Teisipäev, 13. detsember 2011

Palju õnne!

Kõike head ja seda palju
- tervist, aastaid, taimepotte, päikest, vihma, tuult ja lund
ja head und!

Kuna ma praegu elangi ainult muusikast, siis kuulates Maksim Mrvica esituses "Hana's Eyes" (autor Tonči Huljić) turgatas pähe idee panna muusikale juurde pildid.
Nii ma häbematult luba küsimata (loodan andestusele :D) hamsterdasin selleaastased blogipildid Muhedike tegemistest.
Sorry, et valik nats nadi, aga palju häid võtteid ei saanud kasutada formaadi tõttu.

Esmaspäev, 12. detsember 2011

Ootaja

Ei tulnud Ootaja kasukasse triipe ei järgmise päeva hommikuks ega ole neid ka praegu.
Hall ebaühtlase karvapikkusega kasukas määrdunudvalgete sokkide-põlvikute ja kurgualusega ning "kooretilgakesega" alahuulel, mis ei muutu lumivalgeks ka pestes.

See väga omapärase kasuka ja näoga väikeste viltuste silmadega kassike on tohterdamise ja eridieediga praeguseks tublisti kosunud ja tasapisi harjutame juba tavasöögiga. Arvata võib, et olnud enne kodukass, puhtust hoiab hästi, isegi siis kui peale pikka nälgimist ei püsinud (või visatigi ta seepärast saatusehooleks?) isegi veetilk kõhus kauem kui mõned minutid.
Ei tea, kes kassikese omanikud, oleme küsinud paljudelt ja palunud ka teiste käest uurida, ehk ootavad omanikud samuti oma lemmikut. Teda hakati poe juures nägema umbes samal ajal kui kadus Sniki. Mõne arvates on ka see kassike nn "kassipojast mänguasi", keda läbi aegade ikka sügiseti autost poe juurde poetatud ja keda ümbruskonna elanikud kostile võtnud, kui rebane ette ei jõudnud.

Ja ei tea, mis õudused see, veel nimeta Ootaja, on läbi elanud, aga veel siiani kardab paaniliselt õue minna, ta on valmis isegi vihaselt võitlema, et saada tuppa tagasi kus tunneb end üpriski õdusalt kesk koeri-kasse-inimesi.
Ning talle meeldib ka fotoka ees poseerida, oma võluva inetusega segus tasakaaluka käitumise ja heasüdamlikkusega on see kiisuke pugenud meie kõigi südametesse.


Aga mis puutub kommenteerimisse - ma ei oska öelda, kunas või kas üldse. Ma võin küll pidada monolooge oma "prügikastiga", aga ma pole veel valmis pidamaks dialoogi ükskõik kellega teist, kui just kellelgi miskit abi vaja, aga selleks on e-meil ju olemas. Nii et, vabandust, aga mulle meeldib praegu veel rohkem olla iseendaga. Kuigi, mis seal salata, eks Uudishimu ole ka minu teine nimi, piilun teie blogisid küll :D

Kolmapäev, 7. detsember 2011

Esimene lumi

Juba 10 päeva uues kodus. Oleme beebipontsakuse venitanud hulga pikemaks ja kõrgemaks ja kaalus 3 kg juurde võtnud. Kaalume nüüd 17 kilo.
Praegu käib meil kooselamise reeglite paikapanek - mida ei taha, et koer ei teeks täiskasvanuna, ära luba juba kutsikana. Selle 10 päevaga on ta juba paar asja selgeks saanud - kasside söögi-joogitopsid on pühad ja puutumatud ja kassid ei ole mänguasjad ning neid ei tasu taga ajada. Üldiselt on kõutsid kutsaga väga leplikud ja hoiduvad koera provotseerimast ja üleannetut põngerjat karistadakse leebelt pehme käpaga või sisinaga. Väga heaks kasvatajaks osutus soliidne ja härrasmehelik Matu, tänu kellele hakkab koerale selgeks saama, et kasside toidunõud on ainult kassidele ja et mitte igale poole, kuhu kassidele on lubatud minna, ei tohi koer ronida, ei vooditele ega diivanile või tugitoolidele.
Teised kassid üritavad teha nägu, et see suur karvane ei lähe neile üldse korda. Kuigi ka Kass Kurepojal on küllalti omapärane kasvatusmeetod.
Olen mitmeid kordi pealt näinud, kuidas kass jalutab ringilippavast Roy`st otse nina alt mööda, riivates koera oma sabaga, läheb koera selja taha ja sirtsab lõhnamärgi maha. Kuni koer end sellepeale ringi pöörab ja lõhna uurib, läheb kõuts sinna kuhu tavaliselt koerale keelatakse minna

- kas lillepeenrasse

või jalgrataste juurde, sest kutsa ohutuse mõttes pole tal ka jalgrataste vahel käimine lubatud. See on hea treening - ahvatlus ja keeld. Kui minu keeldu eiratakse, siis kassi sisinat mitte.


