Miljon äraõitsenud õit ja muud virisemiskõlblikku

Alustame headest asjadest - sain eile õhtul kätte oma fotoka.
Nojah, kaks lolli nüüd koos! Fotokas ei tee häid pilte ilma minuta, aga mina ei tee häid pilte ilma targemaks saamata. Aga selle targaks saada tahtmisega hakkasid apsakad pihta.
Nagu ma ise, vana ja lagunev, nii ka mu koduelektroonika vana ja lagunev, millest osa armsaks saanutest ka jubalõplikult hingusele läinud ja teine osa vaagub veel vaevu hingitseda, manuaali ma arvutisse laadida ei saanud, cd-rom reanimatsioonis.
Tõmbasin siis manuaali internetist, aga minu vana aju hälve ei osanud seda pakitud faili avada.
Kus häda käes, seal sõbrad aitavad, hõika ainult internetiavarustesse help! ja laaditud sai "avanev" manuaalifail.
Kena õhtu, eks ole.
No jah, see avanenu ju piisavalt pikk ja arvutist lugemine pole minu lemmiktegevus, otsustasin põnevamad leheküljed välja trükkida, et siis hommikul vean näpuga rida ja plõksutan pilte teha.
Aga võta näpust, mu ürgvana laserprinter riputas kuvarile sildi "ERROR..." ja kuna ma inglist ei oska, ei saanudki teada, kas ärritus, et hilisõhtul tülitati või kuulutas välja streigi protestimärgiks, et aeg juba ammu pensionile jääda.
Kuni ma printerit ühtejateistpidi meelitades avastasin, et õues juba peaaegu valge, pistsin nina õue. Vau! Arvamus, et piirkondlikust globaalsest soojenemisest niigipalju kasu, et põuaga teod kaovad, varises kolinal põrmu - ma korjasin keskmise suurusega värviämbri peaaegu täis. Soojast siis niipalju, et kastemäejad varbad hakkasid külmetama, sokid jalga, hea soe, aga uni jäi õue.
Nii ma siis oma fotokaga õue tagasi läksingi, und otsima.
Ja siin siis mõned kella nelja-viiesed pildid aiast ja siberlastest.

Kuna mul polnud üldse kavas dokumentaliseerida oma siberlasi, vaid katsetasin huupi fotoka funktsioone, siis selgeks sain küll, kuidas heledam sinine sinisena pildile jääks ja vaatamata napile valgusele, tulid ka teised heledatoonilised tõelähedased (vähemalt minu monitoris), aga tumedaid sametisi toone ma kätte ei saanudki, ka kastemärgade sokkidega hakkasid varbad külmetama.
Ning sääsed ei maga ka öösiti mitte üks silmatäis!

Aga täna siis tuleb jälle, ei teagi mitmendat kärutäit, äraõitsenud pojengiõisi lõikuda. Sel aastal neid õisi sedavõrd, et mul juba kurjad mõtted vähemalt pooltest pojengidest vabaneda. Selline õitemeri ajab tõega südame pahaks, aga eks ka natuke oma lohakus, olen igal kevadel neid õienuppe tublisti vähendanud, sel kevadel tegelesin kõige muuga, peale lillepeenarde ja lillede.
Lisaks ka see taevaste vägede "eksperiment" tilkkastmisega (ei tea, kas loeti trummi blogi või?), mis peale paaripäevast tilkumist lõpuks täitsa untsu läks ja mu aia kõrbema jättis, ainult tiigivee tegi häguseks.
No minul on kohe kindlasti see "globaalne soojenemine" käes - talvel külm ja palju, suvel palav ja vähe :D
See-eest sääski kohe mitme suve jagu, ei peleta neid kuumus ega tuul, mu kalakesed end juba paksuks sääsevastsetest söönud - ma hoolsa "aednikuna" riisusin tiigiveelt koos õietolmu ja muu sodiga ära ka vesiherne! Meelde tuli alles siis kui skimmerit puhastasin ja kuidagi väga tuttavad "limaterakesed" selle sodi seest silma hakkasid. Ime muidugi, et see saksast saadetud "roheline soga", mis kilekotikeses loksus, nii ruttu ja rohkearvuliselt elama hakkas. Loodan südamest, et mõnigi ellu jäi.

