Mis on ühist...

... roosil, salatil, maasikal, sibulal ja tillil?
Aga see, et nad kõik on omamoodi ilusad ja ka kõik ka söödavad ja nagu ikka - neid saab minu aias ühele pildile klõpsata :)))

Ah, et päevaliiliad hea tuju lilled?
Kui tänahommikune "saak" kiiresti ära peita


siis küll, eriti kui seda Artic Snow´d vaadata :)
Selline siis tänahommikune õis, mida ta siis tujude järgi kas näitab täies ilus, või "mossitab" oma õie rulli, täna jätkus seda head tuju tal täpselt selle ajani kui taevas pilve läks ja pilti teha tahtsin.
Ja see siis eilne õis. Ilus ja jäiselt pitsiline, vahel harva näitab oma täielikult "jäätunud" harukordset õit ka kolmandal päeval.
Siin siis oma "sõpradega" - kaselt "kingituseks" saadud seemnemedali ja nektarit maiustava kärbsega.

Südamega supikartul

Ühe jupi varajast kartult võtsin juba pea nädal tagasi (laiendasin oma kompostihunnikut), sõbrannalt saadud ja eelidandatud. Saak nagu saak ikka - ühe puhma alt kümmekond ja korraks potti pista, sai naabrile jagatud ja supipõhju purki keedetud.
Need korvis olevad Baunhofist mingid nimetud varajased, 15 tk kotikeses, millest 2 jõudsid haned vaost välja uuristada enne kui eod jõudsid kasvama hakata. Praegu veel õitseb, aga supi sisse uuristasin nädala kestel pea iga päev pehme vao seest ühekaupa igast puhmast, ei raatsinud tervet puhma välja tõmmata, et las veel kasvatab mugulaid.
Peale tänast padukat aga muld tihke ja näppe ei jõudnud mulda toppida, nii tuligi üks puhmas välja tõmmata.
Vihm ei lõpe ja üllatused ei lõpe - saak selles kartulipesas siis 38 suurt ja keskmist ja pihuga väiksemaid, mis läksid siis hanedele lõunaroaks. Aga vot ei mäleta, mitu enne selle puhma alt vaost välja sai kougitud, vao otsi sai ikka mitu korda rüüstatud.
Sel aastal siis kõike hulgim - sääski ja sitikaid, mitme aasta jao vihma, kirsse ja kartult, isegi kartuli südameid leiab mulla alt.
Supiks sai tõesti palju -ülejäänud siis homme südamega "röövlipraeks" ;)

Üks suur pott ka tehtud ja õue "järelvalmima" tõstetud. Mis muster potile tehtud, näeb alles paari kuu pärast. Või siis järgmisel aastal kindlasti :)
Nädalavahetuse paiku võib vist isegi maasika sisse istutada, võsukestel enamuses juba juured mullas.


Tugevad tuuled on isegi ühe maasikataime pannud end puutüve külge klammerduma, juured nii sügavale koore alla kasvatatud, et taime lõhkumata kätte ei saanud.
Männipalgi maasikas :)
Üks lemmikuid - Saladin

Palun andke mu varblased tagasi!

Ilma naljata.
Mul juba siiber neid kirsse korjata! Pealegi mul juba oma jagu käes, korjamata ongi varblaste omad.

Palun, kas või paar varblast, kes need neetud kirsid nahka pistaks!
Ja ei mingit mõnu kirsse korjata ka kui oled aastakümneid harjunud varblastega lahingut pidama, et kes ennem ja kes kui palju, saateks kõrvulukustav vidin ja polnud harv juhus kui mõni eriti julge istus isegi su käes oleva ämbrikese servale ja kugistas minu korjatud marju, julgedes isegi pahaselt sidistada kui mõne poolvalminud mammu ämbrist välja lennutas.

Ma tahan väga oma varblasi tagasi!

Hostad

Nii kaua kui end mäletan, on ikka meil hostad kasvanud, suurte puude all samblavaibas. Suured ja uhked, mitmekihilise seelikuga kastetilgahaldjad, kes hommiku saabudes peitu pugesid, jättes oma suured seelikud maha ja märgistades nad lillevartega, et järgmisel ööl jälle oma seelikud üles leiaks.

