teisipäev, 28. juuni 2011

Miljon äraõitsenud õit ja muud virisemiskõlblikku

Alustame headest asjadest - sain eile õhtul kätte oma fotoka.
Nojah, kaks lolli nüüd koos! Fotokas ei tee häid pilte ilma minuta, aga mina ei tee häid pilte ilma targemaks saamata. Aga selle targaks saada tahtmisega hakkasid apsakad pihta.
Nagu ma ise, vana ja lagunev, nii ka mu koduelektroonika vana ja lagunev, millest osa armsaks saanutest ka jubalõplikult hingusele läinud ja teine osa vaagub veel vaevu hingitseda, manuaali ma arvutisse laadida ei saanud, cd-rom reanimatsioonis.
Tõmbasin siis manuaali internetist, aga minu vana aju hälve ei osanud seda pakitud faili avada.
Kus häda käes, seal sõbrad aitavad, hõika ainult internetiavarustesse help! ja laaditud sai "avanev" manuaalifail.
Kena õhtu, eks ole.
No jah, see avanenu ju piisavalt pikk ja arvutist lugemine pole minu lemmiktegevus, otsustasin põnevamad leheküljed välja trükkida, et siis hommikul vean näpuga rida ja plõksutan pilte teha.
Aga võta näpust, mu ürgvana laserprinter riputas kuvarile sildi "ERROR..." ja kuna ma inglist ei oska, ei saanudki teada, kas ärritus, et hilisõhtul tülitati või kuulutas välja streigi protestimärgiks, et aeg juba ammu pensionile jääda.
Kuni ma printerit ühtejateistpidi meelitades avastasin, et õues juba peaaegu valge, pistsin nina õue. Vau! Arvamus, et piirkondlikust globaalsest soojenemisest niigipalju kasu, et põuaga teod kaovad, varises kolinal põrmu - ma korjasin keskmise suurusega värviämbri peaaegu täis. Soojast siis niipalju, et kastemäejad varbad hakkasid külmetama, sokid jalga, hea soe, aga uni jäi õue.
Nii ma siis oma fotokaga õue tagasi läksingi, und otsima.
Ja siin siis mõned kella nelja-viiesed pildid aiast ja siberlastest.

Kuna mul polnud üldse kavas dokumentaliseerida oma siberlasi, vaid katsetasin huupi fotoka funktsioone, siis selgeks sain küll, kuidas heledam sinine sinisena pildile jääks ja vaatamata napile valgusele, tulid ka teised heledatoonilised tõelähedased (vähemalt minu monitoris), aga tumedaid sametisi toone ma kätte ei saanudki, ka kastemärgade sokkidega hakkasid varbad külmetama.
Ning sääsed ei maga ka öösiti mitte üks silmatäis!

Aga täna siis tuleb jälle, ei teagi mitmendat kärutäit, äraõitsenud pojengiõisi lõikuda. Sel aastal neid õisi sedavõrd, et mul juba kurjad mõtted vähemalt pooltest pojengidest vabaneda. Selline õitemeri ajab tõega südame pahaks, aga eks ka natuke oma lohakus, olen igal kevadel neid õienuppe tublisti vähendanud, sel kevadel tegelesin kõige muuga, peale lillepeenarde ja lillede.
Lisaks ka see taevaste vägede "eksperiment" tilkkastmisega (ei tea, kas loeti trummi blogi või?), mis peale paaripäevast tilkumist lõpuks täitsa untsu läks ja mu aia kõrbema jättis, ainult tiigivee tegi häguseks.
No minul on kohe kindlasti see "globaalne soojenemine" käes - talvel külm ja palju, suvel palav ja vähe :D
See-eest sääski kohe mitme suve jagu, ei peleta neid kuumus ega tuul, mu kalakesed end juba paksuks sääsevastsetest söönud - ma hoolsa "aednikuna" riisusin tiigiveelt koos õietolmu ja muu sodiga ära ka vesiherne! Meelde tuli alles siis kui skimmerit puhastasin ja kuidagi väga tuttavad "limaterakesed" selle sodi seest silma hakkasid. Ime muidugi, et see saksast saadetud "roheline soga", mis kilekotikeses loksus, nii ruttu ja rohkearvuliselt elama hakkas. Loodan südamest, et mõnigi ellu jäi.