Kuramuse vastik ilm

Päike tuleb välja ja mina lähen välja.
Siis hakkab sadama ja mina tuppa plagama.
Ja nii juba teist päeva järjest!

Aga Tsiil võiks ikka mulle ka oma meiliaadressi saata, et saaksin kohalejõudmiseks kordinaadid kirjutada :)

Vihmapiisake...

... tasa, tasa
Langeb maa peale tasa, tasa
Kastab aiakest tasa, tasa
Minul uneaeg - tasa, tasa
Las nüüd sadada
Saab magada!

Ja seda siis nüüd kui kivid kohale toodud ja mul tahtmine see jaitsekamennaja lõpuks valmis teha!

*****

Ei see ribikont kokkutulekut sega, tegelikult tänu sellele mul aega isegi rohkem :D
Mul oli ikka mitu kuud sügistalvel meiliaadress nähtaval, et saaksite pakkuda mingit kuupäeva, et see kohe kindlalt selleks ürituseks arvesse võtta. Aga millegipärast kirjutasid tulekusooviga ainult need, kes ei ole ei aalujad ega aiasaialased.

Kuna mu aed ei ole ilu- ega kollektsiooniaed vaid elamiseaed ja näeb rohkem välja kui aiadisaineri õudusunenägu, eirates kõiki aiaplaneerimiste-, taimekoosluste- ja värviteootia reegleid ja nagu üks mu sõpradest ütles, et see sarnaneb rohkem värvipintsli pühkimislapile (ja ma olen sellele "värvilapile" kohe ohtralt kive peale tassinud :D) siis need kes pole veel käinud, hoiatuseks, et ega midagi vaadata küll eriti pole ja kokkutuleku teen pigem selleks, et teostada vana võlg - nn "potikursus".

Pakun esialgu ajavahemiku 25.06-03.07, et kel puhkuseaeg või muidu vaba, võiks ka äripäeval tulla. Moment ei oska juuli teise ja kolmanda nädala kohta midagi lubada, aga arvan, et edasi kuni septembri alguseni ka kokku tulla võimalik.
Eks andke meilile teada, mida sellest arvate ja millal tulla tahate.

Lepime siis kokku, et 2. juulil

ja kes ei tea, kuidas kohale tulla, pange oma meiliaadress kuhu siis täpsed kordinaadid postitada, selle postituse all olevasse ümbrikku :)

Jätk tänasele

Siin siis need täna fotokasse püütud pildid, mida päeval ei saanud blogisse panna.
Vot selline näeb välja mu, vaatamata mitmele veelahistamise õhtule, hämune (vist sääsepilvedest:D) ja kõrbev pojengipeenar, mis on alati lopsakalt roheline olnud.

Yellow Grown´i kolmas avanenud õis. pildil (vähemalt minu arvutis) tõelähedane erkkollane.
Neid poolpuitunud varsi ei tohiks kevadel maha lõigata, iseasi muidugi kui nad talve üle ei ela, sest nendel hakkavad õied õitsema mitu nädalat varem kui uutel kasvudel, õied on isegi tiba lopsakamad ja õiepungi ka rohkem. Ning ka puhmas sellevõrra kõrgem.

Nu ja ka kaks pisikest põõsasroosi, eelmisel aastal juhanist saadud. Sordi nimesid peaksin koukima laua alumisest sahtlist, aga sorry, mu ribikondile ei meeldi summa mu kükkharjutused
Aga kui mälu ei peta, siis vist Morden Bluch

See igatahes on Morden Sunreise. kahjuks sel hetkel tuli päike pilvede tagant ja nende õite erinevust pole hästi näha. Nimelt murdis mu berna peale istutamist pisikese taimekese pea maapinna ligidalt katki ja ma pistsin murdunud oksa mulda lihtsalt märgiks, et sellel kohal miski veel hingitseb. Õnneks ma istutan roosid alati võrdlemisi sügavale ja jäi ellu ja ka maasse pistetud oks võttis juured alla.
Ja nüüd kasvabki mul selline kaksikpõõsas, eespool oleval juurdunud oksal osa õisi oranžid ja sekka mõni väga ilus beebiroosa ja tagapool "emataimel" natuke heledama oranži ning helekollaste õitega.