Iga päev käime õues, ka vihmaga, sest toidu "ülejääk" tuleb ju kuhugile kükitada ja väljatulev vedelik soristada. Kuna alles beebieas ja õpetamise aeg ka alles lühike, siis mitte alati ei tule meelde, et peab õue küsima, mõni üksik harv kord tuleb loiguke esikusse kui ka pererahvas ei tuleta meelde õigeaegselt väga hästi selgeks saanud sõna "õue".

Snoopi traksid ei lähe isegi üle pea ja enne kui uued suuremad ja treeninguks sobilikud traksid saame, et saaksime ka kõrvalkõndi harjutada, seni harjutame lihtsalt kaelarihma kaela panemist ja äravõtmist ning ka niisama kaelasolekut, paaril korra, siis kui õues möllamisest piisavalt väsinud, et ei tekiks tahtmist kuhugile tormata või veel miskit uurida, ka jalutusrihma otsas kõndi majani, oleme siiani poole õuega tutvunud, jõekünkast alla ja üles on praegu veel pikk ja raske teekond.
Mulle üldiselt ei meeldi suurt kasvu koeri alul ainult kaelarihmaga treenida, ju nooruses nähtud kuidas üks suur dogi koolitustreeningul ränga trauma sai, ohutum on traksidega, mis juhivad küll kaela, aga tugevama tõmbe ja rabelemise korral jaotub surve mitte ainult kaelale vaid ka rindkerele ja täitsa ohutu nii kaelalülidele kui ka selgroole.


Eile õhtu viimase pissiringi ajal hakkas sadama ilusat laia lund. Roy esimene lumi ja natuke hirmutav vist, jäi terassikatuse alla seisma ja hakkas lumerätsakate peale haukuma. Läksin lumesaju alla ja kutsusin kutsa enda juurde, julgust juurde saades läks helveste püüdmiseks ja lumes püherdamiseks, peaaegu oleks meelest läinud, milleks õue mindi. Majja tulles oldi nii väsinud, et "kott kontidega" kukutati klõbinal põrandale. Ja veel uneski sibati lumehelvestega võidu.

Laupäev, 26. november 2011

Tere!

Minu nimi on Donaco Mysterious Big Lucy Boy. Lühidalt siis Suur Poiss. Kuidas minu "kingitus" mind nimetama hakkab, veel ei tea - mul nimelt täna tähtis sünnipäev - sain kahe kuuseks ja kingituseks uue kodu. See, et mind kingiti hoopis vanaperenaisele, ei muuda meie kummagi rõõmu väiksemaks.
Peale selle kui uus perenaine oli veelkord mu üle vaadanud ja minu askeldamisi jälginud, ütles, et tegi õige valiku - olen just selline nagu ta tahtis ja minul hakkas kohe sabake rõõmust vänderdama ning erutusest natuke liigniiske keelega tegin perenaise põsele limps.

Hüvastijätuks andsid mu õde ja vennad kõik rõõmsalt Sniki triibulisele vaibale oma lõhna"autogrammid", et ma uues kodus end paremini tunneks.
Ja nii ma peale pikka väsitavat sõitu sellel vaibakesel tegingi oma esimese uinaku.

Ärgates anti natuke süüa ja juua ja tutvusin uute pereliikmetega. Kassid tervitasid alul sisistades ja paar korda turtsusid ka, aga kui natuke saba liputasin, hakkasin vist neile meeldima ja käisid juba sõbralikumalt sabas uut kodu tutvustamas. Keegi väike karvanäss aga hakkas haukuma kui laua alla läksin. Oh, see karvanäss osutus koeraks! Olen küll alles koerapeebi, aga see koer on minust väiksem, mahuks ilusti minu kõhu alt läbi kõndima ja kuri ta ka ei olnud, haukus ainult ütlemaks, et see lauaalune kuulub talle. Mulle see lauaalune ei sobigi, sest peagi kasvan nii suureks, et nagunii sinna ei mahu, võin pea ära lüüa.
Kui olin veel natuke joonud, arvati, et tahan pissile ja viidi õue, et näidata, kuhu võib. Õues meeldis mulle väga, jooksin niisama natuke ringi puulehti taga ajades. Korra isegi üritasin, aga ju polnud veel õige aeg.