Kõik meie koerad on sinihalli hosta lehekaussidest haldjate kastepiisku lakkunud, eks minagi lapsena ja ausõna, väga maitsev :)
Ega bernagi erand ole, hommikul esimese asjana lakutakse pooltelt lehtedelt piisad ja alles siis vaadatakse oma territoorium üle, et kas miskit pole vahepeal muutunud kuni ta norsates esikus ööd magas.











Teisel või kolmandal Piitri suvel, üürisid mu võõrustajad suvila Solnõtsnõi männimetsa alla, naabriks kõrge plangu taga vanem mees, keda peeti veidraks ja natuke isegi kardeti, sest paljud kohalikud uskusid teda nõia olevat. Minul keelati isegi plangu otsa ronimine ja naabraeda piilumine,aga see keeld just tekitaski uudishimu. Noh, plangu otsa ma ei roninud, sõnakuulelik laps nagu olin, ma ronisin männi oksale.
Ja see, mida ma seal aias nägin, kukutas üllatusest mind oksalt alla - kogu aed oli "haldjaseelikuid" täis - üks ilusam kui teine. Ma oleksin vist aasta otsa vahtinud seal suu ammuli, praegugi vaataks, küll kinnisui, sest kui viimati Solnõtsnõis käisin, oli seal väga palju sääski.
See oli imeline - puud varjasid vastasplangu ja aed tundus lõputu, lõputult täis hostasid, mustikapõõsaid ja puuokstest ning -juurtest tehtud muinasjutulisi elukaid!

Mulle meeldivad hostad - soliidsed ja väärikad, distantsi hoidvad, aga leebed ja isetud, rahustavad.
Nad on vaikus ja heli.
Nad ongi kastepiisa haldjad!

Siberlaste pahalane käes.

Ühel mu eelmisel aastal saadud siberi iirisel selline "plisseeritud leht.
Tänu Muhedikule lõikasin täna lehekodariku juureni maha ja asusin luubi all asja lähemalt uurima. ega muud küll näha ei olnud kui natuke kellegi väljaheiteid, elusasi nad küll ei ole - nõelaga torkides lagunes mitmeks osaks laiali, see keegi leheplisseerija juba vist jalga lasnud.
Ega pole kerge neid tillukesi kribalaid pilti püüda, läbi suurendusklaasi ei taha fotokas üldse midagi jäädvustada.

Aga huvitavam leid oli sellest plisseeritud lehest südamikupoolsemal lehel - nimelt just juure juurest lõike kohal väike vaevutuntav paksend ja lehte lõhki lõigates siis sellised tegelsed lehe sees. Vot seda küll ei osanud arvata, sest leht ise paistis täitsa terve olevat (õnnestus ikka üks pilt ka läbi 15x suurendusklaasi teha)

Aga ega see ja päevaliilia ussid sel aastal kõige hullemad kahjurid olegi, tähu pidevatele padukatele, jahedatele öödele ja leitsakutele, on mul tegu panna piir vohavatele seenhaigustele. Täna pritsisin kõik mittesöödava juba natuke karmimate vahenditega ja söödava kaaliumpermanganaadi lahuga. Vahepealsed kuivad suved on mind natuke laisaks ja lohakaks teinud :(

Ahnus ajab käpukile :)

