Reede, 31. oktoober 2008

Siidisabad

Seekord ikka juttu linnukestest, mitte minu järel sabana lohisevatest siidikangastest, mul siid otsas.
Ja ega siid üksi otas ole, kassikoort ka pole ainust tilkagi kodus.
Minul muidugi kama kaks, kas koort on või ei, aga Kass Kurepoeg korraldas näljastreigi ja kuulutas kõva näugumisega, et kui kas või üht tilgakest koort tema toidu sisse ei sortsatata, siis viskab käpad sirgu ja saadab hinge kasside paradiisi, enne seda aga tüütab meid oma kräunumisega surnuks. Isegi demonstratsioonesinemine korraldati - visati end mauhti mehe jalge ette pikali, peaaegu oleks võinud mehest saada esimene põrgusse mineja, kaasas raske südametunnistuse koorem.
Mnjah, eks peab siis poodi selle kuramuse kassikoore järele minema.

Jope selga ja koerakuivik tasku. Kompensatsiooniks bernale, et kaasa jalutama ei võeta. Poekäigule berna enam kaasa ei tule, viimati tõmbas kaelarihma üle kõrvade, pressis end enne mind poeuksest sisse ja lõi käpad letile. Ma isegi külas veidriku kuulsusega - nüüd siis koer ka. Istugu parem kodus ja häbenegu.

Sain väravast välja, esimeses veelombis kükitas hall linnuke, keeras end nokaga minu poole ja kukkus kriiskama. Mis sellel siis viga?! Astusin sammu ligemale ja kükitasin, linnuke kriiskas aga edasi ja hakkas tiibu lehvitama. Jalgupidi poris kinni või? Nihutasin end veel veidi ligemale, täitsa lombi piirile, ja kae imet, lind polnud sugugi jalgupidi kinni, lõpetas oma kriiskamise ja tiibadega vehkimise ja astus ka sammu ligemale. Nii me siis vahtisime nagu kaks tola teineteisele otsa, vahemaad umbes poole meetri jagu. Libistasin käe ettevaatlikult taskusse ja võtsin koeraküpsise välja, leotasin natuke lombis ja pudistasin raasukese linnule lähemale. Kohe lendas väike parv linde seda tükikest haarama. Viskasin ka ülejäänud tükikesed parve keskele, aga võta näpust, ei huvitanud neid koerakuivik üldse, hullati vees niisama ja pritsiti mind veepiiskadega. Isu suplusest täis, lennati tagasi arooniapõõsasse ja vahiti vaikselt, et mis ma nüüd edasi teen. Jäin kükitama ja linde vaatama.
Tuli meelde, kuidas üks koer mind lolliks tegi.

Peterburis enne oma lemmikkohvikusse sisenemist, nägin armetut kolmel käpal liipavat koera, kes jäi ukse kõrvale seisma ja vaatas pea viltu kurbade silmadega mulle otsa. Kohvikus istudes nägin teda läbi akna - no hale hakkas, kuidas sa sööd hõrgutavaid pirukaid kui õues nälginud vigane õnnetu elusolend. Küsisin kelnerilt suure tüki vorsti, võtsin ka ühe piruka kaasa ja viisin koerale, piruks ja vorst võeti ettevaatlikult vastu ja pandi maha, liputades tänulikult sabaga. Ikka käppa ülal hoides asuti pirukat sööma. Pirukas söödud, lippas koer ilusti neljal jalal sabaga vehkides minema, jättes vorsti puutumata sillutisele. Kelnerid troppis vahtisid ukse vahelt ja irvitasid. Selgus, et see koer oli kohvikutöötajaid mitu kuud oma lonkamise ja haleda olemisega petnud ning palukesi norinud kuni pettus avastati, siis hakkas kohvikukülastajaid pommima.
Nägin tega veel mitmeid kordi, aga enam kordagi haledalt lonkavana ja ei ühtki muud hõrgutist, peale selles kohvikus valmistatud singipirukate, vastu ei võetud.

