peab oma talve jooksul kogutud pekid õhemaks põletama ja pole paremat trenažööri kui labidasrehakõblasoksalõikurjne ja kõik, mis sellel platsil tärkab-õitseb-närbub, on põletatud kalorid.

Mis tähtsust, mis nime need "kalorid" kannavad.
Või on?

Esmaspäev, 22. veebruar 2010

Nädalavahetuse lumetorm

Isegi nagu väheke pettunud - oodatud paksult lumme mattunud rajad ja meeste kirumine jäi ära. Tuiskas-tormas paksu lumepihu, võimas vaatepilt! nii et isegi aknast välja vaadates pani silmi kissitama, aga... kõik oli kuidagi ebareaalne isegi selle sees olles.
Pühapäeva hommikul oli vist trepil kõige paksem lumekiht, nii paar sm mille berna oma suurte karvaste käppadega minema pühkis ja paaris kohas ka tibake teeradadelt labidaga "kriipida". Pigem viis tuul meie aiast lund vähemaks.

"Süüdi" siis inimtegevus - kuusehekk ja kivikuur :)
Idakaarest puhuv tugev tuul, jättes maha suurema kaasavõetud lumest naabri aeda, tahtes kiiresti edasi vuhiseda, aga vist vihastus, et takistused ees, keerutas meie aiast lisaks taevast tulevale lumele, üles hangede kergema kihi, näidates irvitades ringi keerutades kui palju ta kaasa jõuab haarata ja vedas oma lumekoorma tuhisedes üle heki ja katuste edasi. Meie aeda poetas see ahnepäits ainult selle, mis kogemata "sõrmede vahelt " välja pudenes.
Tänaöine väike sadu siis püüdis kaks päeva möllanud tuisu ahnust kompenseerida ja pigistas pilvest siis mõned sm lund maha.

Natuke jäi tuisust pudemeid terassikatusele, eks majakatuselt kaasavõetu oli raske edasi toimetada
See-eest siit ampsas paraja suutäie hangest ("hambajäljedki" nähtavad), olles minema pühkinud peaaegu poole kahe kuu akende alla sadanud lumest

Jäi vist laternat imetlema, egas muidu ole ka siia nurka natuke lund pudenenud
Paistab, et tuisutuulele ka see prügikonteiner ei meeldi, paras port puistati oma lumekoormast siia, peaksin vist tänama seda heldust :)
Sarapuuhekk on ka vist tuisulemmik - siinse hange paksus tagasihoidliku hinnangu järgi 2m paksune
Siin siis ilusti näha, palju seda tuisulund naaberaeda jäeti
Ei aidanud ka pidevalt lume maharookimisest, ju vist toetas tuisk oma jala naabri kasvuhoone katuseklaasile, et jõuaks üle meie katuste hüpata.

Meie aia asukad, nii elus kui elutud, talve nautimas :)
Ahnapäits tuisutuul pätsas isegi pool hekimütsist


Mõned pildid siis künkajalamilt - paistab, et see, mis meie aiast ära võeti, puistati kõik neile :)
Siin ka lumeohver - puukuurist ainult notid püsti, katus siis kõrval paksus lumes

Laupäev, 20. veebruar 2010

Kui seda kass ei oleks...

... poleks ma tänase tuisuga ninagi õue pistnud, vaata millisest aknast tahes - täitsa koerailm!

See, et inimesed ongi loodud kasse teenima, said aru juba vanad egiptlased. Teadmine, et püramiidid püstitati vaarao, mitte kasside hauakambriks, on tegelikult kassivihkajate laialt levitatud kõmukas.
Aga olgu nende püramiididega kuda on.

Minu kassil said eile krõbinad otsa!
Arvate, et ta neid nii väga armastab? Ei sinnapoolegi! Kass Kurepoeg on kalakass, lihakass, kiisueinekass, kassikoorekass ja supikass, aga ta keeldub kõike seda söömast kui pole garneeringuks lisatud krõbinaid, millest enamus jäetakse kaussi krantsikesele nahkapistmiseks.
Pole krõbinaid, unusta rahulik kooseksistents kassiga - ta ei jää teist sammugi maha, tegelikult ega ei saagi eriti sammuda, sest kass "kleebib" nühkides teie jalad liikumatuks. Ja need haledad valjud ja venivad näud, millega antakse mõista, et kassikese viimnepäev ei ole enam kaugel.
Kui saaks teada, kus kaasidele selliseid teesklevaid šantažeerimisvõtteid õpetadakse, paneksin pommi alla!
Egas midagi, jops selga ja poodi.
Heh, nii kui väravast välja sain, tõukas tuul mu ühe jutiga ristteeni, alles kui ülesmäge poe poole rühkisin, sain aru, et oleksin pidanud jopele kapuutsi ka panema, siis jõudis teadvusse, mul pikkade pükste all ei oledi retuuse, aga häda sellest, poes oli soe. Külauudised kuuldud ja karbike krõbinaid kaenla all, astudes vastu tuult, vandusin, et miks ma ei viitsinud suusakombesse pugeda, nende riietega, millega oma õues ka -15 kraadiga paras patseerida, ei kõlba sugugi isegi -6 -ga lagedal vastu tuult sammuda.
Isegi silme ette tuli pilt:
"külm on, kuradi külm on!"

