Laupäev, 14. november 2009

Ajalugu ahju ja "Päikeseloojang"

Kudumisest lõplikult tüdinenud, tegelikult mitte just kudumisest kuivõrd istumisest. Õue pole ka mõtet minna, taevas on nii vastu maad siruli, et pole kahtlustki - seagripp, mis muud.
Hakkasin siis oma seinakappe tühjendama, et saaks ometi toa suurendamisega, st tapeedi mahakakkumisega pihta hakata. Kuna kappide eluiga tapetseerimisega samavõrdne, siis eriti avaraks mu tuba ei saanus, aga eelmise sajandi 78.a. Edasid on väärt lugemine :))) jestas, isegi paar "neitsilikku" ristsõna!? Uh, ära tegin, enne kui need ajalehepaberid ka seinast maha said kakutud.
Aga kappides!
Oi jeerum! Üle 50.a. ajalugu... ja mis kõike :))) - igasugu punaseid vappide ja lippudega ning kamalutäis kassikulda pealekauba - vau kui korralik nõukalane olen olnud :)))
Kõige-kõigem ka teile imetlemiseks :)



Kuidas sihuke poolemeetrine (kui täpne olla, siis 0,51m) mis iganes põhjusel ja ajal mu seinakapi otsa sai, kuhu isegi tolmu pühkima ei pääsenud, on natuke müstikasse kalduv - no nii "roosa" ma ka ei olnud.
Ahju see asjandus ei lähe - mõelge kui vahva aiapäeviku sellest saaks, lillekese pilt raami sisse ja jutukese jaoks isegi reajutid olemas. Ja kindel, mis kindel - seda asjandust oleks juba üpris raske kaotada :)))
Mees aga arvas, et sellest võiks hoopis külaliste raamat saada!
Kahju, et ainult ühe leidsin. Kange värk igatahes, kaks hiirekest olid selle potšota peal sussid sirgu ajanud ja kenasti balsameerunud, harja ja seebiga kannatas pesu välja, aga piiritusega desifitseerimisel kulus kahest kohast värv maha, ju batjuškad olid janused :)

Aga kui rääkida roosast ja kangest...
mnjah, ilus õrn loojangupuna, võrratu lõhn, aga... natuke liig magus ja salalik - jood nagu "Kellukest" ja kui klaasike tühi, siis tunned, et "kuppel kumiseb" :)
Ühesõnaga untsus - no pidi mul sel kõige tähtsamal momendil torm fotokaga in face auti lööma, kui nina paistes, pole ka mingit maitsemeelt, tuli mees degusteerijaks kutsuda.
Hapu ja hapu... ja kraade napib.
Niipalju kui ma ka ei arvutanud seda õiget suhkrukogust, oleksin pidanud nats asja edasi lükkama kuniks mu "täppisaparaat" oleks töökorda saanud, selle kuramuse lisatud suhkrukogusega ei saanud kraadigi juurde.
Tegelikult õnnestunud untsuminek - võrratu jook naistele limpsimiseks, et saada kena põsepuna :)
Ainuke häda selles, et need viimati ostetud korgid on saadanast -pudeleid korkides higistasin end paar kilo kergemaks ja proovi neid nüüd kätte saada! isegi mees nikastas oma õla, püüdes kuidagi seda neetud korki pudelist välja tõmmata!

Aga egas märjuke siis maitsmata jäänud :))) Tiba veel toores, aga eks jõuludeni veel ka aega.
Homme jälle põnev päev - mustsõstra oma esimene degusteerimine ja mul makulatuur pesukausis leos, aga sellest pudrust juttu siis kui miskit mida iganes...

Pühapäev, 25. oktoober 2009

Kapuutsiga :)



Eile siis lõpetasin selle aasta aiahooaja - korjasin viimased tomatid kasti "punastama" ja viisin tomativarret lõkkeplatsi, ning pumpasin vihmaveetünnid kuivaks ja kaaned peale. Katta ei ole midagi, vajadusel ainult varjutuskangas selle aasta istutatud ja istutamata okkalistele ja kui väga külmaks üritab minna, siis puistan hellakestele kergkruusa peale, tõhusam kui misiganes talvekate.

