Ja ega siid üksi otas ole, kassikoort ka pole ainust tilkagi kodus.
Minul muidugi kama kaks, kas koort on või ei, aga Kass Kurepoeg korraldas näljastreigi ja kuulutas kõva näugumisega, et kui kas või üht tilgakest koort tema toidu sisse ei sortsatata, siis viskab käpad sirgu ja saadab hinge kasside paradiisi, enne seda aga tüütab meid oma kräunumisega surnuks. Isegi demonstratsioonesinemine korraldati - visati end mauhti mehe jalge ette pikali, peaaegu oleks võinud mehest saada esimene põrgusse mineja, kaasas raske südametunnistuse koorem.
Mnjah, eks peab siis poodi selle kuramuse kassikoore järele minema.
Jope selga ja koerakuivik tasku. Kompensatsiooniks bernale, et kaasa jalutama ei võeta. Poekäigule berna enam kaasa ei tule, viimati tõmbas kaelarihma üle kõrvade, pressis end enne mind poeuksest sisse ja lõi käpad letile. Ma isegi külas veidriku kuulsusega - nüüd siis koer ka. Istugu parem kodus ja häbenegu.
Sain väravast välja, esimeses veelombis kükitas hall linnuke, keeras end nokaga minu poole ja kukkus kriiskama. Mis sellel siis viga?! Astusin sammu ligemale ja kükitasin, linnuke kriiskas aga edasi ja hakkas tiibu lehvitama. Jalgupidi poris kinni või? Nihutasin end veel veidi ligemale, täitsa lombi piirile, ja kae imet, lind polnud sugugi jalgupidi kinni, lõpetas oma kriiskamise ja tiibadega vehkimise ja astus ka sammu ligemale. Nii me siis vahtisime nagu kaks tola teineteisele otsa, vahemaad umbes poole meetri jagu. Libistasin käe ettevaatlikult taskusse ja võtsin koeraküpsise välja, leotasin natuke lombis ja pudistasin raasukese linnule lähemale. Kohe lendas väike parv linde seda tükikest haarama. Viskasin ka ülejäänud tükikesed parve keskele, aga võta näpust, ei huvitanud neid koerakuivik üldse, hullati vees niisama ja pritsiti mind veepiiskadega. Isu suplusest täis, lennati tagasi arooniapõõsasse ja vahiti vaikselt, et mis ma nüüd edasi teen. Jäin kükitama ja linde vaatama.
Tuli meelde, kuidas üks koer mind lolliks tegi.
Peterburis enne oma lemmikkohvikusse sisenemist, nägin armetut kolmel käpal liipavat koera, kes jäi ukse kõrvale seisma ja vaatas pea viltu kurbade silmadega mulle otsa. Kohvikus istudes nägin teda läbi akna - no hale hakkas, kuidas sa sööd hõrgutavaid pirukaid kui õues nälginud vigane õnnetu elusolend. Küsisin kelnerilt suure tüki vorsti, võtsin ka ühe piruka kaasa ja viisin koerale, piruks ja vorst võeti ettevaatlikult vastu ja pandi maha, liputades tänulikult sabaga. Ikka käppa ülal hoides asuti pirukat sööma. Pirukas söödud, lippas koer ilusti neljal jalal sabaga vehkides minema, jättes vorsti puutumata sillutisele. Kelnerid troppis vahtisid ukse vahelt ja irvitasid. Selgus, et see koer oli kohvikutöötajaid mitu kuud oma lonkamise ja haleda olemisega petnud ning palukesi norinud kuni pettus avastati, siis hakkas kohvikukülastajaid pommima.
Nägin tega veel mitmeid kordi, aga enam kordagi haledalt lonkavana ja ei ühtki muud hõrgutist, peale selles kohvikus valmistatud singipirukate, vastu ei võetud.
Vot nii, nüüd siis vedasid siidisabad mind ninapidi. Vaatasin kaua nende tegevust, nad küll juba mitu nädalat püsivalt meie aedades puid ja põõsaid tühjendamas, kõige rohkem maitsevad vist lodjapuu hirmhapud marjad, ei jõudnudki neist jõuludeks verivorstile kastet teha. Aga kordagi pole neid nii ligidalt näinud ja kahjuks poodi minnes ju muidugi fotokat kaasa ei võeta.
Pühkisin veepritsmed jopelt ja ruttasin poodi - ilusad linnud küll, aga ei või ikka kassil lasta nälga surra.



Pildid võetud internetist, kahjuks ühtki fotot ei leidnud, kus oleks ilusti näha selle linnu imeilusa sulestiku hallide varjundeid ja üleminekuid õrnpunaseks ja saba ning tiibade erksaid kollaseid, punaseid triipe, silmades helklemas nii sinist, rohelist, pruuni kui ka musta.
Liigikirjeldus
Koerale ostsin poest sardelli, vahel võib ju ka rämpstoiduga hellitada väravasse vastutulijaid, lihalõhna peaks sardellil ju olema.