Aga olgu Saatus tänatud, kes mulle selle bernavolaski sokutas - Poole poemäe peal müksas mind ei keegi muu kui kõige suurem sõber. Isegi läbi tiheda lumetuisu piiludes ilusti näha, et ei mingit kaelarihma, eks siis turjast kinni, et ei lipsaks kuhugile kedagi tervitama - maantee kihutavate autodega ju kohe kõrval.
Ei tea, kas koeravolaskist õhkuv soojus, kiire tempo või minus paisuv viha - kes kurat koera esikust ilma rihmata välja lasi! Igatahes väravasse jõudes oli nahk kuum ja üha palavam hakkas, mu kuramuse penil üks suur kiiks - aiast välja läheb (või ronib üle aia) ilma rihmata, aga proovi teda väravast läbi tirida-tõugata kui kaelas pole isegi lõngajuppigi, teda paigast liigutada on sama kasutu kui suurt kivirahnu paigast nihutada. Ja mul isegi saapad ilma paelteta!
Aga proovi teda hetkekski omapead jätta (et tuua kasvõi mingi nöörijuppki) nii paneb kohe punnu!
Aga olgu see sõbruke tänatud, kes mulle Itaalia moemaja disainitud peenvillase partidega suurräti kinkis, loodan, et selle räti loojad ei saa kunagi teada, et nende moelooming koera kaela seoti. Aga koju jõudsime ilusti, kass rahul, koer ülirahul, mina ka, ei külmunudki lumehangeks, ainult vist rätik pole rahul - koeral karvaajamise periood.

Reede, 19. veebruar 2010

Lumetuisk!

Assa! Veebruar nagu ikka veebruar - see õige talvetunne nüüd ka meite mail, kuigi kellele seda lund enam vaja :)
Mina nüüd ka nagu üksikul saarel, kadunud on nii maantee kui jõetagune võpsik, naabrid on ainult alles jäänud :) ja tuul just sellest kandist, et lumi kenasti meie aeda pidama jääks! Ai, mis vänget vandumist kuulda saab kui mees teerada kühveldama hakkab :)
Ainuke häda, et kuhu ma berna pissile saadan, ta juba praegu astub üle aia nagu seda ja raadiopiiret poleks ollagi, eile tuuritasin jälle mööda küla koera otsimas, tagasi tulles leidsin ta muidugi oma vaibal magamas - hirmlumine ja hirmõnnelik :) Mul poleks miskit selle vastu, et berna vahel endale ja külarahvale, eriti veel lastele, rõõmu teeb kui see kihutavate autodega maantee nii lähedal ei oleks.

Kraadiklaas näitab -6,3 Peaaegu soe juba! :)))
Ja minule tuleb täna taimelampide pakike, nii et seemned mulda! keldririiulid ongi kuidagi nagu tühjaks hakanud jääma, ei teagi miks ma selle aknalauaaiandusega sel aastal hiljapeale olen jäänud.

Kolmapäev, 17. veebruar 2010

Mõned pildid ka minu talvest :)











laiskloom nagu olen, pole senini viitsinud üles leida akulaadija (mul veel kõik asjad mahavõetud seinakappidest kastides), shopingult siis ostsin mitu säästupakendit patareisid ja need siis esimesed selle talve pildid :)

Teisipäev, 16. veebruar 2010

Katus, lumi ja alumiiniumtorud



Vot sedasi siis - eile natuke linnas kolamist materjali otsingul, täna poolteist tundi keevitamist ja kokkuputitamist ja... kak po maslu! :)))