Neljapäev, 22. oktoober 2009

Veel "kulutatud" lõnga

Tekike lõpetatud

Pudel salvrätitehnikas tuunitud, kahjuks ei saa näidata teiselt poolt nn varjatud pilti, ei jäänud kuidagi fotole
Põhiliselt villa-sünteetiks segu ja natuke mohääri

See väärtuselt väike "varandus" - väheke lammast, helehall kašimiiri, mohääri ja laama segu. tiba tumedam mohäär natukese sünteetikaga, tume laama ja muster laama-kašimiiri segu. Veel lahtine, kas koon juurde kapuutsi või sallkrae, pontsho parajalt suur paks ja hirmsoe, mine sellega või põhjanabale.
Ja heegeldatud ka. Lambavill vähese sünteetikalisandiga.

Kui ma nüüd need kuramuse seinakapid ka kuidagi toast välja saaks viidud, oleksin kohe väga tubli. Vastasel juhul "raskendatud ligipääs internetile" kestaks vist lõpmatuseni, praegu tegutsen põhimõttel, et mida saab edasi lükata homseks, lükka ülehomseks ja saad endale mõned vabad päevad, ning vedisin arvuti internäti juhtme otsa tagasi :)
Pealegi mul õunavein ka juba niikaugel, et laupäeval tuleb pudelitesse villida. Degusteerimine siis kusagil kuu-paari pärast ;)

Kolmapäev, 14. oktoober 2009

Hih!

Üks hea inimene palus, et võiksin olla natuke mõistvam ja teha oma blogi teemad märksõnadega kättesaadavamaks.
Noh, hea inimese palve on täitmiseks ja asusingi siis sortima teemasid, mida võiksin märksõnadega varustada või mida hoopis välja visata, aga mu monitor oli teisel arvamusel ja viskas pildi eest.
Järgmisel päeval ka - arvuti läks käima, aga pildikastis täielik pimedus.
Läpakaga aga ei pääsenud kuidagi blogisse, viskas aga teksti, et "Sorry, the page you were looking for in the blog Hiliseaed does not exist" ja veel miskit kookidest

Pere nõukogu otsustas siis, et ega pole mõtet seda vana monitorimonstrumit remonti viia, pisteti pangakaart pihku ja viidi shoppama, et saaksin valida uue - suurema ja õhema...
... ja ma valisin suurema ja õhema - televiisori! :) Väga hea otsus muideks, mul praegu lõngade "hävitamise" periood (ainuke tegevus, mis ei väsita silmi) ja see "piltide ja heliga tapeet" on kudumise-heegeldamise puhul vägagi mõnus "lisand"

Kuna mu toas ruumi ainult ühel jalal seismiseks, otsustasin natuke korrastada, et kui arvutilaud ja osa seinakappe toast välja visata, et asendada vähem ruumi võtvate seinariiulitega, saaks siis ühe seina kenasti selle suure ja õhukesega "tapetseerida" ja endale mõnusa lebotamise ja lõngade "hävitamise" kohakese sisse sättida.

Mnjah, teate, juhtmeid kokku korjates avastasin, et monitori küljes ei olnudki millegipärast juhet?!
A´ mina juba täitsa harjunud, et ei pea enam ninapidi arvutis vahtima, pealegi on praegu kaks tööd pooleli ja tulemas suur-suur kogus tellitud lõnga ja kui ma suurt arvutit koos lauaga toast välja ei viska, ei mahu mu lõngad ega ka ise nagunii tuppa ja telekat ka pole kuhugile riputada.