Vot nii, nüüd siis vedasid siidisabad mind ninapidi. Vaatasin kaua nende tegevust, nad küll juba mitu nädalat püsivalt meie aedades puid ja põõsaid tühjendamas, kõige rohkem maitsevad vist lodjapuu hirmhapud marjad, ei jõudnudki neist jõuludeks verivorstile kastet teha. Aga kordagi pole neid nii ligidalt näinud ja kahjuks poodi minnes ju muidugi fotokat kaasa ei võeta.

Pühkisin veepritsmed jopelt ja ruttasin poodi - ilusad linnud küll, aga ei või ikka kassil lasta nälga surra.




Pildid võetud internetist, kahjuks ühtki fotot ei leidnud, kus oleks ilusti näha selle linnu imeilusa sulestiku hallide varjundeid ja üleminekuid õrnpunaseks ja saba ning tiibade erksaid kollaseid, punaseid triipe, silmades helklemas nii sinist, rohelist, pruuni kui ka musta.
Liigikirjeldus

Koerale ostsin poest sardelli, vahel võib ju ka rämpstoiduga hellitada väravasse vastutulijaid, lihalõhna peaks sardellil ju olema.

Teisipäev, 28. oktoober 2008

Natuke juttu siis polümeersavidest 1. osa

Eks ma siis panen kirja, mida ma enda kogemuste järgi tean ja arvan.

Kõigepealt fimo. Seda on pehmemat softi ja effecti ning kõvemat classicat.
Pluss nendel savidel - väga hea värvigamma, pehmed voolida, küpsetamine teistest natuke madalamal temperatuuril.
Miinuseks - tumedad toonid annavad tegemise ajal natuke värvi ja kui teha keerulisema mustriga, on parem lasta ööpäev seista või segada hulka natuke kõvemat classicat või scalpey studiot.
Fimo üks minu lemmikuid ehete tegemisel, aga olen teinud ka mõned pildiraamid ja veel nipet-näpet.

Cernit. Olen ikka mõned pakid koju toonud ja ka fimoga koos kasutanud, aga vähe, Lihtsalt ei ole see materjal minule käepärane. Ei oskagi öelda midagi halba ega head.
Cernitit koos fimoga olen küpsetanud fimo kuumusel 110 kraadi.

Sculpidest meeldib mulle Studio savi - suur pluss, et must ei määri, hea voolida ja hiljem lihvida, peale mustri kokkupanekut võib kohe hakata tegema. Peale küpsetamist isegi kõvem fimost.
Miinuseks väike värvivalik ja natuke fimost kõrgrm küpsetuse temperatuur.
Igatahes kui värvivalikule suuri nõudmisi ei ole, siis minu arust üks paremaid savisid. Kombineerin tihti koos fimoga ja kõvastub ka 115 kraadiga kõvaks.

Premo. Kasutanud ainult musta, pärlmutriga savisid ja poolläbipaistvat fosti.
Nendest meeldis kõige rohkem frost ja seda kasutan koos fimoga. Väga hea teha kivide imitatsioone. Küpsetamise temperatuuri tahab küll 130, aga fimo kannatab selle temperatuuri ka ilusti välja, ei ole kordagi värvimuutust toimunud.
Studio savi meeldib mulle veel ka selle pärast, et sellest annab ka teha tugevaid pildiraame kui põhiosa küpsetada kahe klaasi vahel ja hiljem mistahes savist muster peale ja uuesti küpsetada. Igatahes viimati tehtud pildiraam sai studiost üks õnnestunumaid.