Majas tagasi, sõin nüüd ilusti kausi tühjaks ja magasin seekord sõiduväsimuse korralikult välja. Õues lasin peremehe suureks rõõmuks ka liigse vee välja. Jooksin veel natuke õues ringi, et öösel oleks parem uni, isegi "autogrammidega" kaisuvaibake läks meelest, sirutasin end paljale parketile, sellel hulga parem ja jahedam kui vaibal magada ja usun, et peale sellist väsitavat päeva tudun hommikuni. Pean ju ilusti välja puhkama, sest tutvuda on uues kodus veel paljuga, suurem osa majast jäi nägemata ja õues sain olla ainult väikesel lapikesel, mida lambid valgustasid.

Teisipäev, 22. november 2011

Sügisvihmas Ootaja

Uskuda seda hingede reinkarnatsiooni või mitte?
Nagu öeldakse, et mida ei saa tõestada, seda pole olemas.

Aga... aga täna juhtus selline lugu, mis isegi minul ajas sipelgad selgroole sibama.

Paarkümmend aastat tagasi, märtsi lõpupäevadel, sain kassipoja, nn aktsiooni "Päästame elu"(kassipojud olid leitud ühest prügikonteinerist), samalt inimeselt sama "Päästame elu" tänavu märtsis tõin koju pisikese karvatombu, kes sai nimeks Snikers.

Ma ei oska öelda, miks inimene käitub vahel nii nagu ta käitub, aga seda karvakera pihku võttes oli tunne, et ma pean selle kassikese võtma, vaatamata sellele, et hinge tekkis hirm ja eelaimus, et seda kassikest tabab sama saatus kui samalt inimeselt saadud eelmist. Eelmine kassike, kes igal õhtul enne magamaminemist käis tiiru väljas asjatamas, oli juba paarikümne minuti pärst aknalaual ja nõudis häälekalt sisselaskmist, aga ühel oktoobilõpu õhtul enam koju ei tulnud, kadus nagu vits vette. Arvasime, et esimene jooksuaeg ja möllavad hormoonid viisid kassipreili kodust kaugemale, aga keegi ümbruskonnast polnud kassi kohanud ega näinud, ta jäigi kadunuks. Eks sai rebasele kõhutäis. Olen ka ise näinud pealt kasside traagilist lõppu, korra isegi oma hoovis.
Paar aastat hiljem leidsin kuni viimse karvaotsani kadunud kassi sarnase hirmsasti räsitud kassipoja, kes ise haakis end mulle sappa ja jäigi meile elama. Kas kadunud kassi poju? Ei tea, aga see kassike, kes sai nimeks Liisbet, muutis mõiste - kass kui "neljajalgne karvane pikasabaline nurru lööv pisikiskja" millekski hoopis... Kas kassid üldse ongi pärit Maalt?
Mõni kohe kindlasti mitte. Ka Sniki mitte. Erinevalt Liisbetist oli tal isegi väga elav iseloom, aga ka paju seda "mittemaist" nagu Liisbetil. Üks kõige erilisemaid kassidest, kes kunagi mul olnud.

Vaatamata sellele, et püüdsin Snikit, oma eelaimusele tuginedes, rohkem "kodustada", aegsasti isegi steriliseerida lastud, et vast vähendab hormoonide "kutset", kassike kes tavaliselt ei jäänud aias olles sammugi maha ja asjal käis ka ainult kastil ning ei jäänud ööseks kunagi õue, läks oktoobritormiga kaasa kuhugile... Kuu aega otsimist, kissitamist, pärimist - kõik tulemusteta. Sinna "kuhugile" jääb ta vist igaveseks.
Me ei saa saatust muuta. See minek oli juba ta kurbades silmades.
Kuhu kõnnivad kassid,
kui nemad koju ei tule?
Kaugel Kassiopeial
nemad süütavad tule.
Istuvad ratasringis
süte kahvatul kumal.
Tasa nendega kõneleb
kurbade kasside jumal.
Suures Vankris nad sõidavad
üle tähise taeva,
Karjane kaitseb neid külma eest,
öö võtab oma laeva,
silitab siidiseks kasukad,
ravitseb armid ja haavad.
Kollastest kassisilmadest
Linnutee tähed saavad.
/Astrid Reinla/

Eile murdis naabri koer aias rebase. Meie bernat nad üldiselt kartsid ja hoidusid Athena eluajal meie majade juurest eemale. Sel sügisel nähti üha sagedamini meie teel ringi jalutamas.