Eks pean siis tegema otsuse...
Nii et, kui mind pole siin, siis ma lebotan mõnusalt teleka ja lõngadega, sest on ju sügis ja siis tuleb talv ja ma pean ju nad kuidagiviisi üle elama :)

Esmaspäev, 21. september 2009

Õunamahl ja muud huvitavat :)

Ma paar aastat tagasi ei viitsinud viimastest kuldrenettidest tehtud mahla enam kuumutada, panin aga plastpudelid korgini täis ja sumasin 5 pooleteise liitrilist pudelit külmikusse, et kiireks tarbimiseks, või nii.
Ei saanud midagi kiirelt tarbitud, viimane pudel sai lahti tehtud vist alles mais. Väga hea, nagu just värsketest õuntest pressitud. Peaks ütlema, et suur vedamine, et kuumutamata mahl nii kaua värskena säilis.

Eile tuli mehel mõte jälle kuldrenettidest mahla teha, et natuke jälle seda "toorest" ja mina loll nõus ka.
Nüüd külmikus 3 riiulit pudeleid jahtumas - see natuke sai lõpuks 36 liitrit!!!
Ai, kui see peaks käärima minema... :)))
Eks siis saan viibida atraktsioonil "Käärinud õunamahla purskkaevud" :)


Aga arvuti pildipangas sobrades leidsin veel mõned aastad tagasi tehtud pilte
Enne...
...ja nüüd
Enne...
...ja nüüd

Enne...
...ja nüüd

Enne...
...ja nüüd

Enne...
...ja nüüd

Enne...
... ja nüüd

Ja kõik sai alguse kui vana ploomipuu sai maha saetud "lastepuuks"
ja nädal hiljem ka tagaplaanil olev pea 3m kõrgune viirpuuhekk poole madalamaks "pügatud"
See oli aastal 2003

Aga laseme siis edasi
Nüüd...
...ja eks näis, milliseks ta järgmisel aastal samal ajal välja näeb? :)

Reede, 18. september 2009

Vähendame lõngajääke

No ega ei ole küll tahtmist päev läbi aias taevast tagupoolega sihtida, ma tuntud toasistuja ja kui läbi uduse nägemise just palju teha ei anna, siis on asju, mida võib vist ka kinnisilmi nokitseda
Ligi 40 lapikest veel ja võib kokku õmmelda.

See mõnus soe asi juba mõni aeg tagasi tehtud ja õhtuti üll kui tekilappe teha nohistan.
Pole enam ammu lõngavaru täiendanud, lõngakast kuidagi väga värvivaeseks jäänud... no oleks see Tartu väheke ligemal

Pildike ka pillapalla aiast - minu imeilus säravate õitega Lydia. Ta on sel suvel ära näidanud kõik värvid säravast kollasest roosa ja oranžikaspunaseni ja nüüd helendab säravpunaselt. Ime küll, aga see hetkeajel ostetud roos, kes sai ajutiselt istutatud keset aeda, sest sel hetkel oli see ainuke koht kuhu ei pidanud mulda vedama, on saanud talle ainuõigesse kohta ja sunnib mind nüüd hoopis tema ümbrust talle sobivamaks tegema :)))

Esmaspäev, 14. september 2009

...ja...

...kui arvate nägevat pilte, mis ma vahepeal veel teinud, siis kahjuks neid pole, enne said 2 salvrätitehnikas juurdeõpitud tehnikates tehtud kastikesed uued omanikud ja ma polnud nii loll, et pakutut summat poleks vastu võtnud :)
Aga sest midagi, sain juurde veel 3 kastikest, nii et õpituba tuleb kindlasti :)

Aga küsimused suurele ringile - mis puravik see võiks olla? Värava juures kasvava lehise alt leitud, kolm suuremat läksid enne muruniiduki rohukogujasse
Ja kes see võiks olla? Leidsin selle puu- või põõsahakatise prügikonteineripoti tegemise ülejäägi kivide alt. Kindlasti linnukeste külvatud ja kindlasti ei ole ei leeder, pihlakas ega saar

Kikuliisule lubatud lingid:
Keukenhof 1
Keukenhof 2
Omi pilte ei viitsi hakata albumisse laadima - neid kusagil poole tuhande ringis.

