Kolmapäev, 23. juuni 2010

Esmaspäev, 21. juuni 2010

Hei!

Kas kellelgi on juba suvi pihta hakanud?
Mul on kangesti kuri kahtlus, et kalendris trükiviga, no mis suvi kui päeva maksimumiks näitab 11,7 kraadi? Ja lausvihm on asendunud tugeva sajuga :(((
Ja pealegi tuleb välja, et puhkuse ajal tahavad mehed 3 korda päevas süüa?! ning nõudepesu masin ikka ei mahu kööki, magama ka ei saa minna, kass on aseme hõivanud, üles ajada ka ei taha, sest siis küsib ka kohe süüa :(

Laupäev, 19. juuni 2010

Sajab, ja kohe päris ladinal :(

Jamaican Velvet, aga taeva päralt - seda õiget tooni ei leidnud isegi internetis kolades ühelgi pildil


Ships are Sailing, tiba violetse alatooniga, tegin täna uued pildid ja need peaaegu tõelähedased, tumeda- heleda kontrast suurem

Seda Rosebud Melody´t olen oma 100 võtet teinud, aga mu fotokas ei tunnista üldse sametist tumelillat ja see, millist tooni fotokas näitab, on lihtsalt jube :(

Pojengidest ei saagi vist kunagi küll.
Nimesid ärge küsige, kõiki ma peast ei tea ja kui ronisin puhma alla, et võtan ka nimesildi pilti, turtsus keegi suur oranž sealt mulle näkku. Išššand, kuda ma ehmatasin, süda siiani puperdab, no ei tahaks küll, et see ligi 10 kilo ehmatatud kõutsi mulle küüned näkku lööks! No mitte ei saa aru - kuidas see vabapidamisel kõuts nii suur ja priske on, minu hellitatud-poputatud Kass Kurepoeg on selle kõrval hale kasiikarikatuur?




Cora Stubbs aga juba nädalapäevad hullutab oma imelise lõhnaga, nii et vahepeal tuleb majja lipata (maja ees pole veel kunagi olnud rodgersia õied nii tugevalõhnalised kui tänavu) värsket õhku hingama :D (üleminel ja alumine)





Niipaljukest jõudsingi pilti (eilsed võtted läksid tugeva tuule ja päikesepaistest untsu), sadama hakkas. Nagunii osa veel alles nuppus.

Kolmapäev, 16. juuni 2010

Veel üks täna

Vahelduv päikesepaiste ja kuramuse külm tuul. Ei aita sulevest ega fliisjakk selle peal, pane või vateeritud suusapüksid jalga.

Aga Lillekasvataja kommentaar eelmises postituses tõi meelde ühe naljaka loo.
Värvipiltidel paistab palju asju teisem ja ilusam. Kunagi ammu kui värvifotod olid küllaltki haruldased, palus üks hea tuttav teha minul pilte koos talle külla tulnud Soomes elava õega (mu tuttav jäi sõja ajal Viiburis venelaste kätte, ülejäänud perekonnal õnnestus kaugemale põgeneda).
Ma selline äpune votugraaf, ega eriti ümbrust ei vaadanudki, peaasi, et valgus õige, tuulevaikne, inimestel soengud korras ja ilus naeratus näol. Filmikasseti andsin tuttavale tema soovil, et kõik fotode kulud tema maksta.
Kusagil kuujagu hiljem tuleb see tuttav külla, nägu säramas ja üks foto näppus, et vaata ise, mis imega sa hakkama said! Õnnestunud foto jah, valgus just õige, ülesvõetud õeksed ilusad ja... ja vot siis sain aru oma apsakast, tagaplaanil oli naabrimehe värskelt valminud välikemmerg, mis säras kuldselt päikesepaistest ja selle ümber lokkavate lopsakate takjapuhmadega, see ebajasmiini suur puhmas, kelle alla ma õeksed sättisin tuulevarju, pudistas õielehti ja need lausa sätendasid takjalehtedel. Tuttav oli ka selle saatnud oma õele, et ilus foto, ilma süvenemata tagaplaani ja alles siis kui õde kirjutas, et kahju, nii lühikest aega(kauem kui päevaks luba ei antud ja sellestki suurem osa Tallinnas) sai külas oldud, seda ilusat suvilat ja imelist lilleaeda ei jõudnudki vaadata.
Jajah, pildil kena kõik, aga me ju teadsime tegelikkust ja olime naerust lausa kõveras.

Teisipäev, 15. juuni 2010

Täna

Selline vahelduva pilvitusega sääski natuke eemalepuhuva tuulega peaaegu suviselt soe päev.
Ei saja.

Õitsemist lõpetavad, õitsevad, alles hakkavad õitsema ja veel õiteootvel päevaliiliate lehepadrikud.
No muidugi pojengid ja iirised ka, tiba ka üht-teist. Selline natuke igavavõitu liigivalik, aga see-eest kaootiliselt kirju. Midagi pole teha- see meeldib minule :DDD
Ma ei tea, kas sellel lõpetamisele kuuluval lillepeenral on miski viga man - vist juba 6-s aasta kaevan sealt igal kevadel püsikuid välja ja ikka selline üleasustatud.

Selline siis see põnev üllatus praegu välja näeb. Kesasi ta on ja kas lõigata see "käbi" (veel täitsa elus varrega) küljest?
Ja kuni ma tagumikule pilvi näitasin, igasugu sitikesi-satikesi aias taga ajasin ja tõrjusin või niisama lillelõhnas molutasin, oli mu töölauale ilmunud selline karp.
Ja jah - rõõmu kui palju! Mitmeid värve 10 lehte käsitsi valmistatud klaasmosaiigi plaadikesi.
Aga mina poleks mina - no miks ei ole nad 1x1, hea küll 1,5x1,5 võiks ka olla, aga nende 2x2 üle sama suur rõõm.
Aitäh toojale!!!