Nüüd sai natuke katsetatud nukkude ja miniatuuride valmistajate poolt soovitatud Living Doll´i.
Miks? Sest vaatamata eelpool kirjutatud savide headele omadustele, ei sobi nad minu kassiprojektiks, kas jääb tugevusest puudu (fimo classic) või on kasside jaoks liig pehmed ja deformeeruvad juba enne küpsetamist, ahjus olles tükib ka pea, vaatamata sisse pandud traatkarkassile, natuke vajuma ja kujuke ise ka natuke läheb vormist välja.
Praegu mul 5 kõige väiksemat (etturid) tehtud ja vaatamata soojale ruumile kõik ilma karkassita hoiavad ilusti pead püsti :). Annab hästi voolida ja apsakaid siluda. Katseks ühe hästi peene kaelaga kassi küpsetades ei läinud savi nii pehmeks, et oleks tekkinud kaelakõverust.
Esialgu ainus miinus, et ma pean kassikesed ise valgeks ja mustaks värvima, seda savi ei toodeta värvilist.
Kuidas värv püsib ja kas annab pärast ka lihvida, veel ei tea, oleneb ka kui ilusti ma suudan pealmise pinna siluda, see mass võimaldab väga korralikku pinda töödelda, igatahes sõrmejäljed ei jää ka eriti peale.
Kuigi kahtlen, kas pääsen järellihvimisest, mu voolimise oskused on pehmelt öeldes vägagi viletsad. Igatahes mu 5 kassikese suurim sarnasus tuleb sellest, et nad valmistatud ühest ja samast materjalist. Ime kombel ka ühekõrgused, aga erinevas toitumuses :)

Pühapäev, 26. oktoober 2008

Natuke fimot

Osinka foorumis oli juttu, et mis vahe on swirlil ja tsunamil. Olen teinud mõlemat, tsunamis tehtud paar jupikestki alles. Kuna mulle see tehnika ei meeldinud, siis arvasin, et ega küll küllale miskit tee, veeretasin tsunami helmed ja swirlisin nad üle.







Siin osa neist, kokku karbikese täis helmeid keedeks, ripatseid ja võtmehoidjaid.

Kolmapäev, 22. oktoober 2008

Kas tunnete Hildat?

Kui ei, siis saage tuttavaks - HILDA! :D

Täna lihtsalt virisemise tuju



Niipalju siis oma sügisesarja esimesest tööst ka värvi saanud, rohkemaks kontuuri ei jagunud, jääb kummiliimi ootama. Enne pole mõtet ka tausta ja ääri värvida.
Homme proovin soolaga katsetada, õpiku järgi.

Esmaspäev, 20. oktoober 2008

Türkiisi imitatsioon fimost

Korra lastega tegime ka türkiisi imitatsiooni. Internetist lugesime paar õpetust, aga lõppkokkuvõttes tuli välja ikka omalooming.
Võtsime türkiissinist nr.39
natuke pool-läbipaistvat, kui mälu ei peta, siis cernitit, aga võib ka PLP fimot, musta ja kuldset nr. 11
Riivisime tiheda auguga riiviga 2x need lisad läbi, lisasime türkiissinisele ja riivisime veel kord tiheda riiviga.
Mätsisime kõik jälle kokku ja riivisime suurema auguga riiviga, need riivitud tükikesed veeretasime õrnalt erisuurusteks kuulikesteks.
Näidiseka oli meil 2 ehtsat türkiisi - üks aafrika türkiisist helmes ja üks ripats.
Mina tegin oma "kuulikesed" ainult musta akrüüliga kokku, lasin natuke taheneda ja veeretasin nendest helmed, tulemus natuke liiga kirju

Need küll välja prakeeritud kui kõige "määrdunumad", vähe värvi pinnalt maha lihvitud, aga selline peen mustrivõrgustik sarnanes väga aafrika türkiisile.
Piiga aga segas natuke tavalist aiamulda musta akrüüliga, lasi natuke kuivada ja segas oma fimokuulikestega õrnalt läbi ja hästi õrnalt veeretas helmesteks.
Mõned piiga helmestest lagunes küll küpsetamise ajal, aga peale lihvimist osutusid tema tehtud no äravahetamiseni ripatsiga.
Kahju, et neid ühtegi mulle ei jäänud ja pilte ei saa teha.

Et saaks tõesema türkiisi, ei või fimotükikesi veeretada ühtlasteks kuulikesteks, mida erineva suuruse (5-12mm) ja kujuga ja mida paksem tume mass (värv mullaga või ka hästi peeneks riivitud musta fimoga) kuulikeste vahele (ei või seda väga palju olla), seda ilusam tuleb.
Lakkida on parem poolmati lakiga. Need pildil olevad on lakitud poolläikivaga, natuke palju läiget, võrreldes ehtsate kividega.