Esmaspäev, 7. september 2009

...teist...

Sedasi siis, et ka natuke maja taha miskit alustatud.
See ei ole isegi "skelett". Paar "kondikest" kõigest, tegelikult võiks öelda, et "Suur Sõda Muttidega" sai siis alguse.
Mis siit edasi tuleb, saate alles järgmisel aastal näha, rohkem sel aastal ei tee - maasikad jätan sinna talvituma.
Kurioosum - ka lõppkokkuvõttes "prügimajanduse dekoreerimine", mul siin ju kompostri ja muu pudipadi hoiukoht :)))

A seekord tahan mitte kribalat vaid suurt - kännasmustikat (Vaccinium corymbosum "Bluecrop"), kelle mu berna nahka pani koos "Nort Blue"-dega :)))))
Nii et jälle palve - kes teab kuskohast saaks seda Bluecorp´i või kedagi samaväärset koju tellida, andke teada. Pliis! :)

Pühapäev, 6. september 2009

Ühte...

Mitte veel päris valmis - ajal ja loodusel veel lõplik välimus anda, minu poolne panus sai igatahes täitsa minulik - sitside ja satsidega.
4 erineva roooza ja 1 punase astilbega, 2 minihostat ja müürililled oma potikestes ja krookuseid-krookuseid-krookuseid ja mõni varajane tulbike ka ja mu "prügimajandus" sai nüüd silma alt ära :)

Vot selle suure kivi alla tuleb ka veel miskit või keskit (vähid kohe kindlasti mitte :D)


ja siia sai siis papa Muhediku toodud pisitilluke hostake :) Eh, tänu sellele kribalakesele saigi kogu kupatus selline nagu ta sai :)))

Tänaseks siis kõik - mu kõrvad juba tulitavad prillisangadest!!! :(
Loodan vahepeal Teie postitused ka järgi lugeda ja veel mõne postituse kribada kui jälle arvutimonstrumi käima pean panema, ma juba vist võõrdunud sellest arvutivärgist :)

Kolmapäev, 26. august 2009

Külaskäik, 18 liitrit ja suhu ei kübetki

No nii, Mirjam vedas siis ka oma laisa kere lõpuks Muhedikkude juurde :)
Kaasas kolm otsitud põhjust minekuks - viisakusest vastuvisiit, tahtmine teada "kogu tõde tiikidest" ja mees tahtis kangesti näha mutilõksu, mis muttidele 1:0 ära teeb.
Tegelik põhjus - ma olin valmis minema.

Eelnevalt hoiatatud, et sõita natuke keeruline, aga selged juhised, et keerata paremale, siis vasemale, siis veel keerata ja võsast välja sõites ongi pildil nähtud kuur ja kruusahunnikud. Võsa ja kruusahunnikuid ma ei märganud, aga nägin sinist maja ja andsin mehele käsu vajutada pidurit. Paar meetrit põrutas auto ikka väravast mööda, mille kohta mees seletas, et juhises ju kirjas kuur ja kindlasti on kruusahunnik kuuri taga. Mina tahtsin siiski väravast läbi minna, mitte kuuri tagant üle kruusahunniku kui see juhtub seal olema.

Kuna jõudsime tunnijagu varem kohale, tegeles pererahvas omade tegemistega ja õues valitses vaikus. Mu käsi ei tõusnud uksekella tiristama, ma lihtsalt nautisin seda deja vu tunnet, mis tekkis juba siis kui juhuslikult googeldades sattusin blogi kirjutisele "Minu maailm"
Mu vaist ei petnud mind, vist ka üks põhjusi, miks ma ei tahtnud sealt ei lihtsalt läbi lipata ja vingerdasin kokkutulekule minemast - olen isekas ja tahtsin näha, tunda ja nautida seda mida alateadvuses tajunud. Ilma segamata. Tajumaks looja ja loodava kooslust.