Täna õhtul jooksis noorperenaine, et tule ruttu kaasa, poe juures on vist Snikers!
Sõitsime siis kiiruga poe juurde ja seal poeakna valgusvihus istuski karvase sabaga kass. Ootas.
Noorperenaine: näe, ootabki. Ma ju ütlesin talle, et oota.
Pimedas on kõik kassid hallid. Eelmisest õhtust saati sadas tihket peent vihma, pime ja õhk niiskusest udune. Ehk tõesti...
Autost väljudes oli selge: See ei ole Snikers.
Ei tea, kas oli märgusõnaks "Snikers" või see tundmatu kass ootaski just meid, aga kibekähku oli ta mu juures ja hüppas sülle. Märg karvase sabaga õhkkerge kondipukett.
Kassike kardigani hõlma alla, nühkis ta rõõmuga oma pead vastu mu kaela ja nurrus. Istusin autosse ja hakkasime tagasi sõitma, hinges õhkõrn lootus, et vast siiski... Vaata, kas ta käpad on valged?
Noorperenaine tõmbas mu hõlma alt ühe käpa välja - oli küll valge, ja ma tegin otsuse: olgu kes on, koju!

Hall, rinnal väike valge laik, tagajalgadel valged põlvikud ja esijalad valgete varbaotstega, siidja poolpika karva ja koheva sabaga, küürus kõrgete jalgadega näljast terava koonuga roheliste mandelsilmadega loomake, kes polnud ligilähedaseltki sarnane, mitte üks kübegi üldse see, keda lootsin leida, aga kes vajab ka kõhutäit ja kasvõi kübegi hoolt ja pai.

Las sööb natuke ja taheneb vihmast, eks siis uurib, mis seisus kiisuke on.
Olles krõbinanatukese alla kugistanud, tilgakese koorega vett peale limpsinud, hakkas tiirutama ümber üllatunud kõutside ja...

Ma olen elus ikka palju imelikke asju näinud, aga see, mis toimuma hakkas, tekitas meis noorperenaisega mõlemil sabinad kuklale - ta käitus täpselt nagu Sniki. Nagu oleks selles majas kogu aeg elanud, ainult mõni aeg ära olnud, ja vaatas üle kõik "oma" lemmikkohad, uurides pikemalt neid esemeid, mis vahepeal majja juurde toodud, silitas peaga mõlemat kõutsi ja Lapitekki, kes olid ilmselt šokis, et see võõras olevus käitus nendega nii familiaarselt nagu seda lubati ainult Snikersile.
Ja ta kuulas! Kuulas hoolega iga meie sõna kahe kassi erinevusest ja nagu oleks sõnadest aru saanud või meelde tuletanud, aga ta püüdis üha uuesti ja uuesti näidata, et TA ONGI SNIKI! Isegi keha kuju muutus Sniki sarnaseks madalamaks ja pikemaks.
Vaadates seda kassi käitumist, arvas noorperenaine, et ei imesta sugugi kui hommikuks muutub kassi selg mustavärviliseks ja ilmuvad ka triibud.

Võta nüüd kinni, kas ongi hingede rändamist teise kehasse olemas, aga võib öelda, et mida ei saa tõestada, ei tähenda, et see poleks võimalik.

Pühapäev, 20. november 2011

Nippe odava toidu valmistamiseks...

või midagi sinnakanti pealkirjaga kokaraamatut püüti mulle telefoni teel "pähe määrida", mitte, et mul näpud nii põhjas oleks, et raamatut ei jõuaks osta, aga ma ju ikka nõukaaegne ja parimaid nippe idanaabritelt kuulnud.
Seekord siis humorist Zadornovilt:

" Kui teil on külmikus ainult üka muna, ärge heitke meelt. Võtke sügav kauss, lööge see muna selles kausis hästi vahtu. Pange munale juurde 2 spl hapukoort. Kui hapukoort ei ole, siis 2 lusikatäit mannat. Lõikame kabatšokist kaks paraja paksusega viilu..., noh kui kabatšokki ka pole, tükeldage peeneks kaks keskmist topinamburi mugulat..."

Pühapäev, 6. november 2011

November


Ilm on tõesti ilus, aga "ööloomana" tunnen tohutut puudust oma uitamiste kaaslasest - soojust õhkavast heasüdamlikust nohisevast karvasest koeramürakast, kes nautis samuti tunnet, et öös on rohkem kui päevas ja kõike seda ei tohiks küll maha magada.
Ma polegi suurt väravast välja saanud ja tunne, et juuredki juba alla kasvanud.