Ja muidugi ilus rammus malts, ootan, mil natuke pikemaks sirgub (no ei hakka ma selle ühe maltsa pärast kummargama), et siis hanedele meelehead teha.

Seoses selle maltsaga mõtlesin, et miks siis ikka umbrohi on umbrohi, mõni ju neist isegi kenam kui peenrataim. Võta või maajalg - ilus taim ju, mõni ostab teda amplisse ja mina kakun ja kakun teda igalt poolt välja, samal ajal kevadel piilun hosta minori potti ja pean hinge kinni, et kas viimati ei teinud talvepakane talle liiga, no ausõna, seni kuni ta end tervenisti mullast välja ajab, pole tal küll esialgu ei nägu ega tegu, aga on hoitud, armastatud ja hellitatud.

Maja taga suur raske tume pilv, maja ees sirab täiskuu ja suur täht, liikuv täht, ja ma soovisin vihma, mis sest, et see oli lennuk, aga vihma soovida võib ju ikka.

Ilmajaam lubab: ...

reede võib kujuneda nädala ainsaks vihmata päevaks
Ei tea, kas siis hakkab ka meiekandis sadama???
Siiani pea piiskagi, need paari sekundi jooksul tulnud tibad aurustusid ka silmapilkselt.

Pojeng `Karl Rosenfeld´

Üks ilmatuma vana, igatahes mäletan teda oma aegade mäletamise algusest, aga et ta kroonlehtede otsad päikesest peaaegu valgeks pleegitab, on küll esmakordne nähtus.
Samas eelmisel aastal osa puhmast istutatud tiba viludamasse kohta, on normaalse värviga

Heh, selle pisikese digiseebiliistakuga sain mingisuguste enamvähem piltidega hakkama, aga blogger ei saanud rohkemaga kui ainult need kaks ja edasi error!

Ikka veel vihmata ja miljoni sääsega

Roooosa õitseb!

See Muhedikult saadud kibuvitsake Ristinummi?
Kaks imelist roosat õit!

Pilti muidugi ei ole ja kui ma nädala pärast fotokat ei saa, siis läheb ka see blogi "pensionile".

Suvekuumuses suusakombes

Kas arvate, et sain päikesepiste ja ajasin suusakombe selga, et talv tuleks? :DDD
No nii kuum ju ka ei ole :)

Aga aed tahtis kastmist ja kui olin 5 minutit sääski söötnud ning pool purki sääseleevendusgeeli paksult endale (olen ju sääsehammustusele üpriski allergiline) peale määrinud, jäi valida - kas lasta aial kõrbeda või otsida selga sääsekindel rüü. Universaalne hilp - suusakombe, talvel soe ja suveõhtul hea jahe, 100% sääsekindel.
Pool aeda sai kastetud! Loodame, et see väike al-ko aiapumbake mind ränga ekspluateerimise eest kohtusse ei kaeba :)

Müristas ja välku lõi...

... ja Vanapagan kogu vihma ära jõi!

Sedasi siis meiemail - lõõskav päike ja kuiv nagu kõrbes, aga 200 meetrit eemal sadas vihma nii, et mees lülitas auto kojamehed kiiremale käigule ja pidi pingsalt vaatama, et oma teeotsast mööda ei põrutaks :(

Nagu "vene" ajal

Nostalgiline situatsioon, et raha küll leidub, aga kaupa aja tikutulega taga, kaasates suure ringkonna sõpru-sugulasi-tuttavaid. Siis lohutasime, et need "sotsialismi rõõmud" ja kadestasime kaupa täis kapitalismi.
Riigikorra muutus tõi kaasa küll kaubauputuse, aga ei enamat. Tegelikkus sama - mis kättesaadav, sellest enamus rämpskvaliteediga ja mis natukegi kasutuskõlblik, see kallis ja mis kvaliteetne, see otsas.
Natuke nördima ajasid meilile tulevad teated: vabandage, aga otsas...
Eilne aga ajas lausa muigama: "Vapandage, aga kahjuks ei ole saadaval meil selline fotoapparat, teadame kohe kui tullep".