Just nimelt käpukile ja roomama veel ka :)))
Ja seda siis kasvumajas, mis mahutab maksimum 15 tomatitaime, aga nagu teate, idanes 5x5+1 külvatud seemnetest taimi 29 ja no mitte ei raatsinud ühtegi ära ka visata.
Tegelikult ühe ikka viskasin.
Ja nii mul siis 15 taime asemel kasvabki 28 taime.
Tänu sellekevadisele suurele salenemisele ma ikka kuidagi vingerdades mahtusin ka taimede tagant umbrohtu kitkuma ja mulda kobestama. Aga taeva päralt - mul ju kõik sordid ju suurte, noh ikka nende kõige suuremate, tomatitega ja nüüd kui kobarad kasvatavad ligi poolekiloseid, ei aitaks isegi kui veel 10 kg kaalust maha võtaks.
Egas muud kui korjasin juba roosaks muutunud "tomatipommid" ära ja käpukile taimede vahele. Midagi a´la Mirjami hommikvõimlemist või sedasi, sirutuste, kõverduste ja roomamistega. Tomatitele see vist väga meeldib, kuigi nad ei saa minult muud kui natuke tuhka, dolomiidijahu ja aegajalt kui juured kastmisega paistma hakkavad ka komposti, paneb neid kasvama vist minu akrobaatiliste harjutuste vaatamisel saadud hea tuju :)))
Igatahes et neil väga kitsaks ei läheks ja nad saagi raskuse all ellu jääksid, korjasin ka pisemad tomatikesed kobaratest ära - väga ahneks ka ikka ei tasu minna, võid kõigest ilma jääda.
Arbuusidele minu "etteasted" ei meeldi - üks neist vist ehmatas end surnuks kui ma ühel jalal balanseerides tomatitele toeks nööre sidusin ja teine täitsa huumorivaene sell, va kiduraks jäänud selles lõbusas seltskonnas, kasvatab ainult isasõisi.

Üllatused ei lõpe

Vot sedasi - peale lõunat avas oma õie selline kaunitar, kes kohe kuidagi ei võiks kasvada seal kus kasvab ja pealegi - seda liiliat nägin ma oma aias ainult ühe suve ja sedagi 6 aastat tagasi.
Sorti ei tea, sibulakese andis naabrinaine, ainult ühe suve õitses ja siis kadus mu laiutavate päevaliiliate vahele. Eelmisel kevadel kolisin kõik sellel peenral olevad lilled teise kohta, vedasin uue mulla peale ja ääristasin kividega.
Aga sel kevadel nihutasin kivipiiret oma 20 sm murusse ja vot selle kivipiirde alusest hakkaski liiliavarreke kasvama.

Noh, et mul need täpilised oranžid vohavad aia igas sopis (isegi üks kasvumajja sattunud) juba nagu umbrohi, on kuidagi loomulik ja arvasin, et vast kompostiga mõni sibulatükike sinna sattus. Väga vale koha peal, ärgitasin mitu korda välja tõmmata, aga kuidagi kahju hakkas.



Aga vot see mu aia kõige ilusam maasikas, vaieldamatu lemmik!
Täpselt nüüd ei teagi sorti. Sõbranna, kes mulle seemned saatis, kirjutas, et ka ei mäleta täpselt kas Roman või Florian, et mõlemad väga head ja võib kasvatada ka toas.
Romani 2 taime ka seemnest kasvatatud, õied küll sarnased roosad, ja maasikad ka sarnased, aga marjad praeguse niiskusega tükivad halli minema, sellel ei ole läinud.

Noh, toas talle minu juures väga ei meeldinud, Õues aga küll. Talvitus väga hästi koos oma juurdumata tütartaimedega, alles kevadel, kasvatati juured alla (taimed jagasin ära).
Esimesed marjad sain juba juuni alul, kevadkülm sellel ainsana ei kahjustanud õisi, praegu juba teist satsi marjad küljes ja õitseb juba järgmist saaki ja kasvatab uusi tütartaimi, kes ka juba õitsevad.
Kuna puhmas väga suur, ei hakanud ma 10 l mosaiigipotti suruma, teen praegu talle suuremat, 15 liitrist. Potis kasvades on ta ilusam kui maapinnal laiutades.
Mõtlesingi, et kas seda kaunitari keegi endale ka soovib, siis ma ei kaevaks teda enne potti kui tütartaimed juurdunud.

Marja maitse kohta ei oska miskit öelda kuna mulle aedmaasikad, peale Senga Sengana, ükski ei maitse. Eelmisel aastal sai Deia ühe taimekese, vast tema oskab marja hinnata.
Õied ikka roosad, mis küll pleekivad peaaegu valgeks, mõned isegi avanedes natuke kirjud

Päevaliiliate paksenenud õiepungad...

... ei ole haigus. See hoopis mingite ussikeste töö. Tervet taime ei ole vaja välja kaevata, tuleb varakult ära korjata natuke paksemad õiepungad.
Õigel ajal, st. varakult, neid õiepungi hävitades on kahjud minimaalsed.

