Ei ole pääsu mõtetest

Suurest veeuputusest siis peale tänast (viimast) pumpamisest ainult niipaljuke vett veel jäänud, maapind küll veel nagu käsn vett täis ja pole mõtet sinna sügavaid jälgi tegema minna. Käisin ainult vaatamas, mis seisus on pakukeselt maha libisenud maasikapott, pole miskit häda, ei ühtki kildu küljest ega mõra, maasikas ka seda nägu nagu talle meeldiks väga selles potis olla.
Nii et, Deia, võid neid potte ja muud selle turba-liiva-tsemendi segust teha küll, isegi see suur "pott" prügikasti varjamiseks, elas talve üle ootuste hästi üle, kuigi kartsin, et pidevatele sadudele ei saanud korralikult kuivada ja serva pandud kivide vahele võis valguda vett ning külm mõned kivid välja kangutab.

Aga vaadates seda veel sulamata, kuigi vahepeal oli see üleni vee all, lumetriipu, tuli mõttesse kahe üheraskuse koera erinevus. Kui njufa oli "eluandja", tema kõnnirajad sulasid alati esimestena ja rohi kasvas paremini kui tallamata murul. Magada nad armastasid lillepeenardes, kevaditi tärkasid lebolakohtades lilled teistest varem ja olid elujõulisemad, kuigi suvel "magati" osa lillepuhmaid, krüsantemid, talinelgid,sügisastrid jt, ära, aga tänu nendele magamiskohtadele kasvasid ja õitsesid need lilled alati rikkalikult ja paljunesid kiiremini kui koerad oma magamiskohti vahetada jõudsid. Kadusid njufad, surid välja ka suurem jagu talinelke ja kõik krüsanteemid ning sügisastrid, nad ei allunud minu hoolitsusele ja pikaajalise virelemise järel kadusid minu aiast.

See lumetriip on berna talvine käigurada, majaesisel ainus, mis veel sulamata. Ka suvised rajad rohus tallatud taimedega ja jooksukohtades paljas maa järel. Miks ma oma peenraid kividega ääristan? Aga selleks, et kaitsta lilli, sest juba paarist korrast selg vastu lillepuhmast magades, on see taim kaotanud palju oma elumahladest.

Ka inimesed on erinevad, nüüd juba taevastel aasadel lilli kasvatav nabrinna, võis igal ajal näpsatud okkalise oksakesele juured alla saada, minul pole õnnestunud ühelegi elu sisse puhuda. Õel kasvavad sõnajalad nii varjus kui päikesepaistel kuumade radikate läheduses, minul pruugib vaid samas toas olla mõned päevad, et panna sõnajalad kuivama ilma neid isegi puudutamata. Samas on minu majatrepi juurde tulnud sõnajalad ise kasvama.
Mulle on väga paljud toonud taimi, elujõulisi istikuid ja isegi selliseid, kelle kohta on paras öelda "mis". Aga ju nad on toojalt saanud sellise elujõu, et jäänud elama ja elavad jõuliselt siiani.
Samas on inimesi, kelle toodud taimed ei jää ellu või "kolivad" minu aiast naabrite juurde.
Kes kuidas annab või kellelt kuidas võtan? Ei tea.

Läheb veel päevi, enne kui vettinud maapinnale võin astuda, eks siis näeb, kes ellu jäi - see talv polnud aiale just kõige paremaid - kes elasid üle ilma lumekatteta ligi -30 kraadised külmad, kellele võis liiga teha peale vihmasadu tekkinud paks umbne jääkiht, kellele sai saatuslikuks üleujutus.