Olen käinud paljudes aedades, väikestes plangu või hekiga piiratutes, parkmetsadesse kaduv-sügavates või põlispuudega ääristatutes, aedades, mis kõik kusagil lõpevad, näed seda piiri või mitte, aga kõigis on olnud tunne, et see piir on olemas, isegi sajandite vanuses, kus kunagi rajatud lillepeenraid on loodus laiendanud ja omatahtsi täiendanud ning hääbub põlispuude alla sõnajalapadrikutesse, tunnetad piire, millest kaugemale aiarajaja-hooldaja hing üle ei astu .
Terassil istudes ja pererahvaga vesteldes kadusid piirid ja ajataju, tekkis avara stepilagendike tunne - igal pool, kuhu vaatasin, lõppes vaatega taevasse, taju rändas mereni, vee mereni ja taeva mereni. Armastan sinist rohkem kui rohelist ja ma ei pidanud pead kuklasse ajama, erinevaid sinise toone paitis kõikjal, puude vahelt ja tiikide peegelpildil. Ma ei näe kunagi, mis värvi on inimeste silmad, näen ainult nende olemuse peegeldust


Vabandan pererahva ees - ma ei imetlenud lillede liigi- ega sordirohkust, ega mäleta suurt isegi sellest mida rääkisime - ma nautisin seda tunnet, mis ümbrust ja pererahvast kuulates-vaadates tekkis.

Sorri, saite kaks hullu oma aeda - mehe, kes ei tea aias olevatest taimedest muffigi, aga kuulas nagu esimese klassi juntsu, kes tahab mufist rohkem teada, ja naise, kes tervitas piltidel nähtud tuttavaid ja oli valmis vist iga kuramuse puhma alla ronima, et näha ka päkapikke :)
Päkapikke kahjuks ei näinud, aga leidsin maakera pöörlemise telje
ja Kuusehaldja istumas oma troonil, polnudki mind nähes halvas tujus, kuused tavaliselt ei salli mind (või oli see vastupidi?).
Nägin aia ajalugu, vana hääbumist ja uue uhkeldamist, nägin kitsit maapinda ja pererahva visa tööd, et lilledele kasvuks vajalikku välja võluda ja no mitte ei mõista, kust kuramusest nii veevaeses kohas kogu kastmiseks vajalik vesi välja võlutakse? Okei, sel aastal pidevad sajud, aga kui on kuiv periood?
Tihedam osa läbi luuratud, istusime niisama juttu ajades, see aed ei ole ühe päeva vaatamiseks, selles aias on tõesti aastaajad ja tulevikuaastad. Terassil istudes ja vaadates seda lummavat vaadet, kujutasin ümbrust läbi aastakümnete tulevikus. Tekkis kange tahtmine tulla sellele terassile eri aastaaegadel tulevikus kümne, kahekümne,viiekümne aasta pärast, näha kasvamist täisealiseks ja vananemist. Aga sama seltskonnaga. Vist palju tahetud, aga unistada võib ju alati

Kahju, et aeg nii ruttu möödus, ma ei jõudnudki isegi lilli vaadata ja enamus puid- põõsaid ka ei nägemata. Olen mitmeid kordi vist maininud, et ma ei ole põõsa ja puu inimene, noh, ikka olen küll kui võin olla kindel, et ei pea kuhjade viisi lehti riisuma või allapotsatanud pabulaid ja muud kärude kaupa kuhugile maasse matma:)

Ma ei teagi kui suure aitäh peame nii mõnusa päeva eest ütlema ja mitte ainult sooja vastuvõtu eest. Ma vandusin kodus, et ei too oma aeda taimekribalatki, aga võta näpust - inimhing on ikka ahne ja mõni taimeke sattus (loe noritud) ikkagi pagasnikusse. Kodus avastasin, et nende kõigi jaoks oli aias väga head kohad olemas, ka kahele! pojengile ja mina jooksin oma aia risti ja põiki läbi, leidmata kohta, kuhu ühte pojengi ümber istutada!?
No hostale oli koht olemas ja ka paar teelehte istutasin talle seltsiks, et poleks igav olla kuniks ma sellele "luukerele liha ka selga saan" ja plaanitud lilled paika istutan :)

tegelikult on veel üks põhjus aitäh öelda, aga sellest natuke hiljem :)))