Pole veel jälile jõudnud, milline putukas (kas üldse on mingit putukat, võib-olla paljunevad ainult ussid?), kelle vastsed õiepungades elutsevad, aga natuke tean nendest ussikestest.
Pikkus neil 3mm ringis (suuremaid pole näinud), aga neil on üks ussikeste kohta omapärane levikuviis - nad nimelt ei kahjusta ainult üht õiepunga, vaid närivad end õiepungast läbi ja hüppavad! teisele pisikesele pungale. Just nimelt hüppavad! See pildil lõiketeral olev 3mm ussike kerib end kerra ja läinud ongi! Kuna tahtsin näha kui kaudele see kribalake lendab, panin alla suure musta paberi - 30-50 sm kaugusele!
Nii, et kui päevaliiliad istutatud ligistikku, võivad need ussikesed hooletusest soodsates tingimustes suure pahandusega hakkama saada.

Pääsude suurpäev

Kuna aastakümneid tegid pääsud pesad köögi akna ja välisukse kohale, võisin jälgida nende tegemisi ja omateada sain nende eluviisidest põhjaliku ülevaate.
Üldiselt on nad väga perekesksed - ema-isa ja pojud. Enne poegade pesast väljalendu teevad ka teised täiskasvanud "sõbrad ja sugulased" nn "koduvisiidi" kas siis uurides pojude valmidust lennuks või neid lendama innustades, igatahes sellised visiitlennud oli alati märk, et järgmisel päeval vuravad pojud lendu.
On ka ehitatud kaksik- ja isegi kolmikpesi, kus mitu peret teeb pesad kokku, igal perel oma elamine. On olnud neis "kommunaalmajades" nii naaberlikku läbisaamist kui ka tülisid, aga alati hoidis pere kokku, ei mingit üleaisalöömist :)

Sel aastal aga toimus midagi väga omapärast.
Esiteks koorus munast 2 pojukest ja üllatuseks poolteist nädalat hiljem veel 5 pääsupoega?!
Hakkasin neid terasemalt jälgima. Lõpuks selgus see tavatu erineval ajal koorunud poegade saladus - pääsupapal 2 emandat ühte pessa toodud!!!
Elamine küll natuke kitsas, aga ilus ja pehme, hanesulgedega ei koonerdatud :)
Emandad ka hoolsad ja sõbralikud, ei kuulnud kordagi ühtegi tüli ei täiskasvanute ega poegade vahel olema. Niipalju kui aru sain ei tehtud ka pojukeste vahel vahet - kellel aga nokk lahti, see ka sai ja kui ei pääsenud pesa äärde, ei protesteerinud keegi, et talle otsa roniti, peaasi, et kõht täis ja ei vigise.
Kulutasin hanemajas kuu jooksul ikka tunde, et kogu seda imelikku pääsuperet vaadata, umbrohi küll peenardel lokkas kasvada, aga eks seda umbrohtu näeb ju igal aastal, sellist mitmepääsupidaja pereelu aga vist küll elus üks kord.

Mõni nädal tagasi hakkasid vanemad pojud pesast välja lendama. Parajad laisakesed, natuke lennati või istuti vihmaveetorul ja hanemajja tagasi. Selleks ajaks olid ka nooremad tublisti kosunud ja ruumikitsikuses pidid vanemad oma toiduportsu laetalal istudes ootama. Alles eelmisel reedel lendasid vanematega õhtuni ringi, ööseks pugesid ikka nooremate juurde pessa ja papa mammadega vidistasid lastele unelaulu laetalal istudes.
Huvitav, kas kõik linnuvanemad vidistavad öösiti "unelaulu" - igatahes pääsud ja põõsalinnud küll.

Täna hommikukohvi juues oli hoovitaevas pääsukesi ja nende vidinat täis - suure pidulikkusega ja eskordiga laperdasid nooremad oma esimest lendu, pea 10 m kivihoone vihmaveerennini.
Renni serval istuti pea tund, aegajal tõustes ringilendavate pääsude lennuga kaasa, aga pea kohe eskorditi tiivaharjutaja jälle rennile istuma. Eh, tore vaatepilt kestis hea mitu tundi, no pidin ikka noa ja kahvliga taldrikus sorkima kui kõik, oma paarkümmend pääsut, istusid noorukeste juurde ja kuniks ma fotoka klõpsukorda sain, olid kõik läinud.

