reede, 2. aprill 2010

Uputus

Esimestel aastatel kui sellesse majja kolisime, oli kevadeti alati maja ees suur järv. 70-ndate lõpu suurlume sulamisvesi tungis isegi õhutusaukudest sisse põranda alla ja kelder oli laeni triiki vett täis.
Kevadel täitsime majaesise lohu, tõstes pinnast tublisti viirpuuheki istutamise ajal kõrgemaks, et ka põllult sulalume vesi üle meie krundi ei voolaks.
Aastakümneid oli ainult mõne kevadeks vajunud lohukohakese hooldus, et vesi saaks kiiremini pinnasesse valguda.
Natuke lohakaks läksime, ega pannud tähele, et tasapisi on maapind maja ees jälle suuresti lohkus - no mitte ei saa aru, kuhu see pealeveetud pinnas kaob, ei saa isegi mutte süüdistada, et mulla nahka pannud.

Kui eile hommikul arvuti taga sõbrannadele aprillinalju vorpisin kirjutada, oli lume alt välja sulanud murupind kutsuvalt kuiv. Käisin uurisin punase Robusta ja eksperimendi korras jäetud maasikapottide olukorda - potid "elus", maasikaid polnud külm ära võtnud ja ka Robustal elu sees, natuke külm ainult latva näpistanud. Läksingi lõikekääride järele, et külmavõetud otsi kärpida ja lõigata ära ka kuivanud lillevarred.

No jah, jajah... Sedasi siis nägi mu majaesine kui kääridega tagasi tulin :(
Suur veeloik, mis hekialuse "tammi" taga teeperves, oli läbi tunginud ja uputas mu majaesist!

Täna hommikul oli veetase tänu tugevale vihmale ja kiiremale lumesulamisele tõusnud kuni majani. Maapind silmini vett täis ja kuhugile pole ka äravoolukraavi teha. Nii ajaski mees kalavinskid jalga, kohati vesi poolde reide, reoveepump kõige sügavamasse kohta ja see juba 5 tund uhab vett teispoole teetammi. Maja ja majaesine lillepeenar küll päästetud, aga veel ohus kuldrenett ja 2 pargiroosi. Aga vihma muutkui kallab ja kallab ja veel osa lund ka sulamata

ja kui mõelda, et peaks seda lohku jälle täitma, uue muru külvama, berna käpajäljed....
Kergem variant oleks aknale panna läbipaistmatud klaasid.

Aga tulbid kõik elus ja tundub, et kordades isegi rohkem kui neid olema peaks, peale õitsemist siis...
Mul sõbranna juba pikemat aega kutsub külla, ei tea, kas me kannataksime teineteist sügiseni välja (õigemini kevadeni, neil ju algas sügis)...

6 kommentaari:

deia ütles ...

meil samasugune vaatepilt seal aia taga aasal. Esimest korda selle 20 aasta jooksul näen, et seal on peaaegu põlvist saadik vesi. Ja seda tuleb lähedal asuvatest põldudest aina juurde. Meil küll kraavid kaevatud, aga need nii triiki täis, et lihtsalt ei jõua seda veekogust minema toimetada. Aga aeda õnneks pole vesi veel tunginud. Meil ka pinnast kõvasti tõstetud ja niipalju see kraav, mis aia ja aasa vahel on, ikka suudab toimida, et vett aeda ei laseks.
Samas täna juba vaatasin, et veetase on alanenud. Meil siin õnneks ei saja. Ainult sompus on.
Aga jah kui seda lumekogust vaatan, mis veel järgi on, siis tundub, et mõnes kohas on hanged veel jaanipäevalgi alles:D

Eve Piibeleht ütles ...

Meil paistab hommikust saadik päike, sellest hoolimata õu alles paksu lume all.

lepatriinu ütles ...

Sul ikka juhtub... Kahjuks polnud see aprillinali, mille üle lihtsalt naerda.

MUHEDIK ütles ...

Käisime täna linnas ja nägin paaris kohas, kus kraavid ja tiigid uputavad hooneid ja tekitanu jõgesid üle teede.

Meiega on tänavu ilmatuma imelik lugu, tänase vihmaga on pea kogu lumi kadunud ja vett ka pole. Nägime küll aga esmakordselt, kuidas vesi mäge pidi alla orgu jooksis.

Aga kelder vanas majas oli küll pea laeni vett täis:(, sinna eilseni veel ei pääsenud, sest lund oli veel üle põlve ja nüüd käib pump terve päeva, alanenud on vast 20cm. eks homme vaatame edasi.

Köögikata ütles ...

Meil pole isegi tavapäraseid kevadloike eriti. Isegi minu kiviktaimla serv pidi uputust vaid paar päeva taluma - sain naabrimehelt raudkangi laenuks ja raiusin sellega 2 maksimaalselt 10sentimeetrist auku ja õhtuks oligi vesi alanema hakanud ja hommikuks juba kõik kadunud. Nüüd aina sajab ja sajab, aga loigud ainult keset asfaltilohke.

Hiline ütles ...

Nojah, mul ika algab päev lõbusalt :)
Vihm-vihm-vihm ja ja maa nii vett täis, et kui mu vanemale pähe turgatas, et võibolla on kelts kusagil sügavamal, andis raudkangile hoo sisse - ja see kadus maasse nagu tuliseks aetud varras võipakki.
Nüüd on kohe kindel, et vähemalt kahe meetri sügavuses pole mingit keltsa :))) Täna siis jälle terve hommik pump töös. Ja mu krantsikesel hakkas petekatiinuse "poegimine" mul ikka lõbusad taevaminemise pühad koos "põrgusse" kadumisega, kui kunagi arheoloogidel selle koha kaevamisi, küll võiksid nad pead murda, mis otstarbel küll kang sügavale maase püsti pandi :)