Harilik hiirehernes
Vicia cracca
Ta on isetulnuk minu aeda, juba paarkümmend aastat koos tulinelgiga "väravavalvurid" ja koju saabudes esimesed tervitajad. Sobiv ja "truu" kaaslane tulinelgile.
Minu lapsepõlve kauneim ehe karikakrapärjas ja nukumängude "hernesupi" põhiline koostisosa.
Minu elu osa.
Liigikirjeldust võite lugeda siit
Põldjumikas
Centaurea scabiosa
Ma olin juba suur tüdruk kui esimest korda seda lille nägin, arvasin, et mingi ohakas, aga ilma okasteta ja väga ilusat värvi. Jooksin pundi lillade õitega koju.
Meil oli külas ema õde, kes oli enne sõda koos mehega elanud kümmekond aastat Pariisis ja ka sõjajärgsel vaesel perioodil oskas šikilt riides käia ja kandis siidisukki, ka talvel, ja oli minu arust kõige ilusam naine maailmas, võttis ühe õie minult ja kinnitas oma uhke kostüümi reväärile. Minu imestamise peale, et ohakat ei kanta ju jaki revääril - ema pani alati kannikesed või roosid, vastas tädi, et see on ju rukkilill ja hulga ilusam roosist. On jah hulga ilusam, mulle siiani kannikese kõrval kõige ilusam lill üldse.
Ei tea, kes teda jumikaks ristis ja miks temast nii vähe räägitakse, aga mis minul sest, minu silmis see tema ilu ei vähenda, minule ta jääbki selleks kõige-kõigemaks rukkililleks - kauni tädi Marie kauniks lilleks.
neljapäev, 24. juuli 2008
Päevaliiliad
No nii. Windovs sai ülekavaldatud ja vähemate pikslitega ülekandel nüüd natuke Toto laul kehvalt kõlav, natuke lühike ka, pooled õied, kes praeguseks avanenud, jäid veel välja, aga eks neid või siis üles panna kui ka veel paarkümmend hilisemat õitsema hakkavad.
Lähen edasi muttidega sõdima!
Lähen edasi muttidega sõdima!
kolmapäev, 16. juuli 2008
Veel natuke varese- ja pardijuttu
No ilma hallvaresteta oleks elu kohe palju igavam. Tegin juba juttu kuidas üks varaselapsuke minu hoole alla jäeti ja teise pojukese "lapsendas" isahani Filipp, muide, lapsuke võeti peale suurt kaklust tagasi, sest Filipp ei lubanud enam pärisvanemaid oma kasulapse ligidalegi ja appi kutsuti veel paar varest, et jõud oma pojukese tagasisaamise võitluses oleksid võrdsed. Mina vahele ei sekkunud, sest pojuke lendas "sõjatandrilt" kuurikatusele seda kraaklemist ja tagaajamist jälgima. Igatahes peale seda tüli Filipp varesepoega haneaeda ei luba tulla, ju solvus ja "lapsendas" hoopis pardipojad koos mammaga. Mitu nädalat olid varesed minu aiast kadunud ja harakate kädistamist aed täis.
Kui piilud juba nii suureks kasvasid, et keegi neid enam ei ohustanud, said nad vabaduse kogu aias ringi jalutada ja ka varesepoju sokutas tasapisi end partide juurde.
Kuna pardid toodud ju tigusid kugistama, aga mitu nädalat peamiselt ju pudru söödud, siis hakkasin neid uue menüüga tutvustama, korjasin pihutäie igasugu suuruses tigusid ja pistsin pardipojudele noka alla. Söövad küll ja mõnuga, too ainult juurde! Aga kuna minu kelneriks olemist leping ei sisalda, siis jätsin nad omapead endale toitu hankima, kuid mul vist toidukambri kuulsus juba küljes, olen saanud endale vahvad sabas silkavad fännid - kõigepealt 7 pardipoega, siis sammuke tagapool varesepoju ja kõige taga tatsab soliidse olekuga pardimamma. Isegi majatrepile tullakse järgi, aga kuna see berna üks lemmikumaid lösutamise kohti, siis pole hirmu, et pardid tuppa trügiksid. Et neid siiski majast kaugemal hoida, panin neile lõbustamiseks kassi pissikasti veega, see piisavalt sügav, et saaksid vees pladistada, aga piisavalt madal, et keegi ära ei upuks. Pardipoegade lemmikkoht nüüd.
Eile ennelõunat aga nägin vahvat pilti - pardipoegadega hullas kassikastis ka varesepoeg! Ja kui hakkas tugev vihmavaling, jooksid piilud suure päevaliilia puhma alla, varesepoeg aga aeti sealt minema ja see tatsas kurvalt... mis te arvate kuhu? Kassikasti vette, tõmbus kössi ja kükkas vees suure vihmasahmaka lõpuni!
Ei olegi teda täna veel näinud, ega äkki kopsupõletikku saanud? Igatahes vareste puudumisel keksivad täna harakad vabalt ringi.