Imelik see vaikus ja elutu taevas, isegi vareste häälitsust ei kuule, pole õhtueinelegi koera jäetud krõbinaid sööma tulnud. Ka ühtegi pääsut ei kuulda ega näha.
Paarkümmend minutit tagasi ikka pesa veel tühi. Kas ikka tulevad kodupessa ööbima?
Ei tulnud



Noh, et huvi, mis ma siis ise ka teen?
Vot seda :)))
Mis siit tuleb, tean. Aga milline, ei tea ise ka veel, aga kindel, et ilma minuta saavad käed just sellega hakkama, mida ajud paadisõidul välja mõtlesid.
Eks ma püüan siis ise ka juures viibida ja kaasa teha :)

Kiirkompost... järg

Selliseks oli muutunud muruhake järgmiseks päevaks. kahjuks ei arvestanud tugevat vihmasadu ja ei katnud kompostitavat materjali mullaseguga piisavalt paksult või isegi oleks kilegi võinud peale panna - vihmavesi jahutas temperatuuri maha.
Nagu näha, alumine kiht muruhaket alles roheline ja "küpsema" pandud lillevarred olid ainult pruuniks tõmbunud. Panin juurde natuke rohimisjääke ja katsin kõik uuesti, seekord paksema kihiga juba varem komposteerunud jääkide mullaseguga, suurt kilet, millega vihma eest kaitsta, mul kodus ei ole.

Teiseks päevaks tõusis temperatuur üle 50 kraadi, vist liigniiskusest või oli muruhaket võrreldes lillevartega vähe, aga temperatuur jäigi 50-60 kraadi vahele ja hakkas kolmandal päeval langema. Kauem polnud mõtet seda hunnikut seista lasta, läheb hapnema.
Selline siis nägi välja see muruhakke- lillevarte lahtivõetuna eile, kolm päeva "laagerdunud". "Küpsemata" jäid osa alumises kihis olevad aediiriste lehtedest, siberi iiriste õievartest ja kärutäiest tulbivartest. Kui võrrelda (kõrval 1 suur kärutäis veel "töötlemata" rohelist rohimisjääki ja lillevarsi) muruhakkese pandud kogust sellega, mis järel (need pruunid varred), on seda võrdlemisi vähe ja viisin nad edasi komposteeruma kompostrisse, kattes selle mullakihiga, et äädikakärbsed ja muud sitikad ei saaks jaole.
Ülejäänud mass nägi vot selline tumepruun "pudru", mille segasin eelnevalt komposteeritud mullaseguse nn "toorkompostiga"
Ja see jääb siis paariks nädalaks järelvalmima, enne kui kõlbab peenrasse viia.

Selle umbes kuuajalise komposteerimise katsest võin siis niipalju öelda, et tasub seda kindlasti teha vaatamata lisatööle - suur kogus lõigatud lillevarsi, hekipügamise jääke ja umbrohujuuri (naadi ja orasheina) ja - seemneid, mis tavalisel suuremal jaolt läksid lõkkesse, pluss suur kogus muruhaket ja rohimisjääke, mis kompostrisse ei mahu ja pannes nad hunnikusse komposteeruma, lihtsalt hunnikus seistes kergesti hapnema ja haisema läheb ning peenrakõlbulikuks kompostiks alles aasta-paari pärast laguneb, saab "valmis" 3-4 nädalaga.

