Minu sõbruke - haukuv vareseemand :)))

No nii, kellel meigas, kellel mägrad ja peoharakad - aga minul haukuv vares, kelle pojukesi vahel ka minule hoida usaldadakse :)))
Väga nooruke ja veel kogenematu ning natuke arake, see-eest tubli varesehärra endale kaasaks saanud. Polegi varem nii andunult lapsukestega tegelevat varesepapat näinud, kuigi isavaresed kõik head pojukeste kasvatajad ja õpetajad.

See, et mamma mulle otsustas poseerida, oli suur vedamine, tavaliselt laseb kohe "tiiba" kui näeb fotokat.
Natuke küll heli ja pilt kehva, aga ega fotokas pole videokaamera ja minul tuli trepil ühe jala peal kõikuda, kuna berna otsustas just samal hetkel ka end trepimademelt püsti ajada, aga seda õnne, et varese filmimisele lisaks ka koera seljas sõita oleksin saanud, oleks natuke liiga suur vedamine :DDD


Aga paar aastat tagasi ei uskunud keegi, et üks vares võib meid naabritega lolliks teha :)

Mõned aastad tagasi, suvelõpu hommikul kohvi juues, kuulsin sellist haledat kutsikahaukumist kivikuuru "varemete" vahel, täpipealt ülemaja naabri eesti hagija hakatise hääl, iga päev ju kuuldud. Ju siis oma aiast punnu pannud ja kuidagi minu aeda eksinud. Helistasingi naabritele, et nende kutsa minu aias.
Taevake, me otsisime pool päeva ja kolmest aiast, "päästemeeskond" kasvas juba paraja roodu suuruseks, aga keda ei ole, on kutsikas, hääl kostab peaaegu kõrvalt, aga kutsikast jälgegi.
Kui mu kohvi oli viimse oani joodud, jooksis kutsa perenaine uut kohvi kodust tooma. Tagasi jooksis kiiremini kui läks ja juba kaugelt hõikus, et nende pontu magab rahulikult trepivaibal ja ei tee piuksugi, ime et nad kutsikale otsa ei jooksnud kui teda otsima tulid ...
!!!????
Alles siis julges keegi päästekambast iitsatada, et kahtlustas juba ammu varest haukuvat, aga kartis öelda, et arvatakse ta veel sügavas pohmellis olema, et õhtul sai võetud või sedasi...

Mhm, süüdlane istus ise hanemaja katusel ja haukudes irvitas meie sekelduste üle - kolme aia põõsaaluseid oli pikka aega ilus vaadata - ei paistnud ühtegi püstist rohututti :)