8 kommentaari:

thela ütles ...

Ööd olid vahepeal imelised jah, iseg minusugune unekott märkas seda vahel.
Mis selle tumeroosa siberi kaunitari nimi võiks olla?
Ja pojengide õisi pole ma mitte iialgi lõiganud ja mitte midagi ei juhtu nendega, õitsevad nagu hullud.

Hiline ütles ...

Ära parem küsi, jääb vererõhk tõusmata, mul oli kevadeks see pojengi-siberlaste peenar ikka nii segi keeratud, et oli tahtmine kogu peenar freesiga üle lasta ja kunstmuru peale panna. Isegi sordinimega kive oli nihutatud siia sinna ja kes nüüd teab, mis sorti need kuni meetrijagu peenrast eemal olevad äranäritud juurtega tutsakad on, pole siiani tahtmist nimekirjagi kätte võtta, et identifitseerida, kes on kes. Seal kasvanud 32-st prantslasest vaagub veel praegu 8 vaevu hingitsedes ja 4 lõpetasid (ka 3 pojengi) oma eksistentsi :(

MUHEDIK ütles ...

Nu pole siin midagi nii väga viriseda.

Fotokas tundub ikka väga hea olema, sest pildid on ju veel paremad. Ma arvan küll, et neil siberlastel vägagi õige värv on, vähemalt minu monitoris:) Aga seda sametist sinist ei saa vist kohe ükski aparaat kätte, nad on selleks liiga rumalad:D Üks valge on väga ilus, katsu laupäevaks nimed välja uurida:)

Ja õied on ju ka normaalsed, mis suvi see nendeta olekski, mis siis, et vahepeal võib sest värvimürgituse saada.

Huvitav, meil on küll sääski oluliselt vähemaks jäänud. Ja vett oleme saanud nii palju, et mõne päevaga tõusis tiigi veetase üle 15 cm, polnudki mul vaja seda kaht paagitäit osta, kile ja kivid ilusti vees.

A huvitav, milliseid taimi Sa väga-väga juurde tahaksid?

Hiline ütles ...

See valge? Ei oskagi öelda, kas Ivory Cream või Shirley´s Choice, Pole see takkajärgi tuvastamine sugugi kerge, eriti kui need rüüstatud ja teise kohta istutatud kuidagi kääbuskasvulised (kas teine muld?), kuigi nende õied ebaloomulikult suured, pealegi päike ka pleegitab kreemi värvi valgeks.
Sel aastal mul pea pooled ei õitsegi.

Ausalt öelda see kevad ja põud on mind nii masendanud, et ma ei taha praegu küll ühtegi taime juurde, mul olemasolevategagi tegemist ülearugi, vähendan juba peenraid.

elfriide tramm ütles ...

nende sametiste jaoks ei sobi fotokas, nende jaoks peab olema Tema Kõrgeausus Objektiiv. mudu pole vigagi....saaks kuidagi Mirjami ka ära lohutatud selle kõige keskel, oleks peris hää :)

Tsiil ütles ...

Selle suvise kuumaga on nagu talvise lumega - palju saab lihtsalt. Rohkem selline juulitamise ilm, mere ääres vedelemiseks.

Pojengide õite vähendamine kevadel on minu jaoks puhas uudis. Mõtlesin, et vaat mis teevad!

Sinised on head. Valge tahab ISO-ga mängimist, siis tulevad varjundid ka välja.

Köögikata ütles ...

On jah ilusad pildid! Ja ööd on kuramuse külmad. :o(

Hiline ütles ...

Ööd ei ole külmad, paar ööd ainult alla 15, vahepeal oli nii kuiv, et kastetki ei tulnud maha.
Mu esimene "seebikarp" 1Mp Kodak tegi superpilte, mis sest, et pisikesi lukuaugusuurusi, aga kõik, mis pilti sai, oli väga tõepärane, ka kõik värvinüansid. Nalja sai makrovõtete ja kasse-koeri pildistades, lähivõtetel ei näinud pildistavat ja oma aegluse tõttu pildile loomadest ainult saba :)