Virisen, halisen ja oigan

Tegel´t ega eriti oiata saagi

Halvad asjad käivad ikka hulgikaupa, aga et kõik pea korraga.... ausalt, liig, mis liig :(

Vähe veel sellest, et fotokas otsad andis, pole enam müügil ka seda digiseepi, millist ma endale tahtsin, isegi seda, mis ka võiks mulle meeldida, ega ka seda, mida võiks ka osta, aga ainsana on saadaval seal, kuskohast ma iialgi ei ostaks :(
Ja kui varemalt virisesin peale pikemat autosõitu, et olen loksutatud, mitte segatud, loksutatud ja raputatud, siis praegu on tunne...
noh, midagi sinnapoole, mida tunneks inimene, kes on teerulli alla jäänud, ja kellel on kogu aeg külm, ja kes ei saa naermisele lisaks ka köhida. Eile ei saanud ka köhida, sest siis veel köha polnud.
Ma sihuke traditsioone austav, isegi ribikontide murdmine iga paari aasta takka on muutumas traditsiooniks ja muidugi oli mul eile vaja poosetada ning külla sõitsin ilma end singi moodi sisse pakkimata.

Aga vaja oleks tiigivesi poole peale alandada ja istutada ämbris-kotis-vannis- kastis ja tiigis istutamist ootavad taimed. Lisaks leidsin veel ühe kasti - oi jeerum! noorperenaisele kingitud mägisibulate kollektsiooni!!! Neid vahvaid nupsukesi ei tahaks küll kivimüürile istutada, seal kaoksid nad teiste taimede varju, aga koht kuhu teeks neile kodu (ka mehe kaktusele), on hetkel poolelioleva töö materjali all hõivatud.

Ja veel tahaks hirmsasti magada.