Kolmapäev, 2. veebruar 2011

Sajab, tilgub ja kahaneb

Lugedes Muhediku blogis, kuidas nende kandis tuisulund suurtesse hangedesse tõugati, siis meil hoopis kahanevad hanged nagu või sulaks kuumal pannil.
+2 ja sajab, vihma.
Kui eile samal kohal seistes, ulatus see hang veel natu üle kõrgema katuseräästa

ja siit vaadates polnud jalakat nähagi.

Töötoa aknastki avaram väljavaade :)

Hanemaja katuselumi ka allapoole nihkunud.

Kõik viimase tuisu väikesed vaaludki sulanud.

Eks meil ka suht tasasem maa ja tuulel pole kuhu seda lund mujale tuisata kui jõeorgu ja ei seal kellelegi jalgu jää, arvan, et ka meie Bella võib paksu lume all "alllumelaevana" end mõnusalt tunda.

Aga meenus üks seik Võru vanal maanteel Kuradiorus. Oli üpris lumevaene talv, tuiskas küll lumekribu, aga kusagile ei tekkinud selliseid lumevaale, et oleks autosõitu takistanud.
Seda vana maanteed pidi olin ka enne sõitnud, paras kiinukäänuline tõusude ja langustega, hea oma sõiduoskust ja just vähese liikluse pärast ka oma valvsust lihvida. Kuradiorust mulle küll eriti läbi sõita ei meeldinud, aga ka seekord otsustasin vapralt ise roolis olla, et mitte reeta vist igas naises pesitsevat arga hiirekest. Ei teagi, kas võidu sai hiireke või naiselik vaist, aga enne oru põhja laskumist tõmbasin pidurit, ettekäändeks, et kes teab kui paks see lumekiht orupõhjas ikkagi on.
Mees arvas, et lund vast 10-15 sm, mina, et rohkem. Vaidlus läks üle kihlveoks, et ei karda ma seda kuradi Kuradiorgu ja iga kell võin autoga ka 30 sm lumest läbi sõita ja et asi oleks aus, läks mees oru põhjas olevat lund kaikaga mõõtma, läks ja kadus... lumme, ainult käed ja peanupp paistsid. Välja ronis küll omal jõul, polnudki puksiirköit vaja, aga saime mõlemad ühe kogemuse võrra targemaks - mina, et ikka peab usaldama oma vaistu ja mees, et ka tuttavas kohas võib tekkida silmapete, kus pea poolteise meetrine tuisulumi võib tunduda ainult paarikümne sendimeetri paksune ja ei või igakord usaldada oma enesekindlust. Iga kogemus teeb ju targemaks! :)
Ega mäletagi enam, miks ja kuhu me sõita tahtsime, istusime rõõmsatena Tartus kohvikus ja tänasime saatuse heatahtlikkust, et ei pidanud teab kui kaua autot hangest välja kaevama, ja jõudsime samal õhtul ilusti koju. Olime siis noored ja ilusad ja rumalad, aga õnnelikud ja polnud aimugi, mis on mobiil või internett.
Täna ei saa läbi ilma mobiili ja internetita, oleme vanad ja enam mitte eriti ilusad, aga ikka õnnelikud, paljude kogemuste võrra targemad ja sama rumalad, sest elus on paraku nii, et need targaks tegevad situatsioonid enam kunagi ei kordu ja õpitud tarkus ja kogemused on täitsa kasutud :D

4 kommentaari:

Köögikata ütles ...

See viimane väide on vist tõepoolest tõsi. Kui erandeid leidubk, eks need ole siis need, mis reeglit kinnitavad. :oP
Meil ka sulab-tilgub. Talnas kohe nii hullult, et lausa solises, siin on tagasihoidlikum.

MUHEDIK ütles ...

Raport- ei sula ega tilgu.
Aga mulle tundub, et nii raamatu-kui elutarkus ja kogemused teevadki inimesed ilusaks:)

elfriide tramm ütles ...

illos :)

Tsiil ütles ...

nii armas lugu.
juba sellepärast on oluline :)