Kolmapäev, 26. oktoober 2011

Triibumängud - Soe sügistaevas

Mehele miskit suurt ja väga sooja
Triibumängud? Nojah, kui sul on seda head-ilusat triibulõnga ainult 500g, aga vaja vähemalt 300g rohkem , siis pole ju muud kui lõngavarudes sobrada ja triipudega mängima hakata.
Kokku kaalub see mõnusalt pehme, suur ja paks kampsik pea 850g, eks sõlmitud otsad lisasid ka tiba kaalu juurde, sest enne otste peitmist nägi pahupool rohkem rüüuvaiba moodi välja.
Põhilõng siis itaallaste Mistero ja lisatud sai nii Peruus kui Austraalias valmistatud alpakalõnga.















Ka mõnusat muusikat ilusast soojast "eakamate daamide" sügisest :)

Neljapäev, 20. oktoober 2011

Laupäev, 15. oktoober 2011

Puuviljaleivad

Kaerahelbe-nisujahu(rukijahu) leib pähklite ja puuviljadega(marjadega)

1 tops sooja vett
0,5 topsi sooja piima(rukkijahu korral asendan piima maitsestamata jogurtiga)
1/4 topsi mett (kui panna magusaid puuvilju võib mee ära jätta)
1 pk kuiva pärmi(või adekvaatne kogus presspärmi)
soola maitse järgi
60-80 ml õli (ise kasutan 100g sulatatud võid)
natuke üle 0,5 topsi kaerahelbeid
3/4 topsi rukki täisterajahu (kuna mina rukist eriti ei talu, siis kasutan täistera nisujahu)
2,5-3 topsi nisupüüli
0,5 topsi purustatud pähkleid või mandleid (ise panen purustamata mandleid)
1/4 topsi rosinaid, samapalju jõhvikaid või kirsse või tükeldatud kuivatatud aprikoose
1 tl jahvatatud kaneeli, paar purustatud nelgipeakest

Segada pärm sooja veega, lisada piim, mesi ja sool.
Lisada kuivained ja õli (või sulatatud või) segada tainas.
Lasta paar tundi soojas kerkida.
vormida leivapäts, niisutada piima või veega, võib raputada peale kaerahelbeid.

Ise küpsetan leivamasinas keskmise pruunistusrežiimil.
Praeahjus küpsetamisel panna ahju ka veetops. Küpsetada 200 C 30 minutit ja lasta räti all jahtuda.

Punase veini ja rukkijahuga puuviljaleib -kaugel saarel elava sõbra antud retsept

100 ml punast veini
200 g kuivatatud longanit (Dimocarpus longan vili, mida aasias kutsutakse draakonisilmaks), mida meiemail võib asendada sama koguse kuivatatud viigimarjade või suurte tumedate rosinatega võib ka võrdses koguses mõlemaid)
100 g röstitud kreekapähkleid

300 g rukki-nisujahu juuretist (selle valmistamisest allpool õpetus)
430 g nisupüüli
70 g täistera nisujahu
15 g melassi või mett (või pruuni suhkrusiirupit)
10 g soola
2 g presspärmi
270-280 ml vett

Valmistamine:

Õhtul kallata vein poolitatud longanile (viigimarjadele, rostnatele), kuumutada keemiseni ja lasta seista kaane all järgmise päevani

Juuretise tegemiseks
50 g valmisjuuretist, millele segada juurde 50 g nisujahu ja 50 ml vett, lasta käärida 6-8 tundi.
Siis lisada 100ml vett 100 g rukki kroovjahu ja jätta hommikuni käärima.

Hommikul nõrutame veinis olevad puuviljad, nõrgunud veini võib panna tainasse, vähendades selle jao veehulka
Juuretisele lisada ülejäänud ained, peale pähklite-puuviljade, ja sõtkume taina, katame nõu rätiga ja laseme pool tundi seista.

Seisnud taina sõtkume vähese õliga ületehtud laual õhukeseks, laotame ühtlaselt puuviljad-pähklid ja keerame rulli, millest siis ettevaatlikult mätsime 2 ümmargust (või ovaalset) leivapätsi ja küpsetuspannil laseme kerkida 28 C juures 2,5-3 tundi (tainas on kerkinud 2x)

220 C kuumutatud ahjus (veenõu kindlasti praeahju) küpsetame u 10-15 minutit, seejärel alandame temp. 200 C ja küpsetame veel 30 minutit. Küpsetamise lõppedes laseme leibadel olla veel 5 min lahtise uksega.

