Esmaspäev, 16. juuli 2012

Vihma ei saja...

... sääski ei ole, puuke ei ole, aias tegutsemiseks tahtmist ka ei ole, kuigi päike paistab ja tugev tuul taimed peaaegu kuivaks puhunud. Teod ja lehetäid on puhumatud - nad ei kao vist enne kui viimane roheline lible aiast kaob.
Bernale samuti ei mõju ei tuul, päike ega ka padukas. Tal nimelt viimastel nädalatel tekkinud komme peale sööki kohe minna  maasikatega maiustama, ega inimesed üksi magustoitu taha. Ja kui ei saa maasikaid nihverdada, kõlbavad ka porgandid.

Aga see kasside kisma järgse Marliacea Flammea imeliku "kasvamise" saladus ka lahendatud - mul ujus nimelt tiigipinnal mitmeid päevi vesiroosi "saareke".
Eks juurte pinnale tõusu põhjusi mitu - esiteks vees olev bakter, mis lagundab looduslikust  natuke kiiremini kõik elutu taimematerjali  kõduks ja selles suures korvis oli kindlasti kitsastes oludes surnud juurematerjali hulgim.
Teiseks kalad, kes oma kõhutäite otsingul sebisid ümber vesiroosi  korvi ja ei lasnud sinna kõige sügavamale muda settida ja seda siis tänu minu laiskusele. Autosõidust väsinuna ja vesirooside istutamisga kiirustades, et nad ruttu elustavasse keskkonda panna, eirasin oma põhimõtet - kõik aeda toodu peab läbi käima desovannist! Seda suurt ja rasket, traatkorvi kängitsetut, polnud kusagil  vannitada, oli küll plaanis ta korvist välja võtta, aga ei leidunud sel kiirel ajal kedagi, kes need korvitraadid oleks läbi lõiganud, arvasin küll, et jätaks selle juureharutamise ja vannitamise järgmiseks päevaks aga vaja oli kiiresti vesi tiiki lasta ja mees lasigi korvi põhja, et ei tema hakka enam vett täis tiigis küll solberdama.
Ja kui see ujuv "saar" oli kaldal, oli selge pilt, miks kalad lisatoitu ei taha, igasugu tuntud ja tundmatut faunat oli selles juuremättas vist rohkem kui floorat  ja nende ärasöömiseks peaks kalu tiiki tooma mitmeid kordi rohkem. Pole ime, et eelmise aasta suve teisel poolel tekkis järsku igasugu vesiroosilehti järavaid tegelasi ja sel aastal alustasid nad juba varakult pihta. Egas midagi, tuleb loota, et dieedil olevad kalad lõpuks puhta töö teevad.
Ka korv oli osaliselt meie happelisemas vees (jõgi saab ju oma veed rabaaladelt) olematuks oksüdeerunud ning kasside kaasabil tõusiski kergenenud bakterite töötulemusena hapnikurikas juurepahmakas pinnale, jättes raskuseks pandud kivid koos korvipõhja jäänustega tiigi põhja.
Muhedikule lohutuseks - lootose juur täitsa elus, oli end läbi korvitraatide vesiroosi juurepahmakasse kasvanud, ju tahab rammusamat muda, 2 värsket paari sm pikkust juureharu otsakest ka kasvatatud ja  isegi paar lehtekest küljes. Mida aga ei osanud arvestada, on selle juure erakordne haprus, kuigi püüdsime juurepahmakat korvijäänustest ettevaatlikult välja harutada, lagunes lootose juur nagu habras makaron ja juured tulevad ka väga kergelt küljest, ühe suurema jupi (lehtedega), millel ka paar juurejuuksekest küljes, panin koos vesiroosiga suurde korvi, kui on elama loodud, jääb ta  ellu ka "kaasüürilisena".
3/4 sellest  Flammea juurepahmakast, viis pungadega juuresasu koos lootosejuurte tükkidega, mida ma ei hakanud lahti kakkuma, panen jõkke kasvama.
Tiigipind tundub nüüd üpris lage.
Üks "uputatud" jõudis ikka pinnale kasvatada nii mõned lehed kui ka õie - Yellow Queen, kirjelduse järgi pehme erekollane, minu silma järgi sidrunikollane ja paistab, et esialgu oma uue elukohaga rahul - eelmise aasta õiest tunduvalt suurem ja annab lootust, et kui toitvat muda rohkem koguneb, näeb ka kirjade järgi lubatud kuni 25 sm läbimõõduga õisi, sest kui Marliacea Flammeal kirjas õie suuruseks 12-14 sm, aga tegelikkuses oli mõni õis pea 20 sm läbimõõduga.
 Ja mul juhtus ka nimedega väike segadus - see Clyde Ikins´iks nimetatu on tegelikult Sunny Pink. Jube usin õitseja, kes eelmisel aastal oma õit ei näidanud, see-eest nüüd on paari nädalaga avanud juba 11 ja nagu näha, on avanemisootel veel 4 . Tuleb ikka enne nimede kirjutamist istutusplaani  ja lehtede värvust ka vaadata, mitte ainult õite sarnasust :) Clyde Ikins on kahjuks teine põhja uputatu ja esialgu paistab, et niipea ei kavatse õitsema hakata, kuigi paar lehte on on veepinnale ajanud.

4 kommentaari:

Kimalane ütles ...

Aitäh heade õpetuste eest minu rooside osas.
Basseinivõte on väga hea.

MUHEDIK ütles ...

Pole see veepind midagi nii tühi, vaata, mis seal kõik peegeldub.
Ja hapu vesi on hea, vetikatele see ei meeldi. Me lasksime oma suurde mitu turbapätsi, et vetika vohamist eelmisel kuumal suvel pärssida.

Muidugi oli see korv ammugi vesiroosile väikeseks jäänud, jagasime oma tohutuks kasvanud pahmakat mitu aastat tagasi ja viisime naabri tiiki rendile, pidime ikka neid korrastama minema, aga asi laabus- uued omanikud pidid ise sellega hakkama saama:D
Me peaks ka 2 kasti kõrgemale tõstma, lehed ei jõua pinnale tõusta, aga pole meil neid talisupluse harrastajaid:(
Selles, et lootose juur on jäik ja habras, veendusin ma eelmisel aastal teda istutades.

Tii ütles ...

On ikka suured küll need kultuurvesirooside õied. Nagu öökuninganna omad, aga õitsevad päeval ja hulga sagedamini. Ja vee ääres on sul nüüd kaks siberlasepuhmast, üks vaatab üles ja teine alla.

Hiline ütles ...

See ei ole siberlane - jaapani iiris oma einetaldriku suuruste õitega.

Noh, saigi siis lõpuks tänu kassidele korda :) seekord jäi jälle laiskus karistamata - peale eelmisel aastal tehtud apsakat kangastus mõttes, et ega enne vist keegi teda sealt liiguta kuniks tiigi umbe kasvatab, lastakse siis vesi tiigist välja ja asutakse kirvega juuri tükeldama :DDDDD
Kui vetikas tahab vohada, siis pole mingit vahet, on vesi aluseline või happeline, ega ma muidu bakterit vette kallanud ja vetikaid ja vohavat vesikuuske ning vesikatku valgeamuurid hävitama toonud, kogrelised on siis faunatoidul.