teisipäev, 15. aprill 2008

Ma juba kolm päeva lippan mööda aeda ja lõigun oksi. Kõik puha toshi suzume süü - nüüd siis lõigun sireleid. Täitsa võssa kasvanud vaesekesed.
Mis kuramuse materjalist on need oksakäärid küll tehtud? Okei, kasutasin natuke jõudu, aga see ei tähenda, et nad sellegipoolest peaksid katki minema. Kõigepealt tuli vars ära, mille peale mees kostis, et kui tööriist kaua kasutult seisb, siis käepidemed peavadki kokkukuivama, polevat sugugi ime, et küljest pudenevad. ??? Pani siis selle terajublaka käepideme toru külge tagasi ja keevitas kinni ka. Pidid nüüd surmani vastu pidama.
Noh, pidasidki - surmani. Eile hommikul siis tegin Fiskarsi firmale häbi ja murdsin tera katki, just selle koha pealt, kust nad kokku needitud! Mees sügas kukalt ja teatas, et ma olevat nad nüüd lõplikult tapnud ja muud pole teha kui neile peied korraldada.
Mul rahakotis üks Jakobson veel alles ja kauplesin siis täna hommikul linnareisule uusi ostma.
Igatahes ei ostnudki - poes oli kaks päevaliiliat, keda mul veel ei ole, siis oli vaja veel kookoskangast amplipottidele, siis ostsin...
Kodus otsisin vanad vene omad ülesse, kasutasin jõudu, mis hirmus ja sirelid täitsa lõigutud!
Nüüd käed-jalad hirmus valusad, ega pole kerge jämedamaid oksi lõiku. Mees aga irvitas - kas ma pole kuulnud, et jämedamaid oksi oleks parem saagida. Nagu ma seda ei teaks, aga ei julge iitsatadagi, et ma juba eelmisel aastal panin selle väikese oksasae kuhugile... aga mitte ei tea, kuhu.
Tunnike ürdivannis ja homme võib aiapostiauke kaevata. Õigemini vaadata, kuda mees kaevab, mul kindlasti veel lihased valusad.

4 kommentaari:

Kadri ütles ...

:D
Jõudu!

isehakanud lillekasvataja ütles ...

Vaatamine ka raske töö. Peab vaatama, mõõtma, õpetama. Ma tean omast käest!

elfriide tramm ütles ...

jajah, eriti õpetama. oeh. ma tean ka omast käest :D

isehakanud lillekasvataja ütles ...

hihihii