See on siis originaalretsept, sulgudes on minu lisandid, aga kuna neid tiigrisilmi meil pole saada (mis mulle toodi, krõmpsutasin niisama ära)

Minu lihtsustatud variant nn taivani draakonisilma leivast :)

30g pruuni suhkrusiirupit
30g maitsestamata jogurtit
180g vett
2g kuivpärmi
300g rukki kroovjahu pooleks nisupüüliga (või nisu täisterajahu pooleks nisupüüliga, rukkijahuga teen külalistele, kuna ise rukist eriti ei söö)
3g soola
70g suuri rosinaid või viigimarju (või mõlemaid)

70g röstitud kreekapähkleid

40g Punast veini (enamuses kas Portugali portveini või endatehtud mustsõstraveini)

Rosinad-viigimarjad veiniga likku (vähemalt 30 min, minul ligunevad kaanega kausis hommikuni). Jahusse segan soola ja pärmi, seejärel ka vee ja jogurti, sõtkuda kuni tainas ei kleepu enam käe külge. Lasta tainal seista u 12 tundi soojas kohas (nt keskkütteradikal) Sõtkuda veelkord tainas kergelt läbi, lisades juurde natuke jahu kui lisate nõrutatud veini. lasta tainal "puhata" u 15-20 min, vajutate laual (kas jahuga üleriputatud või õliga määritud) õhemaks, laote nõrutatud puuviljad-marjad ja pähklid, keerate rulli ja vormite õrnalt pätsiks.

Lasta küpsetusplaadil räti all kerkida kuni tainakogus kahekordistub. küpsetada eelkuumutatud ahjus samuti nagu originaal "tiigrisilma" leiba.

Aga viimasel ajal on selle minu variandi rukkijahuga küpsetamisel väike probleem - jääb tiba nätskeks, sest nagu mulle seletati, peab jogurt olema elavate bakteritega, aga poodides enamuses säilivusaja pikendamise eesmärgil on jogurtibakterid tapetud ja pole sest jogurtist käärimisprotsessil miskit kasu, seepärast soovitaks teha tainast ikka leivajuuretisega.


Esmaspäev, 26. september 2011

No ei meeldi põrmugi mulle see taimede suremise ja talveuinakusse suikumise aeg.
Arvata, et seda teab ka see, kes mulle järjekordselt tegi kingituseks sadakond muusikapala arvutisse tõmbamiseks. Nii ma siis koon ja heegeldan vaheldumisi, ning laen muusikat arvutisse. Teist päeva juba, õigemini teist ööd, ma ju rohkem nagu ööloom :)
Kõht läks tühjaks, läksin külmkapist võipakki võtma, et teha paar võileiba, pakil 82%, kuramus, see ka pole veel laadimist lõpetanud. Panin paki kappi tagasi. Egas midagi, öösel polevatki kasulik kõhtu täis parkida.

A´ kes ütleb kus kohast saab osta telefoni kõnekaarti?


Ei saa telefonikaarte mobladele ei igasugu marketite kassadest, ega enamikus maapoodidest vaid nagu venekeele töövihikus kirjas - metroost :D
Pealegi kui olete eksinud, siis ostke aga mingi ese rahvusmustriga, dešifreerige see ja oletegi kodus. Ka see pärl venekeele õpikus.

Esmaspäev, 19. september 2011

Müristas ja välku lõi

Noh, mis teised suvel said, tuleb lõpuks ka meiekanti. Sügisehakul küll, aga ikkagi :)
Ja mina veel pingutasin kogu eilse hoovi lehtedest puhtaks rookida.
Heh, ammu sellest aru saanud, et mida annab homse peale jätta, seda võib teha ka ülehomme või kevadel, nagunii pudistab mu suurim sodiallikas, suur pärnapuu, oma lehti talv läbi ja viimased seemned puistab maha kevadel.

Aga vot seda poleks küll kunagi uskunud, et kui tublid rohijad on haned! Suvelõpu sadudeperioodil, kui ise aias tegutsemisest lõplikult tüdinud, olen oma lemmikud aeda vabapidamisele lasnud.
Tore vaadata neid elusaid aiadekoratsioone läbi saju köögiaknast, kes vihmas mõnuledes end lumivalgeks pesevad, igatahes sadu kordi etemad kui plastluiged, lisaks "rohivad" ja väetavad lillepeenrad umbrohuvabaks. Ja kuna need paarikümneaastased haned on vägagi kogenud ja kohusetundlikud tegutsejad, polnud ka muret, et mõni lilletaim kannatada oleks saanud.
Eks seepärast ma meelitangi oma pilgu õue vahtimise asemel ilusate pehmete lõngade peale, no ega pole eriti meeldiv näha, kuda umbrohi peenardel võimust võtab.