Aga need siis ahvatluseks :o))) - alles soojakesed, mullaga tehtud, veel lihvimata ja näpujälgedega.
Kirjutasin alul, et üks nendest neljast ehtne türkiis, häh, ehtne kivike oli hoopis laua alla kukkunud. Olen ikka päris pime muti, alles lihvimiseks pihku võttes sain aru, et kõik neli on võltsingud :)

Laupäev, 18. oktoober 2008

Öine sekeldus kassiga

Seoses KatiLooma miniatuuride meeldetuletusega, tuli meelde, et ma olen korra ikka ka miskit kümmekond aastat tagasi teinud. Vast keegi mäletab seda valget massi, mida pidi siis kõvaks keetma. Vot sellest olen teinud kassikujudega malendid. Kujukesed ise tulid küll üpris äpused, aga komplekt sai küll vahva, igatahes saaja oli ülimalt rahul.

Häh, eile õhtul tuli hull mõte katsetada kasse teha polümeersavist. Vanal inimesel pole küll mõistus korras!

Kõigepealt katse fimost - natuke oli softi ja pakk classikut, segasin segi ja proovisin kuju voolida. Mitte eriti õnnestunult, pinda ei saanud mingil moel tasandada.
Järgmine katse Sculpey Ultralightiga - pole mõtet sellega vaeva näha, liiga rabe ja liiga kerge.
Vot Sculpey Studiost tuli juba väga ilus kiisu, aga arvasin, et 4 sm kõrgune jääb natu väikeseks. Paras oleks "kuningas- kuninganna" teha 10 cm-sed, et vaataks, kuidas sellise suurusega välja tuleb. Mõeldud, tehtud. Peale väikest pusimist ja vormimist sai ilus graatsiline kassiemand valmis.
Ainult ühe asja pärast ei tasu elektrit kulutada ja tegin ka ühe kaelakee ja kävõru jagu fimohelmeid. Kuni neid helmeid valmistasin, hakkas mu kiisu "elama", kõigepealt keeras oma pea natuke küljele, mis polnudki kõige hullem - andis kujukesele ainult graatsilisust juurde. Olgu, kui tahab kõrvale vaadata, las vaatab, tegelesin helmestega edasi. Siis hakkas kassike küüru vajuma ja vot see juba mulle ei meeldinud.
Lõikasin kassikese seljale pikku lõhe sisse ja panin sinna traadipuntra karkassiks, jätsin ka väikese otsa alt välja, et saaks siis küpsetamise ajal tagurpidi restile riputada, et vähem deformeeruks.
Helmed valmis, ahi 130 kraadini kuum, panin oma asjad ahju ja hakkasin kavandama siis uusi kassikujusid, vaadates aegajalt, et mis ahjus toimub. Igatahes "elas" mu kassike ka praeahjus oma elu edasi - pikk graatsiline kael hakkas lühenema! Vot see oli küll üllatus, pigem oleks võinud pea allpool rippudes hoopis venida. Jäin vaatama, et mis edasi. Aga edasi juhtus see, et kui küpsemise lõpuni oli jäänud veel 11 minutit, pudenes kassike traatkarkassi küljest ja potsatas ahju põhjaplaadile.


Selline siis mu kiisu nüüd välja näeb, 6 mm lühem ja kuidagi ühele poole kiivas ning maha potsatamisest "lamatisega" sabal. Ega iga asi ei saagi õnnestuda. Peab teiste materjalidega edasi katsetama, igatahes idee kinkida oma pojapojale kassidega malekomplekt on idanema hakanud.
Peaks KatiLoomalt nõu küsima, milline neist sculpeydest selleks parim oleks.