No nii. Otsingusse kaasatud nüüd väljamaa keeli mõistev suguselts :) Hoiame edasi pöidlaid.

Aga no mitte ei saa aru, miks üks vanamuti tahab just seda, mida ta tahab, on ju kindlasti samaväärseid (kuigi "eestikeelega" kohtades ei leidnud ka ühtegi alternatiivset "apparati")

Istutame kirsse

Nagu näha, siis sõnasõnalt - kirsse

muidugi koos tüve ja juurtega :)
Toodud Seedri puukoolist ja minu kogemuste järgi võin öelda, et ilusamaid ja elujõulisemaid istikuid ma pole mujalt saanud. Juba paarkümmend aastat olen sealt toonud maasikataimi, ilu- ja viljapuid nii oma aeda kui ka lõunapool elavatele ja üle idapiiri sõpradele.

Ka seekord noorperenaise täna Seedrist toodud kirsipuud näevad jube head välja, ilusad sirged tüved ja võimsad juurepahmakad, lisaks anti ka põhjalik nõuanne nende istutamiseks-kasvatamiseks.
Aitäh hr. Zimmerile ja kogu meeskonnale!

Möödasõites Baunhofist "haagiti" kaasa ka mägisibula potike. Karta oli, et Muhedikkudelt mõni "pisik" külge hakkab :DDD

Pisike Smithwick sai omale pesa suure kivi kaistsvasse kaissu ja teine nakatanu tundis huvi, et kuskohast see hekiäärne kaktuserivi telliti :D
Hea vähemalt, et nakatuti vähe ruumi võtvatesse, keda ruumipuudusel saab kasvõi kivihunnikusse (mida mu aias pidevalt siin-seal leidub) kasvama tippida, mitte hostadesse, päevaliiliatesse, siberlastesse ega pojengidesse, kes selles väikses aias võimutsevad :DDD

Kuna ma tegin täna ennelõunat pilte laenatud "kirjanduspreemiaga"ja mis nii tilluke ja "nähtamatu" (minu jaoks), et praktiliselt need kaadrid huupi klõpsitud, siis pildil olev mägisibulate esialgne istutuskoht (tellised said ajutiselt tõstetud ühe taimekese varjutamiseks) nüüd õhtuks suuresti muutunud. Eks uued pildid teen siis kui oma "käega katsutava ja nähtava" pildiklõpsutaja kätte saan.

Tehtud!

Pildireportaaži ei tule, sest ma põeksin ennem seda "lõunaosariikide köha" ja oleksin nõus ka teise ribi murdega kui mu neetud fotokas ei teeks vot selliseid pilte.
No jah, vähe veel sellest, aga isegi oma untsus olekus teeb vahet - kenamini "disainib" Muhedike isegi ilusat aeda
Aga vot meie eilsest suurtööst siis vaid selline värvide virrvarr :D

Aga olgu selle fotokaga kuda ta on, ei tasu talle liiga teha - tegi küllaltki ilusaid pilte, kuigi oli ju ammu vananenud nii "vaimselt kui füüsiliselt", täna on aega uut otsida.
Eile sai suur töö tehtud!
Tiigi tühjakslaskmist hakkasime ennelõunat, aiapumbaga kastsime enamuse majataguseid peenraid ja lõunapaiku lisasime tühjendamise kiirema variandi, jõest tuleva veetoru mööda isevooluga, lisaks.
Kuna selleks ajaks kui tiigivesi oli soovitud tasemeni alanenud, olin ikka omadega päris läbi, küljes olev valu kandus edasi mööda selgroogu kaelalihasteni ja takistas juba ka kõndimist ja nii jäigi minu osaks ainult taimede sorteerimine ja juhendamine. Thela blogisse hüütud soov päkapikkude kohta läks täide - kaks usinat jõudsid paari tunniga kohale toimetada kruusa-kivid-mulla, puhastada, mis oli vaja puhastada, urgitseda välja sügavamast kohast sinna vajunud kalmuse ja istutada paika 17 vesiroosi ja vesikupp. No jah, selle kalmuse kättesaamisel sai mees ka vettekukkumisega hakkama ja hea, et kukkus, ehmatas pinnale ka Trummilt saadud teise vesikarika, keda enam elavatekirjas ei arvanud olevat. Tegelikult koguni 2 tillukest karikakest. Paika sai istutatud madalasse vette ka madalaveelised, peale soovõha, liiga pimedaks läks ja kiirelt oli ju vaja ka vesi vähemalt sellele tasemele lasta, et taimed saaksid kosutust ja ei piinleks, vaatamata õhtusele jahedusele, lõõskas päike nii mõnegi taime lehed närbu. Ja oi mis meeldiv üllatus - pea igast veenõust leidsin ka Muhedike heldusest pandud suuri ja väikseid vesikarikaid! Aitäh! Ühe leidsin veel vannist alles täna hommikul :)