Täna hommikul aeda minnes ma potsatasin eilsest heast meeleolust (dziisis - sõita autos üle 200 km ilma kordagi virisemata!) oma aia reaalsusesse - kuramuse mutt oli järjekordselt mu mustikad üles kündnud!!! :(
Tampisin nad selle suve jooksul vist oma kahekümnendat korda jälle turbasse - ime, et nad mul üldse veel elus on ja isegi marju omajagu saadud, korjasin viimased mammud, pea liitri jagu, maasikaid juurde ja toormoosiks, no täpselt 4 purgitäit, suhu ei saanud kübetki. Läksin siis ploome puu otsast alla meelitama, vehkisin küll pika ridvaga, aga ei ühtki.
Esitasin meestele ultimaatiumi - kas ronivad puu otsa ploomide järele või jäävad õhtusöögist ilma.
Vot see oli loll tegu, nad kurivaimud läksid raputasid puu pea tühjaks ja taeva päralt - 32 purki sai täis topitud kompotiks, aga kuumutusnõusse mahub ainult 8 purki!
Kui viimased purgid said köögipõrandale jahtuma tõstetud, avastasin, et endale söögiks ei jäänud isegi mitte kõige kribumatki! kogu selle suure koguse otsas ise ilma nagu peni pehmest leivast!

Vanaema öösel ploomipuu otsas või ootaks ikka päevavalguseni?

Laupäev, 22. august 2009

Ei sajagi vihma!

Lõpuks ka taevaluugid kinni ja tänane päev üpris suvine, aga taeva päralt - praegu õues ainult 5 kraadi sooja!
Aga hea seegi, et homme ka lubati kuiva, vast kuivab pesugi

Kolmapäev, 12. august 2009

Veel maasikaid :)

Vot selliseid ma täna korjasin sellel kevadel külvatud kuumaasikatelt, sorti kahjuks ei tea, sest paberinutsak, milles seemned olid ja ka nimi kirjas, läks ülejäänud tasku sisuga prügilasse.
Esimeseks saagiks neid imeliselt tugeva metsmaasikalõhnalisi korjasin pea liitri jagu.
Need kuumaasikad kasvatavad lisaks suurtele marjadele ka tütartaimi.


See pirakas nahaalne ritsikas kukkus õhtuhakul mulle köögiakna all serenaadi siristama, ehmatades kõik metsamummud astilbeõitelt minema
Ja kui fotoka talle supermakro võtteks nina alla toppisin, ronis ta objektiivile selle serva närima. Üritasin teda maha raputada, aga võta näpust, see tegelane nii kõvasti fotoka küljes kinni, et pidin teda koivast sikutama. Vist sai vihaseks, lasi oma lõuad objektiivi küljest lahti ja lõi nad mulle näppu kinni!
No palju võib! Alles sain havi käest hammustada, nüüd üks pirakas tirts ka näppus kinni! Jooksin mehele kaebama, et võtku see kuramuse satikas mu näpu küljest!
Mul igavesti hea mees, päästiski mu näpu ja ütles, et kui tahad, siis ta võib karistuseks selle tirtsu mulle õhtusöögiks grillida.
Ma halastaja hingega, nähes, et ei olnudki fotokat ehmatusest maha pillanud, andsin sellele nahaalsele tegelasele andeks ja palusin ta naabri aeda vabaks lasta, las siristab ka naabrinaisele :)