Milline siis kiisu enne küpsetamist oli?
Töötlesin siis öösel tehtuid pilte natuke heledamaks, et oleks paremini näha.
Pildid tehtud just sel ajal kui hakkas pead keerama ja küüru vajuma





Natuke keerasin kassikest, et näha, kuhu kanti siis ta pead keerab,

Kolmapäev, 15. oktoober 2008

Kui uni kaob

Täiskuu ja puha, libahuntide aeg. Eks see vist ajaski kella kahe paiku une pealt.
Istusin siis nagu tola köögis, kohvitass ees ja otsisin ajaviidet. Kohvimasina üks väga halb omadus - vajuta aga nuppu ja värske kohv niriseb tassi. Rumal tegu, eks ole. Ilma selle masinata oleksin küll targem olnud, et viimane asi, mida öisele unetule vaja oleks, on tass kohvi ja poleks viitsinud küll kohvi teha.
Hakata koristama? elamine juba nagu seapesa, tegelikult hullem, ma olen näinud seapesa, see hulga korralikum. Aga selline öine koristamine oleks kindlasti meeste poolt palju küsimusi tekitanud, ei tasu neid siiski ärevaks ajada.
Lugeda? Aga ma pole juba hulk aega ühtki uut raamatut ostnud. Siiski, siidiõpikud. Eks siis neid uuesti sirvima. Ise ennast väga targaks pidades, saan aru, et seda tarkust polegi eriti palju, aga kummastki õpikust polnud mingit tolku. Tekitasid ainult tahtmise järgmist kangatükki värviseks mäkerdama.
Näppe siidivarudesse lüües, leidsin veel ühe suure sallikupongi. Kas olen tõesti neid nii palju kokku ahnitsenud või nad ise tasapisi paljunevad, igatahes juba teine leid.
Kuna suurem jagu pruune toone otsas, siis segasin värvid ise, äh, pime nagu ma olen,köögi valgus ka nagu ta on, nägin tulemust õigete värvidega alles hommikul. Ei tulnudki kõige hullem, natuke oleks võinud vast heledam olla, aga võibolla ka mitte


Päike särab, peaks õue minema - kive toodi juurde, sortisin endale ka mõned omapärasemad. Aga ma ei suuda sundida end tegema midagi mida ei taha - sügis ei ole minu aeg ja nii ma siis molutan aega surnuks.

Teisipäev, 14. oktoober 2008

Oktoobrimaasikad


See nelgike mul "muru-umbrohi", mis ime läbi ta nädal tagasi muruniitmisest pääses, ei tea.

Laupäev, 11. oktoober 2008

... ja kolmas ka

Mul on väga-väga hea õpetaja olnud, suur tänu Muhedik! Võrratu ammendamatute võimalustega tehnika.




Vot nii, raamid lähevad nüüd pliidipuudeks!
Tegelikkuses see rätt natuke pastelsemates toonides, täna natuke liiga pime ilma välguta pildistada.

Olgu, nüüd küll viimane.
Noh, minu aia sügis siis kah - "Berhardiin hostapeenras" :)



Kasutatud ka kõrsi, aga ainult otstes, ülejäänud pind švammiga tupsutades ja soola ja veepritsmeid ja juuksefööni. Natuke üle poole tunni (koos pildistamisega ja köögipõranda pesuga)

Reede, 10. oktoober 2008

Esimene "kõrreline"... ja teine ka


Inspireeritud Kadaka sügisesest aiast.

Just sai valmis ja pildistatud välguga, mis kahjuks erksamad kollased-pruunid "nahka pistnud"
Muhediku õpetuse järgi, natuke endapäraselt kohendades, vett ja soola ei kasutanud ja lasin tal endal kuivada.


See on täpselt "retsepti" järgi tehtud - veega pritsitud ja soolatud. Tehtud tühjenevate värvipurkide põhjajääkidest, sellepärast ongi nii tugevad toonid.


Ja siin siis esimene sall päevavalguses.

Pean jälle Tartu reisi ette võtma, värvid hakkavad otsa saama.

Kolmapäev, 8. oktoober 2008

Kõige ilusam aed on unistuste aed

On ju.
Seal pole kunagi ei tigusi ega mutte.
Pole kunagi põuda ega pidevaid padukaid.
Tuuled ei puhu taimi pikali.
Mitte kunagi ei kahjusta taimi ükski haigus ega kahjur.
Pole vaja rohida ega koristada äraõitsenud õisi.
Pole vaja ka lehti riisuda.
Mõtlema, et kust kuradist seda mulda ja komposti saaks ja kui koorem kohale veetakse, end hingetuks seda laiali tassides ning imestades, et kuhu neetud kohta see aastakümnetega veetud muld siis kaob.