Vastuseks trummi küsimustele:
*komposteeritava materjali katmiseks ei pea olema savisegune pinnas - minul lihtsalt ei olnud muud, võib olla nii turvas- liiv või muld, aga kindlasti peab katma , sest muidu ainult muruhakke ülemine kiht ei kuumene vajaliku temperatuurini ja ... noh, saad sellise hapnenud-hallitanud ... midagi, mis ei ole just meeldiv ei lõhnalt ega... :)
Pealegi see kuumenenud mass segatuna mingi mineraalse ainesega (vähemalt pooleks) komposteerub edasi kiiremini, noh kui hakkad tegema, küll siis saad aru :)
* dolomiidijahu panen, sest mul on seda ja aastakümneid kasutan ning tean kasutamise kogust jatarvet, aga kindlasti sobib ka lubi või miski muu samatoimeline - st, mis neutraliseerib rohu happelisuse.
Tuhka lisan ka, aga juba valmis kompostile, sest niipalju kui olen aru saanud (kompostrisse lisades) ei soodusta puutuhk eriti komposteerimise kiirust, dolomiidijahu aga küll.
* esimene segamine kohe kui temperatuur hakkab langema (2-4 päev), teine umbes nädala pärast, riisudes välja suuremad kokkukleepunud muruhakkekänkrad, panen need uue niidetud muruhakke hunniku põhjaks. Ja vajadusel veel nädala takka ka kolmas kord.

Kogu protsess on teoreetiliselt sama nagu termokompostriga, ainult et mul seda ju enam ei ole ja nii ongi soojustatud kesta asemel komposteeritavale massile mullakate, teaduslikult väljatöötatud õhutuse asemel käteramm (segamine) ning termomeeter, kogu point ongi, et kiiresti, enne kui mass riknema hakkab, vajalik temperatuur saada (60-80 kraadi) mida saavutab just tänu muruhakkele (sellepärast tahan ka need lehed, varred jm. purustada) ja õhutada.
Sama komposteerumise aeg (umbes kuu) ja sama tulemus. Tööd muidugi võrreldes termokompostrit kasutades hulga rohkem kui ka hulga odavam (ma ikka veel ei raatsi suuremat Biolani osta, väiksemast pole tolku), aga on üks hea asi - komposti on hunnikust kergem kätte saada kui kompostri luugist õngitseda, sest on jääke (nt siberlaste ja päevaliiliate õievarred) mis tahavad kauem komposteeruda.

Täna alustasin...

...oma järjekordset "surematut suurprojekti" !!!
Arvate, et andsin tõotuse igal hommikul oma kohvikruus kohe peale tühjaksjoomist puhtaks pesta?
Ei, lasen aga edasi masinast kohe teise kohvilaari kruusi.
Nõudepesu massinat ka ei plaaninud osta.

Hoopis täna öösi paadiga jõel udu püüdes loksus paika visioon, kuidas ma oma aia kõige suurema häbinurga saaks kenamaks teha, mitte et mul see ainus häbikoht oleks, aga see siis see kõige-kõigem, millele juba aastaid, vaatamata ajuderagistamisele, pole rahuldavat lahendust leidnud - kuidas kuradipäralt ma oma laiskuse seisukohalt kõige mugavamal asukohal oleva prügikonteineri silme alt ära saaks, mis seadusega kaela määriti ja paprite järgi väiksem kui 240 l ka olla ei tohi.
Nüüd ma siis seaduskuuleks ja riigile ustava alamana TOODAN iga kuu prügi ettenähtud koguses, mida varem ratsionaalselt taaskasutades kogunes alles aastaga.
Aga see selleks, egas prügist juttu ju ole.

Materjali idee sain tänu mehele kui see õnnetu näoga tõi kotikese kasvuturvast, mille ma ära põlgasin ja ta kodurahu säilitamiseks oma ehituskoli taha ära peitis. Nähes mind nüüd selle turba üle rõõmustavat ja kuuldes, et kuhu plaan kasutada, on mul kindel sõna, et esmaspäeval vuratakse kombinaati ja tuuakse neljajalgse sõbraga see kõikse suurem kott kõikse tavalisemat turvast .

Teine hea asi - ma leidsin aiast mulda! Mhm, head 30 a. kuusehekialust okka-, ja mis seal salata, ka hekki alla topitud kõdunenud umbrohu ja lehtede mulda, 4 kärutäit juba! :)))

Minu sõbruke - haukuv vareseemand :)))

No nii, kellel meigas, kellel mägrad ja peoharakad - aga minul haukuv vares, kelle pojukesi vahel ka minule hoida usaldadakse :)))
Väga nooruke ja veel kogenematu ning natuke arake, see-eest tubli varesehärra endale kaasaks saanud. Polegi varem nii andunult lapsukestega tegelevat varesepapat näinud, kuigi isavaresed kõik head pojukeste kasvatajad ja õpetajad.

