Tassike kuuma kohvi ja jälle õue - päike halastas ja ronis pilvede tagant nähtavale.
Bossega annab juba köögiakna-mitteveelhaljasala juba kriipida, vajutasin kangi miinuse peale põhja, et kui juba, siis juba. Kõik kena, võiks küll tibake tahedam olla, aga käib kah.
Ha, kui miski on hästi, siis miski ei ole hästi - vot käru ei saa tühjendada, sest paksu lumevaiba tõttu vales kohas asuv veel hiigelsuur küttepuupakkude hunnik, kuramus, on täpselt ees!
Ma juba nagu anektoodis, selles, milles pikk jutt, kuda mees autol õli vahetab, aga mina ei joo õlut, joon kohvi :)
Kohvetamist segas mu kaks päeva kevadtuurile kadunud Kass Kurepoeg, kes kõva näugumisega kuulutas, et juba kodus ja hirmus näljane. Kissitasin töötoa aknal, et tulgu tagaukse juurde, aga ju arvati, et otsemini võiks aknast ja põrutas üle lillepeenra. Üle just lõigatud roosipõõsarootsu ka.
Vaene raske lapsepõlvega kass, kes esimesel paaril aastal kõiki ja kõike kartis, ning enamuses argusest õues peaaegu kõhuli ringi roomas, on nüüdseks kosunud parajaks tülinorijaks ja esimesena kaklust alustavaks kraadepoisiks. No ma ei tea, kes tüli alustas - roos või kass, aga kuniks ma majandusruumi uksele läksin, et kassile öelda, et meie majas käivad eranditult kõik ikka uksest, mitte aknast, oli kisma täies hoos - roosiokkad kassi küünte-hammaste vastu.
Lahing lõppes sama kiiresti kui algas, kass turris selja ja võidukalt püstise sabaga, lipsas kärmelt uksest sisse. Kui ümber nurga kaema jõudsin, kaapis mu halastava südamega berna järelejäänud roosi oksapurule mulda peale, tekkinud auku siis peideti suutäis krõbinaid. Sa sarviline! Roosa Robusta! Mehe oma. No kas ma ei virisenud, et see koht ju pojengidele sobivam.
Sedasi siis, kass jäi siiski keretäiest ilma, kõht täis söödetud, verised kohad puhastatud, jõin oma külma kohvi. Mis seal ikka - armastan küll roose, aga nad ei meeldi mulle niivõrd kui kassid, keda ma tegelikult üldse ei armasta. Pealegi võib mõni pung ikka veel elus olla, istutasin ta ju küllaltki sügavale, mehele võib täitsa julgelt hambasse puhuda, et ta nõnna hilisevõitu või nii, ja kui osutub "liiga hiliseks", eks siis tellin uue või palun kellelgi tuua.
Kohvetatud, läksin bossetama. 10. min pärast oli mu segasummasodila (no ei tahtnud nõrganärvilisi ehmatada ja enne riisumist pilti ei teinud) siis üle vuntsitud
Suur astilbe"pott" ka prillidega üle vaadatud, kõik kivid "elus"
Ja kõik lilled elus
Ja isegi kivi "silmas ja suus" pärnaseemnetele lisaks mingi imepisike seemneke, kel võrseke tekkinud
Aga nüüd natuke naeruõhtust:
Õhtuhakul astus möödasõidul läbi üks koolikaaslane oma kahe lapselapsega. Kohvi, kaeraküpsised ja "juttu kauemaks". Tüdrukud küpsiseid ei tahtnud, tõid autost piima kõrvale mitu pakki krõpse. Kuni vanaemad lobisesid, uurisid tüdrukud mu töötoa riiuleid ja muidugi tuli mul ka paljudele küsimustele vastata. Vanaema küsimusele ka, et kas kõik need värvid-lakid-savimassid ei ole mitte väga mürgised? Muidugi natuke on, aga kui neid lausa suhu ei topi, siis igadahes kahjutumad kui need krõpsud, mida piigad sõid. Mille peale siis vastati - mis sest, aga neid ju söövad kõik.
Ma olin nõus, sest tõsi, mis tõsi - kuna neid värve-lakke-masse just kõik ei tarvita, suren ma kindlaste hulk aastaid enne tüdrukuid.
Tüdrukud hakkasid vargsi itsitama, siis ka näost punetav vanaema ja mina, naer on ju nakkav ja äärepealt oleksime kohvi kurku tõmmanud. Selgus, et hoopis naermine koos kohvijoomisega võib olla veel kahjulikum :)
Arvata võib, et ma saan kaks suvepiigat juurde ja kooliõe sõit Tallinn-Tartu hakkab kulgema minu majast mööda.
8 kommentaari:
Tubli ja tegus päev. Mina ei ole veel murutöödeks valmistumagi hakanud, puha lumine veel. Ja kus pole lund on liigpehme, et tatsama minna.
Sinu kassi-koera lugu oli vahva lugeda, elavalt kujutasin seda endale ette, muigegi tõi näole :)
see "armastan küll roose, aga nad ei meeldi mulle niivõrd kui kassid, keda ma tegelikult üldse ei armasta" on ikka super" :D
jummel, sul ikka see maa ja muru puha kenad keik... meil veel sutsu liiga vesine, kuigi tänaseks on pool murust juba üle kraabitud... ja tõtt-öelda näeb ka juba suhteliselt viisakas välja.
Silm kohe puhkab sellel ilusaks aetud murul ja kui ta veel roheliseks ka läheb... :) Ja see suur astilbepott on ikka hiiglama super!
jah, pott on tõesti super! ma pean kindlasti sellele potikursusele ennast smugeldama!
ja seda bosset on meitel ka vaja :)))
Ossaissverküll:D Mehe rooooooza:) Selleta nüüd küll tõesti hakkama ei saa. Huvitav, kas see oli mingi kassi kättemaks...
Ja meie siin ei saa oma püdela maaga veel midagi peale hakata, savipõhi taheneb üsna kaua. Ainult kohvi võib juba väljas juua.
Ohh, need Sinu naljad jälle. :oDDDD
Pott on imeline ja muru on ka ilus. Ma täna ka riisusin oma majaotsast kõik, mis lumevaba, ilusti ära ja tegin hoolega okkalõket. Nüüd kohe kena vaadata ja sellepärast ka hea, et kui ma oma tööhektaritega esmaspäeval pihta hakkan, ei siis enam kodus riisuda jaksa. :o)
Zeezama rooooza jah :))) ise ta käis kangekaelselt peale, et selle bergola ette istutaksin - hea kohvetada ja roosi imetleda, pidin sealt 2 pojengi minema kolima.
Aga see kass kakleb ka sukavarrastega kui see juhtub teda torkima. Ta midagi meie segaverelise keskaasia hundimurdja taolist, inimesi hoidis nagu silmatera, korra tikripõõsaid lõikudes torkasin sõrme ja muidugi vanduma, Floor pistis siis nina põõsasse, et mis juhtus, muidugi sai torkida, mida rohkem põõsast rapsides haiget sai, seda raevukamalt ründas, poole tunniga jäi kahest kõrvutikasvavast suurest tikripõõsast järgi "tolko noški da roški" - lihtne viis noorendada tikripõõsaid :DDD
meite koera suurim vaenlane oli kunagi juuksehari. esimest korda juhtus see muidugi kogemata - torkas nina juukseharja vastu, sai torkida ja kukkus lõrisema ja ründama. hiljem me vahel tegime sellega nalja - näitasid juukseharja ja koer ründas seda lõrinal :)
Postita kommentaar