Kas siis on partidest ka kasu? Vist nagu oleks, igatahes mu kuumaasikad tigude ja satikavabad, vesihein viimse libleni nahka pistetud, puhmad ilusad suured ja tohutult täis õisi... Väga puhas ja korralik töö tehtud - mul pole vaja enam ei rohida, tigusid ega satikaid tõrjuda ja marjakorjamisega vaeva näha, ainult imetleda ilusaid õisi täis puhmaid :) Eh, ehtsa laisa aedniku unistuse täitumine!
Mustsõstra põõsaalused ka tigudevabad, vesiheinavabad ja alumised oksad marjavabad.
Nüüd siis järjekord tikri käes (sellel hakkavad juba ka marjad valmima), ma ei ole uurinud, kas teod kõik söödud, aga alumistel okstel marju pole ja mamma upitab oma piiludele juba kõrgemalt.
Mida siis edasi "puhastadakse ja väetadakse"? Ah jaa, tilli mul ka enam ei ole :)
Kui piilud juba nii suureks kasvasid, et keegi neid enam ei ohustanud, said nad vabaduse kogu aias ringi jalutada ja ka varesepoju sokutas tasapisi end partide juurde.
Kuna pardid toodud ju tigusid kugistama, aga mitu nädalat peamiselt ju pudru söödud, siis hakkasin neid uue menüüga tutvustama, korjasin pihutäie igasugu suuruses tigusid ja pistsin pardipojudele noka alla. Söövad küll ja mõnuga, too ainult juurde! Aga kuna minu kelneriks olemist leping ei sisalda, siis jätsin nad omapead endale toitu hankima, kuid mul vist toidukambri kuulsus juba küljes, olen saanud endale vahvad sabas silkavad fännid - kõigepealt 7 pardipoega, siis sammuke tagapool varesepoju ja kõige taga tatsab soliidse olekuga pardimamma. Isegi majatrepile tullakse järgi, aga kuna see berna üks lemmikumaid lösutamise kohti, siis pole hirmu, et pardid tuppa trügiksid. Et neid siiski majast kaugemal hoida, panin neile lõbustamiseks kassi pissikasti veega, see piisavalt sügav, et saaksid vees pladistada, aga piisavalt madal, et keegi ära ei upuks. Pardipoegade lemmikkoht nüüd.
Eile ennelõunat aga nägin vahvat pilti - pardipoegadega hullas kassikastis ka varesepoeg! Ja kui hakkas tugev vihmavaling, jooksid piilud suure päevaliilia puhma alla, varesepoeg aga aeti sealt minema ja see tatsas kurvalt... mis te arvate kuhu? Kassikasti vette, tõmbus kössi ja kükkas vees suure vihmasahmaka lõpuni!
Ei olegi teda täna veel näinud, ega äkki kopsupõletikku saanud? Igatahes vareste puudumisel keksivad täna harakad vabalt ringi.
Kas siis on partidest ka kasu? Vist nagu oleks, igatahes mu kuumaasikad tigude ja satikavabad, vesihein viimse libleni nahka pistetud, puhmad ilusad suured ja tohutult täis õisi... Väga puhas ja korralik töö tehtud - mul pole vaja enam ei rohida, tigusid ega satikaid tõrjuda ja marjakorjamisega vaeva näha, ainult imetleda ilusaid õisi täis puhmaid :) Eh, ehtsa laisa aedniku unistuse täitumine!
Mustsõstra põõsaalused ka tigudevabad, vesiheinavabad ja alumised oksad marjavabad.
Nüüd siis järjekord tikri käes (sellel hakkavad juba ka marjad valmima), ma ei ole uurinud, kas teod kõik söödud, aga alumistel okstel marju pole ja mamma upitab oma piiludele juba kõrgemalt.
Mida siis edasi "puhastadakse ja väetadakse"? Ah jaa, tilli mul ka enam ei ole :)
Sculpey Studio
Juba pikemat aega tagasi tellitud uus polümeersavi sculpi sarjast Studio sai ka siis järgi proovitud.
Voolida seda savi väga mõnus, eriti meeldis must - ei määri. Ka liitekohti kerge siluda. Kasutasin halli (tähetolm), musta ja premo valget, millele lisasin natuke hõbedast perlexsit. Küpsetamata helmed nägid välja vägagi öös helenduvate orhideede moodi. Ahju programeerisin 130 kraadi peale, sest see savi vajab fimost kõrgemat temperatuuri, aga valmis helmed valmistasid natuke pettumust - värvide kontrast kadus. Tähetolm muutus kollaka tooniga halliks, milles midagi ei meenutanud helenduvat tähetolmu ja must jääb oma värvisügavuselt fimo softi mustale alla. Kokkuvõttes kahvatu värk, aga see-eest väga hästi lihvitav. Lakk ei andnud ka kübetki erksust juurde.
Aga õele need helmed meeldisid ja tegime juurde fimost mustad laavahelmed, lisasime vanadest varudest premost kassisilmad ning preemiaks saadud swarovski klaaspärlid (valged tšehhi omad täitsa otsas) ja selline see kee siis sai.
