teisipäev, 13. detsember 2011

Palju õnne!

Kõike head ja seda palju
- tervist, aastaid, taimepotte, päikest, vihma, tuult ja lund
ja head und!

Kuna ma praegu elangi ainult muusikast, siis kuulates Maksim Mrvica esituses "Hana's Eyes" (autor Tonči Huljić) turgatas pähe idee panna muusikale juurde pildid.
Nii ma häbematult luba küsimata (loodan andestusele :D) hamsterdasin selleaastased blogipildid Muhedike tegemistest.
Sorry, et valik nats nadi, aga palju häid võtteid ei saanud kasutada formaadi tõttu.

esmaspäev, 12. detsember 2011

Ootaja

Ei tulnud Ootaja kasukasse triipe ei järgmise päeva hommikuks ega ole neid ka praegu.
Hall ebaühtlase karvapikkusega kasukas määrdunudvalgete sokkide-põlvikute ja kurgualusega ning "kooretilgakesega" alahuulel, mis ei muutu lumivalgeks ka pestes.

See väga omapärase kasuka ja näoga väikeste viltuste silmadega kassike on tohterdamise ja eridieediga praeguseks tublisti kosunud ja tasapisi harjutame juba tavasöögiga. Arvata võib, et olnud enne kodukass, puhtust hoiab hästi, isegi siis kui peale pikka nälgimist ei püsinud (või visatigi ta seepärast saatusehooleks?) isegi veetilk kõhus kauem kui mõned minutid.
Ei tea, kes kassikese omanikud, oleme küsinud paljudelt ja palunud ka teiste käest uurida, ehk ootavad omanikud samuti oma lemmikut. Teda hakati poe juures nägema umbes samal ajal kui kadus Sniki. Mõne arvates on ka see kassike nn "kassipojast mänguasi", keda läbi aegade ikka sügiseti autost poe juurde poetatud ja keda ümbruskonna elanikud kostile võtnud, kui rebane ette ei jõudnud.

Ja ei tea, mis õudused see, veel nimeta Ootaja, on läbi elanud, aga veel siiani kardab paaniliselt õue minna, ta on valmis isegi vihaselt võitlema, et saada tuppa tagasi kus tunneb end üpriski õdusalt kesk koeri-kasse-inimesi.
Ning talle meeldib ka fotoka ees poseerida, oma võluva inetusega segus tasakaaluka käitumise ja heasüdamlikkusega on see kiisuke pugenud meie kõigi südametesse.


Aga mis puutub kommenteerimisse - ma ei oska öelda, kunas või kas üldse. Ma võin küll pidada monolooge oma "prügikastiga", aga ma pole veel valmis pidamaks dialoogi ükskõik kellega teist, kui just kellelgi miskit abi vaja, aga selleks on e-meil ju olemas. Nii et, vabandust, aga mulle meeldib praegu veel rohkem olla iseendaga. Kuigi, mis seal salata, eks Uudishimu ole ka minu teine nimi, piilun teie blogisid küll :D

kolmapäev, 7. detsember 2011

Esimene lumi

Juba 10 päeva uues kodus. Oleme beebipontsakuse venitanud hulga pikemaks ja kõrgemaks ja kaalus 3 kg juurde võtnud. Kaalume nüüd 17 kilo.
Praegu käib meil kooselamise reeglite paikapanek - mida ei taha, et koer ei teeks täiskasvanuna, ära luba juba kutsikana. Selle 10 päevaga on ta juba paar asja selgeks saanud - kasside söögi-joogitopsid on pühad ja puutumatud ja kassid ei ole mänguasjad ning neid ei tasu taga ajada. Üldiselt on kõutsid kutsaga väga leplikud ja hoiduvad koera provotseerimast ja üleannetut põngerjat karistadakse leebelt pehme käpaga või sisinaga. Väga heaks kasvatajaks osutus soliidne ja härrasmehelik Matu, tänu kellele hakkab koerale selgeks saama, et kasside toidunõud on ainult kassidele ja et mitte igale poole, kuhu kassidele on lubatud minna, ei tohi koer ronida, ei vooditele ega diivanile või tugitoolidele.
Teised kassid üritavad teha nägu, et see suur karvane ei lähe neile üldse korda. Kuigi ka Kass Kurepojal on küllalti omapärane kasvatusmeetod.
Olen mitmeid kordi pealt näinud, kuidas kass jalutab ringilippavast Roy`st otse nina alt mööda, riivates koera oma sabaga, läheb koera selja taha ja sirtsab lõhnamärgi maha. Kuni koer end sellepeale ringi pöörab ja lõhna uurib, läheb kõuts sinna kuhu tavaliselt koerale keelatakse minna

- kas lillepeenrasse

või jalgrataste juurde, sest kutsa ohutuse mõttes pole tal ka jalgrataste vahel käimine lubatud. See on hea treening - ahvatlus ja keeld. Kui minu keeldu eiratakse, siis kassi sisinat mitte.


Iga päev käime õues, ka vihmaga, sest toidu "ülejääk" tuleb ju kuhugile kükitada ja väljatulev vedelik soristada. Kuna alles beebieas ja õpetamise aeg ka alles lühike, siis mitte alati ei tule meelde, et peab õue küsima, mõni üksik harv kord tuleb loiguke esikusse kui ka pererahvas ei tuleta meelde õigeaegselt väga hästi selgeks saanud sõna "õue".

Snoopi traksid ei lähe isegi üle pea ja enne kui uued suuremad ja treeninguks sobilikud traksid saame, et saaksime ka kõrvalkõndi harjutada, seni harjutame lihtsalt kaelarihma kaela panemist ja äravõtmist ning ka niisama kaelasolekut, paaril korra, siis kui õues möllamisest piisavalt väsinud, et ei tekiks tahtmist kuhugile tormata või veel miskit uurida, ka jalutusrihma otsas kõndi majani, oleme siiani poole õuega tutvunud, jõekünkast alla ja üles on praegu veel pikk ja raske teekond.
Mulle üldiselt ei meeldi suurt kasvu koeri alul ainult kaelarihmaga treenida, ju nooruses nähtud kuidas üks suur dogi koolitustreeningul ränga trauma sai, ohutum on traksidega, mis juhivad küll kaela, aga tugevama tõmbe ja rabelemise korral jaotub surve mitte ainult kaelale vaid ka rindkerele ja täitsa ohutu nii kaelalülidele kui ka selgroole.


Eile õhtu viimase pissiringi ajal hakkas sadama ilusat laia lund. Roy esimene lumi ja natuke hirmutav vist, jäi terassikatuse alla seisma ja hakkas lumerätsakate peale haukuma. Läksin lumesaju alla ja kutsusin kutsa enda juurde, julgust juurde saades läks helveste püüdmiseks ja lumes püherdamiseks, peaaegu oleks meelest läinud, milleks õue mindi. Majja tulles oldi nii väsinud, et "kott kontidega" kukutati klõbinal põrandale. Ja veel uneski sibati lumehelvestega võidu.