Loksutatud, mitte segatud

Veel uusi tulpe, kellest osa Lillekasvatajalt (suur-suur aitäh!) saadud ja ülejäänud juhanist. Kõiki kahjuks pilti ei saanud - patareid said tühjaks.
Sordinimed mind ei huvita, kuigi mõnel ka lipikud alles (harakad polegi veel kõiki ära pätsanud :D), mulle piisab lihtsalt nende ilust ja teadmisest, mis sordirühma nad kuuluvad.

Esimese pojengina alustas õitsemist ???, saadud Hispaaniast, väga sarnane anomaalsele, aga õis on laialt avatud (ei ole tassi- vaid taldrikukujuline) ja lõhn oleks ka nagu et teistsugune
Ja sirel ajas oma esimesed õied lahti, ei tea, kuhu tal kiiret, teistel õiekobarad alles väikesed

Vahepeal ka üks rätike, 90x90, tehtud

A´nüüd keeran peamiselt jäätisest toitunud ja hirmsasti autosõiduga loksutatud kere horisontaali ja vaatame, kas püstitan magamise rekordi või olen juba tunni pärast aias võililli taltsutamas või vahepeal blogides uurimas teiste tegemisi (kui õues liiga palav).
Kardulas õitseb ja ka paar maasikat juba põske pistetud, mis sest, et ananassad - kõlbasid süüa küll :)))

Ahh ja ohh ja natuke tulpe

Mõned paaripäevatagused pildid minu uutest tulpidest, kes juba õitsevad, tänaseid ei saanudki pilti - sajab.

Ega täna suurt aias teha saanud, ainult kartulid said potist peenrasse istutatud.
Aga päris tegevuseta ka ei tahtnud olla ja nii sai 2 pudelit uued "kuued"

Need tähelepanu väärivad tööd - ma avastasin mooduse, kuidas saab suuri salvrätipilte kleepida nii, et ei tekiks kortse ja kiiremini saab ka neid peale kleepida. Sel kirssidega ei ainumatki, mooniga siiski paar peaaegu nähtamatut kortsukest, sest pudelikael ülalt kitseneb ja kui ei tee sisselõikeid, on kortsud vältimatud, aga mu zilettõhukesed käärid rikuti töökojas teritamisega ära, usu veel seda laserteritust, oleksin pidanud ise 2000-lise lihvpaberiga nad jälle teravaks tegema.

Aga see ahh ja ohh - mida rohkem need, kes pole mu totaalselt muutunud aeda vahepeal näinud ja nüüd ahhetavad ja ohhetavad (ei teagi, kas vaimustusest või kahjutundest), süveneb minus tunne, et see aed ei ole minu. Ta hakkab muutuma millekski liiga korrastatuks, kus kuhugile momendil käest pandud tühi lillepott, murule jäetud plätud või puunajale unustatud reha, silma hakanud vales kohas kasvavad taimed ja umbrohi, niitmata muru - kõik see torkab kohe silma ja muudab aia üldmulje räpakaks.
Klantspilt ilma elegantsita
Ei ütleks, et ma oma vana aeda taga nutaks, aga vaatamata sellele, et kõik sai istutatud sinna kus oli mingi pisike tühi lapike ja miski ei tundunud vales kohas olevat ega häirinud. See oli nagu tihkelt kõike täis ja samas jagus ruumi nii lastel palli mängida kui ka koertel oma koerust teha ja vaatamata sellele, et oli alati kuskil miskit käest pandut kuhu juhtub ja tiba hooletusse jäetud kohti, oli üldmulje alati ragulikult soliidne ja mõnus. Täis elu kui seal lapsed-koerad ringi rallisid ja täis elu kui nad magasid
Muidugi teen ma praegust aeda edasi, viimse detailini, mille mu alateadvus on planeerinud teha. Kasvõi selleks, et näha vahetevahel udutantsu - see on uus nähtus minu aias (uus elu?)
Aga see uus aed ei ole enam ka lihtsalt elamiseks vaid aed on kujunenud vahendiks end elus hoidmiseks - parim ravim iga häda vastu :)))))

Ja mul on jälle mulda ja kive vaja, et teha edasi juba alustatut ja "sisustada" ka see plats, mis haneaia aevelt juurde sain. Sel suvel loodan lillepeenardega ühele poole saada, edaspidi jääb aega rohkem kasutamaks kõike seda, mis mul pikapeale kogutud millekski, mida ma veel täpselt ei teagi mis neis tuleb. Eks näis, püüan juures olla kui tegemiseks läheb :)

Austusest pärisrebase vastu, kes kannatlikult KK-s üritab meid targemaks teha ja austusest ka nende vastu, kes mulle tulbisibulaid toonud, otsustasin oma tulbindusele suuremat tähelepanu pöörata, neid mul palju ja siiani kasvanud rohkem küll issanda armust.
Hakkasin korralikuks - varakevadest saati väetasin-kobestasin-kastsin, õitsemise ajal panin ilusti sildid juurde kes kus ja kui lehed kolletusid, kaevasin sibulad välja, panin kuuri alla laiale plangule kuivama ja kirjutasin kenasti markeriga igale sibulahunnikukese juurde andmed.
Ahhaa, unustasin öelda, et see plank oli asetatud kõrgemale, üks ots ehitustelliste virnale ja teise alla sättisin tühjad kastid, noh, ikka selleks, et kenasti kuivaks ja keegi neid segi ei ajaks. Iga päev käisin neid vaatamas-juurdelisamas-jne. Täna hommikul ka, kampas oma lahutamatu kaaslase, bernaga.
Kes ütles, et mu berna on kurt, igatahes kuulsime mõlemad haledat kassimäugu ja tormasime uurima, kust see hale nutt tuleb, berna roomas ilusti minu tulbiplangu alt läbi, mina mitte nii ilusti - plank tuli meile järgi.
Naabrite kassipoju saime kivivirna ja kuuriseina vahelt elusalt ja tervelt kätte, tulbisibulad ka arvan, et peaaegu kõik käes. Panin nad nüüd plangu teisele poolele edasi kuivama.
Korralikuks hakkan järgmisest kevadest.

Haldja õied?

Ma ei tea, kes oli see hea inimene, kes mulle eelmisel aastal plastämbrikese tulbisibulatega värava juurede pani - aga praegu on mu aias imelised õied! Hästi suurte õitega ja juba kolmas nädal õitsevad.
Või oli see tooja hoopis Tulbihaldjas?
Igatahes suur-suur aitäh!!!

Tulbid