pühapäev, 17. veebruar 2008


Noh, täna sai siis mu võrukaelast kutsa võrratu teoga hakkama!
Naabritel miski praasnik ja üks jogane kõõlus meie värava taga - ajas koeraga juttu, ta olevat suur koerte sõber ja tahtis kangesti teada saada kas kuts emane või isane (?).
Ma küll hoiatasin, et ärgu ärritagu koera, aga egas siis igaühele pole mõistust antud - niipea kui ma silmapiirilt kadusin, tuli mees väravast sisse. Oh, issand, ma pole vist sellist hädakisa ammu kuulnud - koer oligi hammastega mehe munade kallal (üks koera veidrusi, miks eelmine pererahvas sellest koerast lahti tahtis saada) ja alles käskluse peale lasi lahti (ega ma vist eriti ruttu ei taibanud ka koerale käsku anda).
Ai, see võis valus olla, aga kannatanu kamraade, kes vaesekest minema talutasid, ajas see asi ikka kangesti irvitama, mind ka. Vaevalt nüüd ´koerasõber´ mõistust juurde sai, aga kaineks tegi kindlasti.

Siin siis tänase päeva kangelane õhtuuinakut tehes - hea ja leebe ´kaisukaru´ ja suur sõber, aga karm nende suhtes, kes teda vihale ajavad

2 kommentaari:

Kadri ütles ...

Hehheee :P
Kui me kiilakaga kalale tuleme, siis igaks juhuks (salaja :P) sokutan talle miskit kaitsvat külge :P
Tegelikult ma ise hirrrmsasti kardan võõraid koeri, olgu nad või minitaksid :)

Hiline ütles ...

Ära põnna - ei ole ükski minu koertest ilma põhjuseta võõrastele hambaid näidanud ega naksanud. Isegi väike krantsike, see häälekas "uksekell" on leebus ise ja suur pai nuruja nagu suur lontkõrvgi.