Jääkide jäägid ja triibud

Tänu kohevasabalisele triibulisele, kes oma uudishimu rahuldamisel kukutas põrandale laealuselt riiulilt pea pooled minu lõngavarud, tuletades meelde, et mul neid vist ikka natuke paljuvõitu. Mitmest kotist sortisin suure hunniku suurematest kudumitest jäänud ülejääki, korra ma juba sortisin neid ülejääke ja tegin mitu pontšot, aga need on siis ülejääkide ülejäägid mida ei saa kasutada enam millekski, sest iga nutsak on eri värvi ja eri värvitooni, liiga erineva koostisega (enamus lõngadest koostiselt erinevad villad akrüüliga) ja liiga erineva jämedusega. Ühesõnaga paras triibuvaiba materjal.
Kudumistelgi mul pole ja nii otsustasin kududa varrastel endale triibuteki ja niisugune ta tulebki, värve just ei sobita, kui üks lõnganutsakas saab otsa, otsin lõngakastist uue jämeduse järgi ja nii tulevadki sellised kirjumirju triibud kas 3, 4 või 5 lõngajooksust.

Kuna mul see talv on heegeldada veel 2 suurt tekki, mõtlesin vahepalaks natuke käsi hellitada "triibumänge" mängides luksuslikemate lõngadega paar kampsikut kududes.
Ostsin ühe poe Mistero´st tühjaks, teisest saadud veel üle pooleteise kg triibulõnga, millest ühele kampsikule tuleb lisaks alpakalõng ja mõtlesin, et ülejäägist, kuna kõik uued lõngad on sinistes-hallides toonides, saaksin halli ja beeži kirjumirjut siidi-meriino lõnga juurde kombineerides ka veel paksu pika vesti teha.

Sellest sügistaeva värvi halli-sinisest teen endale samasuguse kampsiku nagu see pruunitriibuline (ka Katia Mistero) millest ma praegu jahedamate ilmadega praktiliselt ainult magamise ajaks välja poen.


Kolmapäev, 14. september 2011

Sügis astus üle aia

Jummel, ma ikka nii laisaks läinud, et ühte postitustki "munen" siia mitu päeva.

Seenesaak on vägev :DDD Peenes keeles Coprinus atramentarius, rahvakeeli sitaseeen ehk joodiku sininina. Muideks see voldiline tindik olevat ka söödav nagu ka soomustindik- soomlaste delikatess.

Reede, 9. september 2011

Soovin oma mehele!

Rohkem õisi kui lehti,

Sinist taevast ja vikerkaart,

Kõike seda, mis teeb õnnelikuks, ikka rohkem ja veel natuke peale ja et sünnipäevi saaks pidada veel mitmeid-mitmeid kümneid aastaid.
Ja tänan, et saatus just Sind minu teiseks pooleks sokutas!

Kolmapäev, 7. september 2011

Tuhkatriinu tõld ja...

Kui ma täna hommikul köögis laveerisin noorperenaise konserveeritud kõrvitsasalati purkide vahel, tuli meelde, et polegi veel kekanud - nädalajagu tagasi toodi künkaveerult noorperenaise peenramaalt ära selline "nunnu", mis väga tõenäolisel sobiks Tuhkatriinu tõllaks :DDD

Noh kui kärusse oli seda kerge (allamäge) veeretada, siis kärust kätte saada tükk tegu, kaalult paarsada alla 50 kg.

... ja naerukoht - umbes samal ajal tõllakõrvitsa mäest üles tirimisega "sügasin" natuke oma näppe, tegin mosaiikpoti tooriku ja... nojah, tegijal juhtub :) kuigi ma selles sinises plastkausis olen kümmekond potitoorikut teinud, olen nad sealt ka kenasti välja saanud ka ilma kaussi õlitamata, aga nüüd nädal möödas ja ... pott ikka kausis. Ei kavatsegi välja tulla, raputada-koputada ei saa, sest õhema seinaga, armatuur tuleb alles mosaiigisegu alla.
Nii ongi, et kätte saan alles siis kui segu täielikult kuivanud, potis olles lootus siis umbes kuu-poolteise möödudes.