Uurisin natuke infi selle tirtsu kohta, see hoopis ritsikas, heinaritsikas nimelt, sest täna püüdsin ühe tegelase klaaspurgi alla ja sain korralikult (prillidega :D) vaadata, mihuke see elukas ka välja näeb. Parajalt agressiivne, näppu ei soovita talle nina alla pista, väga valus küll pole, aga eilsest näpul väike armike mälestuseks - paar millimeetrit nahka hammustas ära.
Paras õgard, pistsin talle purki ühe 2 sm pikkuse kapsaussi ja selle pistis see tegelane paari minutiga nahka. Hüpata suurt oma suure kere tõttu ei jõua, aga kiire ronija.
Nii et, säh sulle, ela aastaid selle ritsikaga kõrvu ja alles siis kui ta lausa su akna alla serenaadi siristama tuleb ja näppu haukab, saad teada, et osa neist siristajatest isegi väga kasulikud - just need suuremad, pistavad nahka isegi rohelist närivad pisemad tirtsud (pool tundi peale kapsaussi pisteti ka hulga pisem rohutirts nahka) ja muud kahjurmutukad, mine või nabrinna aeda oma eilset "kavaleri" tagasi tooma :)))
Siristavad ainult isased, emaste ligipeibutamiseks :D

Teisipäev, 11. august 2009

Sügisemärgid kesk suve

Sel aastal annab sügis endast juba kuujagu varem märku, et on siiapoole teel - Saladin, kes oma täisõieilu on enamuses näidanud septembri alguses, hakkab juba õitsemist lõpetama ja alles septembri keskel, kui leeklilled õitsemise juba unustanud, õitsema hakkav Robusta kiirustab oma õisi näitama, kadudes leeklillede õitemerre

Sügisududest rääkimata - need saabusid juba kuu aega tagasi, näidates oma imelisi udutantse, aga jättes maha sügise jäljed, kes salamisi käib udude varjus mu aeda oma jalge alla tampimas. Ühele "kurgitünnile" astuti juba peale, aga pirnipuu alla vist ei viitsitud kummarduda,
see naudib veel suverohelust.

Ega kellelgi pole mulle metskitsi laenata?
Kuramuse Martsipan! Ise sent surmale võlgu, vana ja räsitud, aga õunapabulaid otsas vist tonni jagu - iga päev koristan puu alt pea kärutäis ja haned tõstavad protestikisa kui neile isegi õunavarre viskad. Jube töö se õunte matmine kompostiks, aga ega ma seda õunapuud maha ka ei raatsi saagida.
Augukaevamisel isegi berna abis, kuniks olime sõidus, oli ta oma puhkekohta sõnajalgade vahele hiigelaugu uuristanud, mis nüüd "musta auguna" kesk rohelusepadtikut tumendab. no 2 kärutäit pabulaid mahub kohe kindlasti sinna matta :)


Haa, need tomatid korjasin täna hommikul kasvumajast, et Tartu sõit ja vast... noh kingituseks või sedasi koos maasikapotiga, et kui Muhedik juhtub kodus olema. Aga no täitsa minu moodi - unustasin märkmiku telefoninumbriga köögilauale :)))
Nüüd siis kena "natüürmort tikutoosiga", kollased on Hurma ja hiigelsuured sertse buivola (suurim siin 680g) ja rozovõi gigant, millest need gigantsemad juba ära söödud ja kannab praegu väiksemaid, poolekiloseid ja natu kergemaid.
Kuna sügisudud juba varakult platsis, siis et oma tomateid säästa selles tillukeses ülekoormatud kilemajas, ei tohi ma taimi neile vajalikus koguses kasta. Selle tõttu siis ka tomatid jäävad üha väiksemaks, maitseomadused sellest ei muutu, aga muudmoodi pole võimalik ilma pritsimata taimi tervetena hoida ja kandeaega pikendada.

Ülejäänud aed oma olemuselt juba septembris, Suvi on jäänud vanaks ja ilmutab väsimuse märke.

Ka minul plaanis oma jalad seinale visata ja kuulata ritsikate sirinat ja õunte potsatusi, selg veel siiani kirvendab autosõidust ja ega polegi tahtmist looduse ajakulule vahele segada või pooleliolevaid töid edasi toimetada. Mida annab edasi lükata, seda ka lükka, nagunii ei jõua kunagi kõike.

Täna ei sadanud tilkagi, aga taevas tõmbub pilve.