Et saaksin ka oma une täis magada, pidin võtma valuvaigistit. Magasin nagu ront ja täna täitsa inimese tunne, kel ribimurd, aga mis ilmutab juba paranemise nähte.

Hommikul sai täielikult vesi sisse ja tore oli vaadata, kuidas talve üleelanud väike ahvenaparv käis meie tööd üle vaatamas.
Ka vesi sedavõrd selginenud, et kahel astmel on taimed ilusti näha.

Aga egas tiik üksi saanud tehtud, oma koha said mägisibulad ja kaktus, ning istutatud ka need taimed, kellele oli kohad juba enne valmis tehtud.
Kirburohule panin veto - tuleb kivimüür ja viinamarjad!!! Jäädi selle otsusega nõusse.

Suvi kiirustab - egas igal aastal õitse korraga tulbid, idamagun, siberlased, pojengid, päevaliiliad ja aediirised.
Ja hädasti peaks majaesist kastma, aga seda tööd tehes pole küll rõõmu sääski sööta.

PS: See, mida peale Gynostemma pidin veel saatma, kui muidugi Deia (või keegi teine) oma Muhediku külaskäigu minu juurest läbisõiduga teeb, on suur ämbritäis konnakilbukat :) Sest kuni vesiroosid elujõu sisse saavad, on kohe hädavajalik veepinda katta ja kuna seda kilbukat (hulga lihtsam kui varuvarianti väikest lemmelit) on kerge hiljem vähendada, oleks ta parim. Õnneks siin teda hulgim.

Virisen, halisen ja oigan

Tegel´t ega eriti oiata saagi

Halvad asjad käivad ikka hulgikaupa, aga et kõik pea korraga.... ausalt, liig, mis liig :(

Vähe veel sellest, et fotokas otsad andis, pole enam müügil ka seda digiseepi, millist ma endale tahtsin, isegi seda, mis ka võiks mulle meeldida, ega ka seda, mida võiks ka osta, aga ainsana on saadaval seal, kuskohast ma iialgi ei ostaks :(
Ja kui varemalt virisesin peale pikemat autosõitu, et olen loksutatud, mitte segatud, loksutatud ja raputatud, siis praegu on tunne...
noh, midagi sinnapoole, mida tunneks inimene, kes on teerulli alla jäänud, ja kellel on kogu aeg külm, ja kes ei saa naermisele lisaks ka köhida. Eile ei saanud ka köhida, sest siis veel köha polnud.
Ma sihuke traditsioone austav, isegi ribikontide murdmine iga paari aasta takka on muutumas traditsiooniks ja muidugi oli mul eile vaja poosetada ning külla sõitsin ilma end singi moodi sisse pakkimata.

Aga vaja oleks tiigivesi poole peale alandada ja istutada ämbris-kotis-vannis- kastis ja tiigis istutamist ootavad taimed. Lisaks leidsin veel ühe kasti - oi jeerum! noorperenaisele kingitud mägisibulate kollektsiooni!!! Neid vahvaid nupsukesi ei tahaks küll kivimüürile istutada, seal kaoksid nad teiste taimede varju, aga koht kuhu teeks neile kodu (ka mehe kaktusele), on hetkel poolelioleva töö materjali all hõivatud.

Ja veel tahaks hirmsasti magada.

