Kolmapäev, 24. veebruar 2010

Vabariigi aastapäev

Kella poole 8 paiku (minu jaoks hirmvara) haukus vareseproua avatud aknasse hommikutervituse, taustalauljateks suur parv varblasi. Las aga säutsuvad! ja keerasin külge.

Dziisis! , mis nüüd lahti - neljajalgse sõbra mürin, meeste hõiked ja plekikolin!!!?
Lumehanged triiki täis sadanud? Või, õige jah, vastu ööd hakkas ju vihma tibama, vesi siis väravani?
Kähku püsti, aken pärani ja kõhuli aknalauale uudistama, mis möll käib?
Oh, taevas kogu see 16 jalaline kamp (varblaste jalgu ma lugema ei hakanud), kaks meest, kaks koera ja meie pere "vezdehod", kühveldas, kargles ja haukus ning urisedes üritas hange otsa tagurdada - lipp heisati masti!
Igatahes Vabariigi sünnipäev sai küll omapäraselt sissejuhatatud - rasketehnika, ringitammuvad osalised, varblaste kõrvulukustav segakoor (ei saanudki aru, kas säutsuti hümni või mingit oodi) ja räästast allakukkuvad lumemütsakad kolistasid vihmaveetorudega nagu aupauguks.
Mina siis ainsa pealtvaatajana hõiskasin "elagu!" ja plaksutasin :DDD
Päikegi lõi soolakristallidena helkleva lume ilutulestikuna sätendama.

"Ilus oled, ilus oled sa
Ilus oled, isamaa
Ilus oled, ilus oled sa
Ilus oled, sünnimaa!"

Aga hommikukohvi juues tuli meelde üks mu elu meeldejäävaimaid oktoobriparaade :)))
Aeg on ära kustutanud aastaarvu, aga kusagil algklassiplikana(1 või 2 kl?), ma isegi ei mäleta, kellega, olime novembri alguses külas meie suguvõsa pavlikmorozovil. Ilusa nimega, mitte just kõige ilusamas kohas, Pljussas. Kolm päeva pühi trehvas olema. Peale pühapäeva lõbusat ettevalmistust, oli külarahvas esmaspäeval ülevas meeleolus osalemaks Suures Ürituses - oktoobrirevulutsiooni... paraadil.
Parajalt krõbe külm, lumevaba maa ja ümberringi hõredalt kasvavad võsasalud paksult härmas. Minule toodi vildid ja pakiti hirmsasti nina kõditavasse suurrätti.
Kogu seltskond kogunes külaväljakule - vist kõik vähegi liikuma saadud põllumajandustehnika, hobused vankritega, rahvas lippude ja plakatitega, rahvast igas vanuses, meestel paariliitrised piimalänikud näppus, ja koolijuntsude puhkpilliorkester. Ja see hakkas korratu pundina liikuma, punalipp ja suur Lenini portree kahe mehe kanda ees... külast välja, üle lageda välja... lagedusse. Kolin -mürin -pesni- pljaski, aegajalt piimaplänikutest rüüpamist ja üksiku puhkpilli kääksatuse saatel sammuti ikka edasi ja edasi. Olin juba lõpmatuseni tüdinenud kui hakkas paistma vastu tulev samasugune killavoor paraaditsejaid - lipu ja Lleniniga eesotsas - naaberküla rahval ka ju Suur Püha .
Sõbralikud tervitused, kaelarättides pioneerid vastamisi midagi deklameeris ja vot siis tekkis arusaamatus... kooli orkestrid alustasid küll kõrvu seistes korraga, aga kumbki oma lugu :)
Naised hakkasid kõvahäälselt miskit hõikuma, piimanõud liikusid sagedamini käest kätte ja suude juurde, rahvas läks liikvele, võeti üles lauluviisid, mõni alustas tantsu, lapsed kogunesid ringi niisama vahtima, nende selja taha natuke kaugemale kogunesid mehed (ilma länikuteta) suurde punti sõimlema ja peagi algas "segasumma poksivõitlus", mis küll peagi lagunes sektsioonideks ja võitlusesse võeti käiku ka lipud ja plakatid. Orkester keset seda melu, kumbki kollektiiv mängimas oma lugu.
Ma ei märganudki, et mingil ajal oli kohale toodud suure veoautoga sõdureid, vist igal punalipp käes, keda siis naised kiirustasid tervitama, piimanõud näppus ja kui nõud tühjad, jagas ohvitser (medalid kenasti sinelile kinnitatud ja joomiseks pakuti pudelit) sõduritele raketipüstolid ja läks kõvaks paugutamiseks. Õhku lendas vist sadakond punast-rohelist-valget raketti, mis taevas olnud pilved auklikuks tegi, sest algas tihe lumesadu.
Veel mõnda aega lõbutsemist lumesajus, kallistusi ja naised-lapsed laaditi veoautodele ja vankritele, osa mehi riputasid end puntidena traktorite ja autokabiinide külge ja algas tagasisõit.
Millal pidu lõppes, ei teagi, me sõitsime enne koju.

See oli igatahes võimas elamus ja kui joonistustunnis pidime tegema pildi pühaderongkäigust, arvasin, et see paraad oli väärt talletamaks ajalukku kunstiteosena. Oma arust joonistasin väga-väga ilusa pildi ja kõigetõepärasemalti õnnestus mul jäädvustada kakluses kannada saanud Lenini portree.
Tegelikult hea hinde asemel vabastati mul igaveseks ajaks kooli joonistustundidest osavõtt.
Nii siis minu kunstniku karjäär lämmatatigi :DDD

Aga kui mõnus ja ere mälestus millestki kordumatust!!! :D

1 kommentaar:

Köögikata ütles ...

Ossaaa, kus on alles mälestus!