Eile astilbede ja krookste "potis" lehti riisudes, nägin lepatriinusid, 4 oranžpunast täpilist mutukat, kes tegid meeleolu paremaks - vot siis, alati olen esimesena näinud liblikaid, aga seekord siis muinasjutuprintsesside "kirjatuvid" (neid ju kutsutakse ka kirilindudeks) esimesed. Tõid nad häid uudiseid?
Korjasin need natuke uimased looduseimed käeseljale soojenema.
Mitte kellelegi pole antud sellisel hulgal hellitavaid ja pühalikke nimesid, nagu lepatriinudele.
Venelased kutsuvad neid jumala lehmakeseks, mitte põhjuseta, olete ise näidnud kui võtate putuka pihku, tema jala lüli vahelt imbub oranžikat vedelikku, mida lepatriinu kasutab kaitsevahendina peletamaks eemale vaenlasi, keda polegi nii vähe.
Aga see ilus putukas on tegelikult väga ablas kiskja, süües päevas kuni 200 lehetäid ja nende vastsed on veelgi aplamad
Pole siis ime, et lepatriinut armastadakse ja austatakse. Paljude rahvuste folkloor seostab oma müütides lepatriinut päikesejumala lastega, neid on seitse, nagu ka nädalas päevi ja täppe (seitsetäpp-lepatriinu Coccinella septempunctata, liigi kõige aplam) lepatriinu seljal.
Hollandlased peavad heaks endeks kui lepatriinu lendab käele või riietele.
Ka tšehhid usuvad, et kui leiad lepatriinu, toob see õnne.
Aga prantslased usuvad, et lepatriinu kujutisega amulett hoiatab ja kaitseb nende lapsi õnnetuste eest.
Juba see, kuidas eri rahvad lepatriinut kutsuvad, on tõestuseks, mis rolli nad neile putukatele on omistanud. Arvati, et lepatriinud elavad taevas ja laskuvad maapeale toomaks Jumala tahet. Paljud uskusid isegi, et jalgadelt eritunud nõret kasutasid Jumalat oma toiduks (jumalalehmake) ja sellepärast ei tohtinud lepatriinusid mingil ettekäändel tappa. Ka on nimetatud lepatriinut jumala verepiisaks, eks nad näevad lehel tõesti verepiisakestena.
Inliskeelsed nimetused Ladybird, Ladybug või Lady Beetle, on "Lady" Neitsi Maarja sünonüüm.
Bulgaarlased kutsuvad lepatriinusid jumalikuks kaunitariks, sakslased ja šveitslased Marie sitikaks, jumalaküünlaks, jumalalinnukeseks või -hobuks, päikeselinnuks, -õhvakeseks.
Prantsusmaal jumalakanaks, püha Mikaeli tibuks. Leedus jumalikuks Marjušaks, Tšehis, Ukrainas päiksekeseks, Argentiinas püha Antoni lehmakeseks, Tadžikis punahabemega vanaisaks.
No jah, heal lapsel ikka mitu nime :)
Raputasin nad tagasi oma tegemiste juurde, leides käelt kollase piisakese - oli see jäetud tänutäheks soendamise eest või hoiatuseks? Sest inimestel ju kombeks enne hävitada ja siis jumaldada, nagu hiietamme hakati kummardama ja austama alles siis kui tammemetsad olid kõik aleks põletatud.
Kas ka lepatriinudega on nii?
Me kõik tahame elada ideaalses maailmas, aga millegipärast arvavad kõik, et looma peaks seda keegi teine!
4 kommentaari:
Ilusad ja armsad on nad tõesti.
Ja kummaline on veel see, et kui teda väikelastele näidata, vaatavad nad teda (teadmata midagi triinu kasulikkusest või erinevatest nimedest) ju üsna hardunult.
Aga mu noorem tütar rääkis, et kui ta oli Ungaris, siis üks mäenõlv oli neid paksult täis ja nad ründasid üsna agressiivselt ja hammustasid nii valusasti kui mitte ükski teine putukas.
Soome keelel lepatriinud on leppäkerttu/leppäpirkko. Kerttu ja Pirkko ovat suomessa naisten nimiä ja leppä on puu, lepp eesti keelel...
kusjuures hammustavadki need triinud ja üsna valusalt - olen tunda saanud. Aga ühed ütlemata armsad elukad on nad küll, mis sest et hammustavad. :DD
Jajah, need seitsetäpid hammustavad valusalt kui on näljased ja söövad ka muud kui ainult lehe- ja kilptäisid. Kunagi väiksena, korjasin neid suurde purki, et kindlasti näljased, ja ladusin neile söögiks kõik, mis aiast leidsin, pisikesi kapsausse, sääski, kärbseid jm pisemaid satikesi, meeles ainult see, et pisike kapsaussike pisteti küll kambapeale nahka. Kahjuks jäi see "eksperiment" pooleli, lepatriinud lasti vabadusse ja mind nurka.
Postita kommentaar