Õde väga rahul, ise natuke materjalis pettunud.
Pilt tehtud aknalaual ja laki läige natuke moonutab mustrit, aga kuna õde pani selle keega juba oma kodu poole punnu, siis paremat pilti ei saa enam teha.
Aga algajale on Studio väga heaks materjaliks, väga kergesti töödeldav.
Need on vana HP laserjetiga tehtud pildiülekanded premo pärlile
Voolida seda savi väga mõnus, eriti meeldis must - ei määri. Ka liitekohti kerge siluda. Kasutasin halli (tähetolm), musta ja premo valget, millele lisasin natuke hõbedast perlexsit. Küpsetamata helmed nägid välja vägagi öös helenduvate orhideede moodi. Ahju programeerisin 130 kraadi peale, sest see savi vajab fimost kõrgemat temperatuuri, aga valmis helmed valmistasid natuke pettumust - värvide kontrast kadus. Tähetolm muutus kollaka tooniga halliks, milles midagi ei meenutanud helenduvat tähetolmu ja must jääb oma värvisügavuselt fimo softi mustale alla. Kokkuvõttes kahvatu värk, aga see-eest väga hästi lihvitav. Lakk ei andnud ka kübetki erksust juurde.
Aga õele need helmed meeldisid ja tegime juurde fimost mustad laavahelmed, lisasime vanadest varudest premost kassisilmad ning preemiaks saadud swarovski klaaspärlid (valged tšehhi omad täitsa otsas) ja selline see kee siis sai.
Õde väga rahul, ise natuke materjalis pettunud.
Pilt tehtud aknalaual ja laki läige natuke moonutab mustrit, aga kuna õde pani selle keega juba oma kodu poole punnu, siis paremat pilti ei saa enam teha.
Aga algajale on Studio väga heaks materjaliks, väga kergesti töödeldav.
Need on vana HP laserjetiga tehtud pildiülekanded premo pärlile
pühapäev, 13. juuli 2008
Väike puhkepaus
Väike puhkeperiood peale kevadist tulpide õitemerd ja pojengide "õietaldrikuid".
Aga juba hakkavad päevaliiliad oma õisi avama.
Oi jeee...kui veel vihmad ka kestavad...
Ma juba mitu aastat kasvatan iseloomu, et enam ühtki lillekest aeda ei too, aga ei taha see iseloom sugugi kasvada. Peaks vist ikka muttidelt tagasi võidetud hostapeenra korda tegema ja...
Aga olgu, viskan parem jalad seinale ja loen varbavahesid, enne kui algab päevaliiliate värvisünfoonia ja ma tigudele ja äraõitsenud õitele nende istekohad ämbrisse juhatan ja uudistama tulevatele umbrohtudele viisakalt kompostikonteineri kaudu teed peenardelt välja juhatan - nad tulevad ikka ja jälle ilma piletita ja oma arvukaid lapsukesi kaasa vedades, igatahes väga häirivad tegelased.
Aga juba hakkavad päevaliiliad oma õisi avama.
Oi jeee...kui veel vihmad ka kestavad...
Ma juba mitu aastat kasvatan iseloomu, et enam ühtki lillekest aeda ei too, aga ei taha see iseloom sugugi kasvada. Peaks vist ikka muttidelt tagasi võidetud hostapeenra korda tegema ja...
Aga olgu, viskan parem jalad seinale ja loen varbavahesid, enne kui algab päevaliiliate värvisünfoonia ja ma tigudele ja äraõitsenud õitele nende istekohad ämbrisse juhatan ja uudistama tulevatele umbrohtudele viisakalt kompostikonteineri kaudu teed peenardelt välja juhatan - nad tulevad ikka ja jälle ilma piletita ja oma arvukaid lapsukesi kaasa vedades, igatahes väga häirivad tegelased.
kolmapäev, 9. juuli 2008
Äädikapuu - Rhus typhina
See puu on 12 aastat vana ja vaatamata tuulisele kohale, kõik talved kenasti vastu pidanud ja igal aastal õisikuküünlaid täis.
See puu eelmise aasta juurevõsu, millel ma ladva 50 sm kõrguselt juuni lõpul ära näpsasin ja kevadel jätsin kasvama 3 alumist punga, sest sooviti kolme tüvega puukest. Ladvad said kärbitud jaanipäeva paiku, et jõuaksid enne talve puituda. Varakevadel läheb siis uude kohta kasvama.
See puu eelmise aasta juurevõsu, millel ma ladva 50 sm kõrguselt juuni lõpul ära näpsasin ja kevadel jätsin kasvama 3 alumist punga, sest sooviti kolme tüvega puukest. Ladvad said kärbitud jaanipäeva paiku, et jõuaksid enne talve puituda. Varakevadel läheb siis uude kohta kasvama.
kolmapäev, 2. juuli 2008
Oleme juba 17 päeva vanad...
Tellimine:
Postitused (Atom)