Ja kui fantaasiast jääb puudu, istud arvuti taha ja imetled teiste aedu.
Imeilusaid aedu, mida iialgi endale ei saa, sest enda aias on alati miski vales kohas ja ... ning ...






On ju ilus? Iga kord kui vaatad on sama ilus

Mu nabrinna on minust targem - juba üle 30 aasta unistab, mida kõike ta oma aeda istutaks ja... ja vaatab telekast seebikaid.

Minu telekas on keldris, kastis.
Peaks ka tuppa tooma...

Teisipäev, 7. oktoober 2008

Udu nagu piimakisell

ja niiskus poeb kontideni, brrr...
ning kuna mind sellesse paksu piimakisselisse uttu miski väevõimuga ei aja, otsustasin natuke kappides korda luua. Hmh... leidsin igavikulise tundmatut päritolu materjalist boamaopikkuse salli, no nagu ei mäletagi, et selline ka olemas. Kapikoristus jääb teiseks korraks. Otsustasin selle salli võtta värvikavandi proovilapiks.
Eile õhtul tehtud uue kavandi üks detail, siis sellises värvikominatsioonis

Värvid veel kohati kuivamata ja mu uus keedetud piirjoonevärv, mis siiski ei kõlba mukilegi, aga vähemalt nüüd tean, et prooviks ostetud õlivärviga toonida ei saa.

Pühapäev, 5. oktoober 2008

Egas minagi...

...või teistest maha jääda, Köögikata ajas oma õunakoogiga suu vett jooksma. Eks siis küpsetasin ka selle "universaal-nahaal" retsepti järgi, millega võib kõiki marja- ja puuviljakooke teha. Arvata võib, et tädi Marie "imporditud" retsepti järgi


Oleksin pidanud küpsetama õhk- ja altkuumusega, alumine koorik on maitsvam kui on parajalt krõbe.

Retsept:

180 g võid (margariini)
100 g suhkurt
6 munakollast
maitseks võib lisada, mida iganes - amaretot, rummi, konjakit
mina leidsin külmikust poolkuivanud sidruni, riivisin koort ja lisasin poole sidruni mahlast.
või suhkruga vahtu, lisada maitseaine ja segades munad ükshaaval (või kakshaaval, vahet pole)
Lisada jahu koos 1tl soodaga mikserdades juurde.
Ärge küsige palju seda jahu panna, raputan alati topsist mikserdamise ajal kaussi, noh, eks natuke tihkem kui keeksitainas, plaadile tõmban tainalabidakesega.

Õunad koorida ja tükeldada palju keegi aga soovib, minul natuke vähem kui 2 kg - õunakook ikkagi, mitte kook õuntega :) Kaaneeli ikka parajalt paksult, eriti kui värskelt jahvatatud.

Peale kallata siis tugevaks vahuks mikserdatud 6 munavalget teise poole sidrunimahlaga ja suhkurt siis vastavalt õuna hapususest 0-100 g

Bon appetit!

Laupäev, 4. oktoober 2008

"Suurtükk" platsi!


No nii, kui nüüd ka ei saa mutte teispoole vikerkaart saata, siis ausõna, ma sillutan kogu oma aia rohelise kiviga ja panen kunstlilledega potid!!!

Neljapäev, 2. oktoober 2008

Taevake, juba oktoober!

Süüa ei kõlba, aga ilus. Kevadest sügisene selline ühetaoline hallikaspruun, aga sügis tõmbab ka neile värvitriibud peale.
See pilt tehtud paar päeva tagasi

See eelmisel sügisel

Ja selline vaade siis umbes 15 minutit tagasi minu köögiaknast.

Kuidas need kurjavaimud oma aedikust välja pääsesid, minu mõistus ei võta, värav kenasti haagis...?