Käisin seal minagi, aga pilti ei saand midagi :(

Sest see kr......... fotokas andis siis lõpuks otsad!!! Ja seda just täna!
Ja ma hirmvihane - ei saagi näidata, mida imelist nägin ja ei saa kekata, keda kõike ma sealt imelisest kohast koju tõin.
Kastiga, kotiga ja koguni suure vanniga :)

Ha, ja mu mees on ka nüüd "kaktuseklubi" liige - seal Muhedike juures vahel ohtlik käia, mine tea kellele ja mida kaasa sokutadakse :DDD

Aitäh ilusa pealelõuna eest!

Teine "ekspeditsiooni" päev

Kuna taheti vesimünti - Mentha aquatica´t ka, oli noorperenaine ka täna nõus aerutajaks hakkama.
Aga lase jah kaks taimehullu naist taimede järgi :D .....

No ei saanud ju jätta võtmast kaasa ka pisikest puhmast mingit sõnajalga (soosõnajalg - Thelypteris palustris???)

ja harilik vesiputk - Oenanathe aquatica tuli ka nagu iseenesest ämbrisse. Invasiivseks ta ei lähe, kuna on mürgine taim ja lapsed-koerad käisid purde juures ujumas, sain ma neist ühe päevaga purde ümbrusest lahti ja siiani pole enam, peale mõne taime, sellesse kaldaossa tükkinud.

Üks mätas (selline väiksemat sorti saareke :D), kuskohast selle sõnajalalise murdsime-väänasime-rebisime, eraldus kaldapadrikust ja oi rõõmu - kõrkjate ja nende sõnajalgade vahelt leidsime ka ilusa suure puhma kollast võhumõõka. Transportisime selle oma purde juurde ja kui saame kõrkjatest vabaks, jääbki heasse kaldamutta meie silma rõõmustama.

Käsipidi mudas

Tänane jõeekspeditsiooni saak

Võta nüüd kinni, kas on kõõlusleht (ta noore taimena iga kord erinevate lehtedega ja kui talvepunga otsas pole, ega ära ei tunneks) või penikeel, kuigi ka see kahtlane, eelmisel aastal ei näinud ühtegi penikeelt jões olevat, aga neid oli põhjakaldal päris hulgim.

Veel ei tea isegi kes see on.

See ka veel tuvastamata, väga huvitav taim. Veepeal ühtedel sellised "tillilehed"

Teistel, keda leidus rohkelt, siis sellised lehed

aga vees juurekaelal terve suur rosett vot selliseid, mida ma algul vesikuuseks pidasin ja olin üllatunud kui pihku jäi hoopis midagi kaharamat :D

Mnjah, ka see suur küsimärk. Kelle ma vee alt mudast kätte sain - vesiroos või vesikupp.
Guugeldamine ajas asja veel hullemaks, sest minu teada meie jões kasvab väike vesiroos ( Nymphaea candida), aga mitte kusagil ei leidnud selle risoomi pilti, ainult valge vesiroosi (Nymphaea alba), kes aga meie vetes haruldane. Ja see risoom siis väga sarnane vesikupu risoomiga. Ja muidugi mõlemad sarnased minu vannis oleva risoomiga.
Siit lugesin, kuidas vesiroosi ja vesikupu vahel vahet teha. Jooksin lehe alust vart katsuma. Selge, vesikupp! Noorperenaisel õigus, et vesiroosidel pole veel lehed kasvama hakanud :D

Ubalehed ka vist pole kasvama hakanud, sest ei purde juures (ma jätsin suurema osa ikka kasvama), ega mujal ma neid ei näinud, kuigi minu tiigis nad vist talvitusidki roheliste lehtedega ja mõlemad juba õitsemise lõpetanud.
Aga see-eest võtsin mõned noored soovõha taimed, sel aastal neid hulgim kättesaadavates kohtades. Ja siis veel üht-teist natuke neid keda tunnen: konnakilbukat ja kõõluslehebeebisid.
Vesimünti ka.

Vot selline hädapätakast botaanik seilab aastakümneid igal aastal jõel ja alles lombi tekkimisega aeda, hakkab huvi tundma, et kes ja mis jões kasvab :P
Seekord ei olnud vajadust mudavanne võtta :DDD