Kord kärss...

Tegelikult on kärsaga kõik korras, pole kärnas ega midagi, maa pole ka külmunud. Aga kui saan ja tahan tegutseda, siis võta näpust - sajab nagu oavarrest! Kuigi siiani ei saa aru, kes selle väljendi ja mis põhjusel lendu lasnud, pole ma veel kordagi näinud, et oavarrest miskit kallaks, kuigi lapsepõlves uudishimust lõikusin oapeenrast maha kõik taimed, et kui ühest ei kalla, siis vast teisest... :)
Eile oli just minu vanade kontide jaoks paras suveilm ja toodi ka hunnik kive ning loomulikult oli mu tervis paugupealt tipp-topp,

ning sai ka pooleliolev "jaitsekamennaja" tiigiäärne plats lõpuks lõpuni sillutatud.

Aga täna oli plaanis ka need ülemisel pildil olevad ning veel üks hunnikukene laduda noorperenaise kiviktaimlaks, et saaks ka lõpuks see tiigitagune osa valmis, aga kahjuks sajab.

Silmarõõmuks sel sajusel-hämusel-... noh, häda sest vihmasajust, tõin fotoka välja, et teha pilti Gonniere´st, kes tänast ilma naudib vist täiega, kuna teised pole oma õisi tahtnud täielikult avadagi, ja lausa helendab.

Selle aasta esimene õis ja pea 2x suurem kui eelmise aasta õied. Tema kõrval tunduvad teised valged kreemikad ja väikesed. Usin õitseja.
Aga paistab, et tänu bernale, on vist üks "uputatud" vesiroos Muhedikult saadud väga suure korviga Marliacea Flammea otsas?, sest seal kahesugused lehed ja esimene õienupp ka natuke... nagu erinev, kuigi see MF eelmisel aastal näitas nii peaaegu valgeid, valge-punase kirjusid ja täitsa tumepunaseid õisi. 

 Madalamas osas õitsevad praegu liht jõgitakjas,

luigelill ja ka konnakilbukas, aga ei tahtnud hakata suurte ja märgade hostalehtede vahele ronida, et konnakilbuka pisikesi õisi pilti püüda, need pildid ju eile tehtud.

 Taevas hakkab selginema, ehk jääb sadu järgi ja laseb mul edasi tegutseda.

Palju kive, vähe kive

Eelmisel aastal kiiruga tehtud, aga end õigustanud maakivist maasika kõrgpeenar sai laupäeval natuke parendatud. Kile ega ajalehed mullapiirdeks hästi ei sobinud ja nii võtsin maasikad välja, panin mingid vanad plastist klaaskiuga katuseplaadid piirdeks, et muld kivide vahelt välja ei pudiseks, ladusin natuke kõrgemaks ja vedasin mulla-kompostisegu juurde. Õhtuhakul, just enne vihma, said ka maasikad oma peenrasse tagasi.

Eile tekkis pisike paus, mil kangesti tükkis unekas peale, aga mees teatas, et mida ma teen selle suure puust lillepotiga, mis juba ajast-aega kasutult seisab ja jääb talle ette. Et kas saagida pooleks, siis kergem ka minul tõsta.
Miks mitte, väga hästi tehtud potitegijat võiks ikka niipalju austada, et tema töö ja vaev ka asjaette läheks. Natuke värvi ja lakki ja nüüd siis mul 2 sellist maasikapotti, mis vägagi sobib kivipeenra nurkadele asetada. Hommikul siis muld sisse ja maasikad mulda.

Täna oli tiba ränk tegevus - 3 neljajalgse sõbra sleppi käiva käru täit mulda maha kühveldada (mees kühveldas peale, nii et sellest vaevast õnneks pääsesin :D) ja et tiba jäi energiat veel üle, siis ka autokastitäis kive toodud.

Kui kivid said maha laotud, tundus see kogus ikka ääretult väike, ühe päeva töö, kui sedagi.

Kõrge, kõrgem ja veel kõrgem

Kivistoori

Mu mehel õnnestus ka puhkust veetva vanema "põngerja" põllule meelitada ammu silma hakanud kivi vaatama.
Vaadati see üle, kas saavad rammujõul hakkama,või vedada kohale tõstuk.
Mõnikord tasub natuke valetada ja ma pakkusin kivi kaaluks poole tonni ringi - et mis see siis kahel kangel mehel see autokärusse, noh, ükskõik kuidas, panna.



Peale mõningat arupidamist toodi abivahendid ja läks lahti... kivi kärule punnitamine.
























Lõpuks kivi kärul, mehed parajalt mullased ja higised - poiss pidi mullased pikad püksidki jalast ajama, et oma autosse saaks istuda...


Ka minu "neljajalgne sõber" ei vedanud alt - tõmbas selle üle tonni kaaluva kivimürakaga käru põllult, nii et mätas rullis.



Kilomeetri jagu tasast sõitu ja voila! Kivi kodus.

Kärult maas ja aega tal õues natuke harjuda kuni ma majaesise lillepeenra valmis saan ja kivile sobiva koha leian.
Vox femina vox Dei! Ehk maakeeli - Jumal tahab seda, mida nainegi ja mehed täidavad Jumala käsku.

Neli aastat tagasi otsustasin oma ukseesise uute kõnniteeplaatidega katta... ja siit sai tegelikult alguse mu aia "kivistamine"

Siin siis minu nelja suve tegemised - üle 200m2 plaaditud tsemntkiviga, väravapostid koos sissesõidutee piiretega, väravad tegi mees ise.
Konnakaev või berna "joogikauss", kuhu koguda vihmavett ja kividega peitsin ka osa vihmaveetorust.
Oma lemmikkassi mälestuseks kividega ääristatud lillepeenar ja kassidega veekaskaad grilliplatsi ääristamas. Ning mu suurim töö, millele kulus alates kuuseheki mahavõtmisest valmimiseni kolm suve teiste tööde kõrvalt, 16m pikk ja 1.80 kõrge kivimüür.
Selle kivimüüri juures tegutses ka väike seltskond kodukaunirlasi, kellega sai korraldatud pisike kiirkursus kivimüüri ladumises. Kahju, et kivid said juba tunniga otsa (minu päevatöö varu), KK-lased on ikka üks usin rahvas!
Mehe tehtud (suuremjagu) on aga juba aastaid tagasi kamin-pliit-suitsuahi, suur maakiviseintega (mina ladusin ainult 3 kivi paika) garaaž-töökoda ja minu hobitamise ruumidega ning eelmisel kevadel keevitas kokku mu ronililledele võrestiku ja tegi terassikatuse.
Aga mu aeda mahub veel kive... ka lillepeenrad kavas katta kergkruusa multshiga, pole ma sugugi nii usin, et peenraid rohida.
Ja kuna ma olen selline kivihoolik, siis vean neid seni kuni mu "neljajalgne sõber" Mazda neid vedada jõuab.