Eh, alpinismi pidi mees ikkagi harrastama.
Asi selles, et meiepoolsel katusel lund kusagil 40 cm ringis, aga, oi jeerum! naaberküljel... esiteks on meie krunt poole meetri jagu kõrgem, tuulekeeristele valla mäeküngas - juba maapinnale tuisanud pea meetrise lumekihi (mees vajus kohati vööni lumme), katusel räästa juures pea 60 sm, aga katuseharjal mõõtis mees 1,4m (katusehari oli lumega meetrijagu nihkunud). See kiirelt kokkuklopsitud riistapuu lagunes paksus lumekihis ära, vaevalt ka tugevama konstruktsiooniga oleks miskit teha nii paksu lumekihiga ja egas muud kui labidas selga ja katusele.
Läksin sellest lumeuputusest pilti tegema, sumbates vööni hanges, otsisin õiget nurka, et oleks näha kui paks kiht katusel on (räästast kõrgemale umbes poole katuseni oli selle riistapuuga juba lumevabaks puhastatud) ja kui mees tahtis näidata, kui paks lumevaip harjal on, vallandas see katuseharjal oleva lume laviini.
Saatus on ikka veel minu parim sõbranna - korraga oli mul müts üle näo ja pime nagu... seal kus on pime, teate, isegi koheva lumehunniku sees ei saa käsi liigutada. Tänu näole vajunud mütsile lund ma sisse ei ahminud ja oli vabalt hingamisruumi seni kui mees mu välja kühveldas.
Suurem jama oli fotoka otsimisega lumehunnikust, näis kas jäi "ellu", ehk ei sattunud lumepihu fotokasse, rabasin küll ka enne tuppa tulekut akud ja mälukaarti välja.
Ja Murphy seadus kehtib ka kraevahele sadanud lume kohta - särgi seest raputasin kraanikausi täie kenasti vastu selga soojenenud ja vettinud lund :)
Saatus ka mehe sõber - kui ta ümbert lumi ära kadus, seisis ta ikka veel katusel, lumelabidas pihus ja imestas kui ruttu võib üks naine ära kaduda :)))

Homme hommikupoole keevitab ta selle riistapuu lahtitulnud jubina uuesti kinni ja kui fotokas elus, siis panen pildi blogisse, igatahes kuni 40 sm paksust lund lõikab katuselt lahti küll, natuke nõrk on ainult kõikse odavama aiatelgi al. torud, vars peaks olema miskist tugevamast.

Pühapäev, 14. veebruar 2010

Head sõbrapäeva ja algavat tiigriaastat!


Ei hakka ennustama, mida see aasta toob, varesedki ei kraaksu halba :)
Aga tuleb, mis tuleb - tugevad saavad tugevamaks ja nõrkadel kama kaks - nad leiavad alati, mille üle viriseda ja olla rahulolematu.

Nautigem seda võrratut talve! Eks viriseme ja laseme nutulaulu peale lume sulamist ja peenardel "laipade" ülelugemist, aga sinnani veel hulk aega :)))

Kolmapäev, 10. veebruar 2010

Vares vaga linnukene

No ei saa üle ega ümber oma lemmiklinnukestest. Kui vaadata nende tegemisi, siis tekib ikka kuramuse hea tunne, et mul on au elada nende hallikuueliste territooriumil :)

Vahel on isegi planeedid maaga ühel joonel, miks siis mitte naabri koera jooksuaeg ei satu minu koerte innaperioodiga samale ajale - aiatagune liiklus nagu linnas tipptunnil.
Meie aed on väljaspoolt krantsikestekindel, seestpoolt ka üpris bernakindel, pealegi ei julge eriti bernasuurusele penile keskmistsorti külapenid kosja tulla, nii et kõik tormavad naabri koerapreilit külastama.

Täna hommikul ärkasin vareste kraaksumise lärmi peale (magan ju lahtise aknaga) ja nägin kuidas kolm varest ühele penivolaskile meie värava taga "tuult alla" tegid. Ei tea, kas naabri penipreili sellele koeravolaskile ei meeldinud, et riskis üritada meie koerapreilide juurde tulla?
Kas pole vahvad varesed- kaitsevad meid sissetungijate eest! head ja targad linnud, eks ju? :)

Mees pani aga asja lühidalt ja proosaliselt paika - et looda aga, et varesed nüüd koeraga kisklesid sellepärast, et see mu pidshamat pihta ei paneks - ta oli neile just pihutäie koerakrõbinaid andnud ja iga karvatuust ikka nende sööki ära ei vii! Eks ta tõsi ju ole, aga kui hea oli mõelda mingit muud põhjust - tarkust või tänutunnet...

Minus see jutt igatahes tänutunnet küll ei tekitanud - tuleb välja, et mu koerte söögiisu ei olegi nii väga tõusnud, kuramuse pirtsud penid!!! Tegin neile pikalt ja laialt selgeks, et võiksid ka natuke odavamaid krõbinaid masuajal muu toiduga süüa, aga nagu selgus, mõlemad jätavad KÕIK need väiksed krõbinad alles ja pistavad ainult suured krõbinaklotsid nahka!!! ja sedasi siis juba kolmas kuu saavad mu kraaksujad-haukujad hallikuuelised lemmikud peotäie.
Nojah...


Aga nüüd natuke nalja ka piiritagant
Tõestus, et globaalsel soojenemisel ikka tõepõhi olemas :)


Ja lugedes läbi WC paberi kasutamise instruktsiooni, ei oska muud öelda, et - tule taevas appi :))

Teisipäev, 2. veebruar 2010

Kes teab arvata, millega see (1836-1924) Prantsuse postiljon kuulsaks sai?

Ferdinand Cheval