Pühapäev, 13. juuni 2010

On ju nii, et kui võtad topsikuga kotist jahu, jääb sinna lohk. Paned jahu kaussi, tekib kuhi.
Jäävuse seadus või sedasi, füüsikas õpetati.
Aga minu aias see jäävuse seadus haihtub koos mullaga. Teoreetiliselt peaks ju olema, et kui ühest kohast kaevad lillepuhma suure mullakamakaga välja, jääb peenrasse suur-suur auk ja lillepeenras, kuhu selle mullaga puhma viid, peaks tekkima suur-suur mullakuhi.
Tühja see mullakuhi tekib! Vaat, et puudugi jääb.
Aga aukudesse vaja mulda vedada, auk ei haihtu kuhugile.

Tibutamine sai läbi.
Nüüd kallab! Vett. Kui muld aias eirab füüsikaseadusi, võiks siis taevast tulev vesi ka seda teha, et kui tahab sadada, siis sadagu, aga minu kohal võiks koos sääskedega haihtuda, seda veeauku võin jõeveega täita küll, seda jões hulgim, üle kallaste isegi, aga vot mulda napib.

Reede, 11. juuni 2010

Aediirised

Niipaljukest mul neid aediiriseid siis ongi. Majaesisel peenral oli neid ikka 13, aga anna nende juurikate väljakaevamine meestele, nii jäädki osast ilma nagu peni pehmest leivast, no ei osanud üle 100 ühte hunnikusse laotud juurest kõiki sorte välja valida, kuidi maha sai suures lootuses, et ehk... pea 40 juuremugulat. Praeguseks siis kõik oma õied ära näidanud.
Natuke kahju, aga aitab mulle nendestki.

Neljapäev, 10. juuni 2010

Prantslased alustavad õitsemist

Esimesena avas täna oma õie


Minul küll talvitusid siberlased väga hästi, isegi need kaks möödunuaastast prantslast, kes sattusid muti rünnaku alla ja kellele ma kevadel peienutu maha halasin, kosunud praeguseks täitsa kobedaks nagu polekski nad talve veetnud juured mullast väljas ja ei paistnud üldse elus olevat.
Ainus, kes natuke imelikult atollitaolise puhmikuga (keskelt lage), on eelmisel aastal saadud White Swirl.

Kord maa külmunud, kord kärss kärnas...

Pooleliolevad tööd, mis oleksid ammu tehtud kui mitte pea iga päev ei astutaks väravast sisse kohvi jooma ja minu tegemisi segama (juttu millegipärast jätkus kauemaks :D), tahtmine juba väravale silt panna, et: "Mind ei ole kodus" :))) Lisaks need kuramuse sääsed, ei karda palavat päikest ega midagi!!! Ja vähegi vaba aeg sai kulutatud kastmisele, meie kant pea kuujagu piisata ja palav päike küpsetas isegi pojengitutid longu. Nädalajagu olin ilma jõeveeta, kastma pidin kraaniveega, aga selle surve... kui poleks üleeilset päästvat vihmalaviini, oleksingi jäänud kastma, sest vaatamata punasele saviliivale (mis küll ka eriti vett ei pea), on vihmaussid uuristanud ka hea drenaaži vaat, et kahe meetri sügavusse - see tuleb ju kõik veega täita, enne kui ka lillemuld märjaks saab, tiigikaevamisel oli näha, et pinnas nagu šveitsi juust auke täis :)
Ja vahepeal lihtsalt tekkis tahtmine palavuse ja sääskede eest istuda varjus jahedas toas ja lihtsalt molutada, aga nagu teada, on mittemidagi tegemine kõige väsitavam tegevus :DDD

See auk jääb veel mõneks ajaks selliseks kuni me kartulid pintslisse pistame ja tiigikile ka kohale jõuab.

Minu panus siis selles projektis, et vedasin pea poole seda kärtspunast pinnast kasvumaja ümber ja veel siia-sinna täiteks. Sellise pinnaga künka otsas me siis elame, nagu sellest tiigiaugust näha (sellega ka ülemine osa täidetud), peale veetud mulda kusagil paarikümne sm jagu ja pea pool meetrit veel miskit hästi kivist, mis ei ole kruus ega savi ja milles ei taha miski kasvada.

Peenar küll valmis ja hea muld ka sees, aga osa lilli istutada teise kohta ja sügisel paar pojengi siia ümberkolida. Aga pilti jäi võtmata, vihm ei lasnud edasi pildistada, see ots sellest peenrast, mis ma sel aastal juurde tegin koos veel pooleliolevate "aiavaimudega"

Aga see nurgake jäi pooleli, sest momendil suur mullanappus. Võrk on roosil ümber, sest 2 päeva möllanud tugev tuul ähvardas ta maatasa teha, nädalavahetuseks lubati uut, ka sama kandi pealt.

Vaatamata sellele, et sügisel ei saanud ükski lillepeenar komposti ja ka kevadel nappis (väetist ma püsikutele ei anna, ainult tulbid said tibake), lokkavad nii hostad, pojengid kui ka teised püsikud, päevaliiliad vist täitsa hulluks läinud - no ei saa üldse aru, et osa puhmaid sai pool välja kaevatud.

Astilbe mul selline kena "umbrohi" :DDD