See, et mamma mulle otsustas poseerida, oli suur vedamine, tavaliselt laseb kohe "tiiba" kui näeb fotokat.
Natuke küll heli ja pilt kehva, aga ega fotokas pole videokaamera ja minul tuli trepil ühe jala peal kõikuda, kuna berna otsustas just samal hetkel ka end trepimademelt püsti ajada, aga seda õnne, et varese filmimisele lisaks ka koera seljas sõita oleksin saanud, oleks natuke liiga suur vedamine :DDD


Aga paar aastat tagasi ei uskunud keegi, et üks vares võib meid naabritega lolliks teha :)

Mõned aastad tagasi, suvelõpu hommikul kohvi juues, kuulsin sellist haledat kutsikahaukumist kivikuuru "varemete" vahel, täpipealt ülemaja naabri eesti hagija hakatise hääl, iga päev ju kuuldud. Ju siis oma aiast punnu pannud ja kuidagi minu aeda eksinud. Helistasingi naabritele, et nende kutsa minu aias.
Taevake, me otsisime pool päeva ja kolmest aiast, "päästemeeskond" kasvas juba paraja roodu suuruseks, aga keda ei ole, on kutsikas, hääl kostab peaaegu kõrvalt, aga kutsikast jälgegi.
Kui mu kohvi oli viimse oani joodud, jooksis kutsa perenaine uut kohvi kodust tooma. Tagasi jooksis kiiremini kui läks ja juba kaugelt hõikus, et nende pontu magab rahulikult trepivaibal ja ei tee piuksugi, ime et nad kutsikale otsa ei jooksnud kui teda otsima tulid ...
!!!????
Alles siis julges keegi päästekambast iitsatada, et kahtlustas juba ammu varest haukuvat, aga kartis öelda, et arvatakse ta veel sügavas pohmellis olema, et õhtul sai võetud või sedasi...

Mhm, süüdlane istus ise hanemaja katusel ja haukudes irvitas meie sekelduste üle - kolme aia põõsaaluseid oli pikka aega ilus vaadata - ei paistnud ühtegi püstist rohututti :)

Mõista, mõista...

Sel kevadel saadud, ilusad võimsad taimed ja vot-vot õide puhkemas.
Aga kes mõistatab, mis astilbedega tegu? Õietiarvanule olen nõus auhinnaks kasvõi äsja valmis saanud ikea kasti kinkima :)))

... kui pole, siis tuleb teha.

Noh, mina poleks mina kui peaksin loobuma millestki. Kui ikka tahan sinna pojengide taha kedagi istutada, siis ka istutan - kui seda huumusrikast pole, siis teeme :)
Kõigepealt muruniitjad tööle.
Ülemisel pildil nad küll tulevad, aga lõunapaus on täitsa lubatav, eriti kui minnakse purdele vett vaatama ja sellesse vaadatavasse vette kukutakse :)))
Minu panus siis sellist sodi, mis tavaliselt komposteerub pea aasta.

Kaks suurt kärutäit muruhakkega hunnikusse ja hunnik natuke kokku tallata ning paar kannutäit  vett lisaks.
Selle rohelise hunniku taga on umbes kolme muruniite jagu haket, milles rohitud umbrohi ja lõigutud õitsenud sireliõisikud ja muu staff. Kiiremaks komposteerimiseks lisatud 3 (või oli 4?) kärutäit rebasepunast kivikuuri põrandaalust savipinnast, mis taimekasvatuseks mitte üks raas ei sobi ja vähegi kuivades telliskõvaks muutub. Kõik ilusti ka natuke käärima lastud pärmist-suhkrust tehtud lahuga kastetud ja mullakihiga kaetud.
Ligi 3 nädalat "laagerdunud" muruhakke segus juba vägagi väärt kraami moodi.

Katan ka värske hakke ja lasen sel siis kuumaks minna. Temperatuur on tõusnud isegi 80 ligi, peamiselt kusagil 60-70 vahel ja kui hakkab alanema, segan ülejänud massiga segi.
2 kärutäit sai juba valmis komposti ka peenrasse.
Muidugi oleks hea kui ikka mulda ka toodaks :)))

Ah jaaa... kastikese eest sain täna arvustuse, ei olegi kõige hullem :)

Tahtsin ka kasti pildi lisada, aga tuul viis internäti, hea, et lugu draftis säilis, kastipilti praegu panna ei saa, teises arvutis.