Teisipäev, 6. september 2011

Keeran külge

kuniks lõngad saabuvad, sügistalv on pikk, pime ja hirmus igav ju. Kassidki end tubaseks munserdanud

No ei tõmba mind sügisesse aeda tegutsema, kuigi umbrohi kõikjal võimust võtnud.
Õitseb :)

Ja mis imet - isegi ritsikad veel siristavad, vaatamata, et ööd juba jahedamad ja vihmased, pärn ja kased hakanud kolletama


Küsimus ka suurele ringile - kas on veel mõni nii hooldusvaba külmakindel ülaseline (hübriidülane?) nagu see viltjas `Robustissima`? Ta sel aastal alustas õitsemist juba juuni lõpul ja kui ilma vähegi plussis hoiab, siis õienuppe peaks veel vist paariks kuuks õitsemiseks jaguma



Esmaspäev, 5. september 2011

Meeterviisi magamist

No ei ole sügiene aeg minu lemmikuid, et mitte rikkuda sügisenautlejate tuju, jätan oma arvamuse sügisest seekord kirjutamata.
Targem on järgida uneekspertide eeskuju :)

Saladini viimsekene



Laupäev, 27. august 2011

Natuke astilbedest

Hakkasin oma blogivaramust otsima Tsiilile infi madalamakasvulistest eri aegadel õitsevatest astilbedest, natuke pikk jutt kommentaari panna :)


Hiina astilbel - Astilbe chinensis (Maxim.) Frach. et Sav. kelle kõrgus 1oo sm kanti ja õitseb juuni lõpust augusti alguseni, on ka kääbusvorm (var. pumila hort.) kõrgusega 15-25 sm lillakas-roosade õisikutega, kiirekasvuline, moodustab võrratu pinnakatte) ja õitseb august-september, minu teada üks hilisemaid õitsejaid, võrreldes teiste astilbedega ka põuakindlam ja kasvab ka päikesepaistel kohal
Teine hiina astilbe vorm - var. taquetii, kõrgusega 110 sm ja kõrgemad, on ka hilisem, augustikuine õitseja.


Lihtlehine astilbe - Astilbe simplicifolia, kõrgus 30-40 sm, õitsemise aeg juuli-august.

Sile astilbe - Astilbe glaberrima Nakai, aretatud hübriide kõrgusega 12(sort `Saxatilis`)-50 sm, üks varasemaid õitsejaid, juunis-juulis.


Jaapani astilbed - Astilbe japonica (Morr. et Decne.) A. Gray , õitsevad enamuses juulis, kahjuks ka hübriidide õitseaeg enamvähem juuni teine pool- juuli, aga aretatud võrratuid madalamakasvulisi sorte.
Üks link siis ka astilbedest

Lisan ka ühe parima aiataimede entsüklopeedia, mis internetis saadaval, osa andmeid küll natu aegunud ja mõne kohta andmeid vähe, aga seda täiendadakse pidevalt.

Reede, 26. august 2011

Et kas nii ongi,

et kui august hakkab lõppema, nii hakkavad ka vesiroosi lehed kolletuma ja kuivama? Või on neil mingi tõbi küljes? Või oleks ikka pidanud väerist neile panema?
Lugesin vesirooside hooldusest siit kus soovitadakse need satikate poolt näritud ja kolletavad lehed ära noppida, aga siin on see koht, kus võib öelda, et tiik suur ja käed lühikesed, aga samas sealt mõnd võrratut sorti juurde tellida, pean endale pidevalt korrutama, et mu tiigike on pisike lombike :(

Kuigi enamus õitsevad ka praegu väga tublilt, isegi ilma väetiseta, eriti see natuke laisake Deialt saadud kollane, kes alustas õitsemist alles augusti alguses ja kavatseb vist õiterohkuse rekordi püstitada.

Aitäh Muhedikele, kes selle imelise Marliacea Flammea, kes üllatab peaaegu valgest kuni tumepunase õievärviga ja mõni õis on peaaegu praetaldriku suurune. Noh, seetõttu võib talle andeks anda, et end peaaegu poole tiigi peale laiutanud :)

Juhanist saadud jõhvikad annavad juba saaki, Metsa talust saadud taimed küll õitsesid juuni lõpul, aga mari ainult ühel taimel.
No ma kardan, et nõuanne: Istutada 1m²-le 10 ... 20 taime, on ikka väga tihe, mul 5m² platsil 13 taime ja uued juurdunud kasvud katavad juba pea kogu platsi, pean vist tegema mõned "jalajäljed", milledel saan jõhvikate vahel jalga toetada, lennata ma ju ei oska :)

Varsakabi alustab uut õitsemisperioodi

"Roosikuninganna" :D