...viljakat huumuserikast mulda...

Ja jaa..., et mis mul pojengidel taustaks?
Igat.
Kõik, mis nende puhmakeste vahelt ja üle välja paistab - naabri plank, puuriit, sirelid .... ja loomulikult kassid-bernad ka. Kusagil ka siberlasi ja päevaliiliaid ja veel natuke kedagi.
Tegelikult ega mu aed olegi ILUAED, see nagu rohkem, filosoofiat appi võttes, pluralistlik hilism.
Ridikül, mida pole pikka aega tühjaks raputatud.

Aga võiks natuke korrastada ja liikidega rikastada.

Haa, löö mingi esimene interneti lillekataloog ja hakka valima - vot kobarpea just see, kes võiks ilusti mahtuda Carina , Akroni ja Barrington Belle taha, ruumi on, muld sobib, naabriteks tahab siberlasi ja päevaliiliaid :) eh, vot neid naabreid võin ka hulgim pakkuda, aga... ära kutsu vaimu välja - ta kurjavaim kogub vist kogu naaberaia teod enda kallale :(
Otsime siis tigudekindlamat.
Vast ? manjah - noh kui natuke urgitseks ja kärutaks, siis saaks viljakat küll, aga kahjuks on seal sügavapõhjaline ainult "mutimetroo", enamus pojengi istutuskoha pinnas sai ju sinna pandud :(

Eh, parem lüüa arvuti kinni ja mõelda, kuidas meelitada meest veel üht koormat mulda tooma, mul jäi siberlaste peenrasse tibakene puudu.
Vihma ka peaks hakkama sadama - mul asendati täna lõpuks kastmisvee toru otsas olev katki läinud ühendusmuv.

Kuulge, kas on olemas mingit riistapuud, millega võiks neid äraõitsenud lillevarsi ja muud halvasti komposteeruvat staffi peenestada? Oksapurustaja ei kõlba, järele proovitud.
Muruhakkes ei saa ka kõike pehmeks "küpsetada", liiga palju.

Läheneme igale umbrohule individuaalselt :)))

Olen aiaäärtes naadiga ikka väga hädas, eriti veel kergkruusaga kaetud peenraotsas. Vaatamata paksule ajalehekihile, tungib ikka naat läbi.
Välja tõmmata ei saa ja pintsliga roundupi ka pintseldada, sest omadest kogemustest tean kui ruttu laguneb pealeastumisega kergkruusa all olev ajaleht.
Mõeldud ja tehtud. Vot selline värk.

Pole nüüd vaja peenardel tatsata ja lillede vahel turnida, tõstad lillelehed toikaga eest ja voila! "mütsike" naadile otsa ja väike suts. Mitte tibagi sinna kuhu pole vaja.
Pritsitud said kõik naadid, raudnõgesed (tavaline nõges juba igaks otstarbeks korjatud ja kuivatatud) ja muud raskesti kättesaadavad juurumbrohud. Suurematele taimedele ämbrikesest ja väiksematele jogurtitopsist lehtriga.
Kui oled laisk, pead olema nutikas :D

Viimased

Vatasin oma pojengid üle, see seemik väga sarnane Westerner´iga, natuke küll intensiivsemat tooni roosa, aga eks mõlemad alles esimesed õied ja võivad muutuda, aga kui Westerner lõhnab, mitte küll tugevalt, siis sellel seemikui ei mingit lõhna kübetki.
Barringto Belle ka näitas oma õie ära :)
Pojengidega seekord kõik, enam ei mingeid üllatusi :)

Uhkustan :)))

Mul läks esimene seemik õitsema!!!
Sorditu, seeme saadud saksamaalt, "ema" oli (kahjuks ei ole pilti panna, , jäin kogu pildivarust ilma kui arvuti mul nässu aeti) lillakasroosa lihtõieline ja südamikus kollastele tolmukatele lisaks tumelillad kroonlehed. 2002. a. külvatud.